Maailmas üha häälekamalt kõlav soov taotleda energiasõltumatust on absurdne, sest selle poole püüdlevate maade energeetiline julgeolek tegelikult väheneb, leiavad majandusteadlane A. F. Alhajji ja naftainsener Gavin Longmuir.
Energiasõltumatuse ohtlik fantaasia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki energiasõltumatusele üles kutsuvad poliitikud tahaksid teisiti, on turg valinud tähtsaimaks energiaallikaks nafta. Seepärast ei saa valitsused eirata naftaeksportijate igati õigustatud huve sellest sõltuvad nende enda tarbijad ega ka eksportijate reageeringut energiasõltumatuse jutule või selle saavutamiseks astutud sammudele.
Isolatsioonipoliitikud ei pruugi hoolida teistest riikidest, aga nad peavad tõsiselt järele mõtlema, enne kui tekitavad kahju omaenda riigile.
Maailma energeetilise julgeoleku suurim oht pole terrorirünnakud või naftat tootvate riikide embargo. Need on lühiajalise mõjuga sündmused, millest saab kiiresti ja tõhusalt üle mitmesuguste meetmetega, sealhulgas strateegiliste kütusevarude abil, tootmise suurendamise ja naftatarnete mitmekesistamisega.
Energiatarnete pikaajalise püsivuse suurim oht on hoopis ebakõla tootmise suurendamisse ja energiainfrastruktuuri paigutatava kapitali ning kasvava energianõudluse vahel.
Tähtsamad naftaeksportijad võivad energiat puudutavatele poliitilistele seisukohtadele reageerida mitmeti, kusjuures enamik viise halvendab globaalset energeetika olukorda.
Kogu maailma valitsuste ja poliitikute üleskutsed kahandada või isegi kaotada sõltuvus naftast toovad ühe tagajärjena tootmise suurendamiseks tehtavate investeeringute vähenemise naftariikides.
Energiakriis on sel juhul peaaegu kindel, kui energiasõltumatuse taotlejad ei suuda
õigel ajal välja pakkuda toimivat alternatiivi. Aga katsed asendada nafta õigeks ajaks millegi muuga nurjuvad peaaegu kindlasti, sest need püüded ei arvesta turuga ja nõuavad suuri subsiidiume.
Õigupoolest on naftatootjad poliitikute vaenuliku retoorika tõttu igati ajendatud tootmist suurendama, viimaks nafta hind nii madalale, et alternatiivsed energiaallikad ennast enam majanduslikult ära ei tasuks. Nafta hinna tugev langus lööks hingekella õige mitmele uuele energiatehnoloogiale ja muidugi suurendaks ka nõudlust nafta järele.
Isegi kui naftat tootvad riigid ei hakka nafta hinda tahtlikult kukutama, võivad nad lühiajaliselt, kuni naftal on veel mingit väärtust, tootmist maksimaalselt suurendada.
Madalam nafta hind ning nõudluse oodatav vähenemine omakorda tugevdaks survet naftat tootvatele riikidele, et nood vähendaksid investeeringuid tootmise suurendamisse või isegi peataksid mõned suuremad projektid, nagu on juhtunud varemgi tagajärjeks naftatarnete vähenemine.
See tähendab, et kui alternatiivenergia tehnoloogiad ei rakendu ajal, mil naftatoodang hakkab vähenema, on üleilmne energianappus vältimatu, samal ajal kui investeeringute nappusest ülesaamine võtab aastaid isegi tõusva naftahinna korral.
Jätame need võimalused aga kõrvale ja oletame, et energiasõltumatuse kavad teostuvad ning mitu Euroopa riiki, Ühendriigid, Jaapan, Hiina ja India suudavad ise oma vajadused rahuldada.
Tähtsamad naftaeksportijad püüavad seejärel oma väheväärtuslikuks muutunud naftat kasutada kodumaal odava kütusena arenevas rasketööstuses.
Nafta eksportimise asemel hakkavad need riigid eksportima selle abiga toodetud metalle, kemikaale ja tööstustooteid. Sealjuures hinnaga, millega varem vähemalt osa naftast sisse vedanud maad, eriti Euroopa riigid ja USA, ei suuda konkureerida, sest nad sõltuvad nüüd märksa kallimatest alternatiivenergia allikatest.
Energiasõltumatus võib riigis niisiis hävitada terved tööstusharud, eriti naftakeemia-, alumiiniumi- ja terasetööstuse.
Naftat tootvate maade ligipääs odavale energiale võib aga nende tööstuse muuta igati konkurentsivõimeliseks Hiinas, Indias ja Kagu-Aasias. See tähendab viimati nimetatud riikides töökohtade kadu ja majanduse nõrgenemist. Riigid võivad muutuda energiasõltumatuteks, kuid samal ajal terase- või naftakeemiasõltlasteks.
Kuidas siis edasi? Kas poliitikud, kes alati mõtlevad pingsalt sõltumatusele, üritavad üksteise järel sõltuvusi kaotama hakata? Ehk teisisõnu kas energiasõltumatus põhjustab üleilmastumise taandarengu?
Nafta on taastumatu ressurss. Ainult kaugemasse tulevikku suunatud ja majanduslikult põhjendatud energiavalikud suudavad tagada majanduskasvu nii naftat tootvates kui ka tarbivates riikides.
Isolatsioonipoliitika seevastu toob alati kaasa nappuse ja rahulolematuse. Mil moel ka energiasõltumatuse poole ei püüeldaks, ei kujuta see endast kunagi midagi muud kui teostamatut ja potentsiaalselt ohtlikku fantaasiat.
Kommentaar
Raivo Vare
energeetikaekspert
Jagaksin siinse artikli kahte ossa, siin on kõik ühte patta pandud. Olen nõus, et täielikku energiasõltumatust ei saa saavutada, kuid selle poole tuleks ikkagi püüelda.
Teine asi puudutab elektrit: siinne artikkel on väga naftakeskne. Eesti seisukohalt oleks siiski oluline, et elektri suhtes oleksime täiesti sõltumatud. Kujutage ette olukorda, et Eesti peaks lisaks naftale ja gaasile sõltuma ka sissetoodavast elektrist. Kuid Eesti loodus-sisemudelid on juba selles suhtes paratamatud, et naftat ja gaasi tuleb sisse tuua.
Investeerimise koha pealt tundub autoritel õigus olevat: naftat ja gaasi käsutavad riigid saavad tõesti teha neid asju, mis neile meeldib.
Naftamaad
Maailma suurimad naftaeksportijad
Saudi Araabia
Venemaa
Norra
Iraan
Araabia Ühendemiraadid
Nigeeria
Kuveit
Venezuela
Aleeria
Mehhiko
A. F. Alhajji on energiale pühendunud majandusteadlane ja Ohio Northerni ülikooli professor.
Gavin Longmuir on Rahvusvahelise Naftakonsultantide Assotsiatsiooniga seotud naftainsener.
Inglise keelest tõlkinud Marek Laane.