Doris Kareva: Olemise hüüd

Doris Kareva Foto: Postimees.ee

Olemine – mitteolemine –

üks neist on uni

ja teine ei ole sedagi.

Karl Ristikivi

Hiljaaegu juhtusin lugema ingliskeelset tõlget 36 000 aastat eKr kirja pandud Atlantise preesterkuningas Thothi Smaragdtahvlitest. Originaali suhtes ei olda ühel nõul, kas see oli atlantise või foiniikia kirjas, igatahes on tegu võib-olla vanima teadaoleva müstilise tekstiga. Seal puudutas mind sügavasti kirjakoht olemisest, mis hüüab olemise järele. Ja järsku tundsin end hüütuna, kõnetatuna, ärevalt ärgates omaetteolemise unest.

Ega olegi vist midagi muud, millest kõneleb kogu filosoofia, kogu luule – ega olegi midagi muud, millest kõnelevad kaks inimest. Keel on olemise koda, lausub Heidegger – ja Wittgenstein pareerib: millest ei saa kõnelda, sellest tuleb vaikida. Kas olemisest saab üldse kõnelda, kas pole see üksnes keelelaksutus, linnulaul, kõla, mitte kõne? Või on ainus viis olemisest kõnelda väljendada, kajada kaasa tema kõla?

Olemasolemine pole mulle kunagi tundunud endastmõistetavana, vastupidi, hämmastanud mind lapsest saati. Tihtigi olen tundnud end trükiveana – äraeksinud eksistentsina tekstis, mida ma ise pole suuteline lugemagi. Kuidas kaugeneda omaenese olemisest niivõrd, et haarata kogu mustrit, mõista oma kohta ja kohust selles? Ja kuidas toimida igal eluhetkel sellega kokkukõlas, kui seda korrakski pole näha antud? Kogeldes ja kobamisi saab teoks iga samm, iga sõna, hea õnne peale, tahtes parimat, lootuses, et see leiab koha terviku sees.

Ja ometi hüüab olemine olemise järele. Ja seda on tunda igas veretukses. See olekski otsekui olemise olemus – see hüüd, see kirglik püüd ulatuda teiseni, selleks, et ära tunda ennast. Alles koosolemise teel saab olemine enesest teadlikuks, ärkab väärtus ja väärikus, paratamatus ja mäss selle vastu, vabadus, vastutus – hirmvahe tera, millel kulgeb kogu eksistents.

Sõnu olen ma sellele otsinud, ometi leides vaid hetkiti, riivamisi – ja pidevalt veristades end ebatäiuslikkuse vastu. Vaikus peaks olema vastus – õieti koosvaikimine. Millestki kõnelda on põhjust vaid seal, ainult selles seltsis, kus sõnu pole vajagi, tõdesin – tõdesime – juba koolipõlves. Midagi seletada, midagi tõestada pole õieti võimalik, kui inimestel pole üksteisesse usku ega usaldust. Aga kus vaikiv mõistmine on olemas, saab kõnelemise, koosvaikimise, lõpmatu teineteises peegeldumise kaudu jõuda kaugemale kui kunagi üksipäi. Need uskumatud avarused avanevad ükshaaval järjest peadpööritavamaina ja näib, et neil polegi lõppu. Ma ei tea midagi, mis vastaks rohkem sõnale kaif.

Olemise olemus on koosolemine. Mõnikord on vaja väga kaua olla üksi, selleks et selle sügavust tajuda. Rahutus hulgas on raske tunnetada olemist selles selguses, mis avaneb omaette olles, mõeldes läheduse üle – läheduse, mis avaneb ka kauguses, teispoolsuses – läheduse, mis ei lähe kunagi üle ega kaotsi. Millal iganes on see ära tuntud, on see ära tuntud alatiseks. Ja see lähedus, ühtsus, kokkukuulumine, olgu see tajutud kas või ainsa inimese kaudu, laieneb kõigele elavale – olemine on üks.

Aga mis siis, kui miski ei lase olla? Kui Teine on teravalt teine, keelav ja käskiv, lõhestav, eraldav, eitav, hävitav? Kui olukord, kestev, kaduv, korduv ja kestev, teadmatu kestusega olukord on täiesti talumatu, mis saab siis olemisest? Ma ei tea.

On see olemise appihüüd, metsik ja etteaimamatu? Hetk, kus rünnata või põgeneda? On aga olukordi, kus pole võimalik üks ega teine. Olukordi, kus ühed hukkuvad, hävivad, hävitavad end või teisi – ja üksikud, üksnes üksikud säilitavad terve teadvuse, asjaolude õnneliku kokkulangevuse korral «tulevad sellest välja». On neid, kes on naasnud kontsentratsioonilaagritest. On neid, kes on jäänud inimesteks pärast kõige ebainimlikumat kohtlemist. On neid, kelle olemine on heidelnud mitteolemisega teadvuse viimasel piiril ja jäänud võitjaks.

Aga neid pole kuigi palju.

Märksa rohkem on neid, kelles vindub ebamäärane aim, korrutab katkine grammofoniplaat: aga see pole see pole see.

Kõik kulgeb, kõik laabub – ja ometi... See pole olemine ega olematus, see on ebaolu, mitteolemine, mis pole isegi uni, pigem luupainaja. See vaevutajutav vaakum saab sageli saatuslikuks – just sellest olemisnäljast saavad alguse arusaamatud ja ootamatud, inimest ennastki vapustavad kuriteod, mille põhjuseks on kas hooletus või meeletus.

Kahlil Gibrani raamatus «Prohvet» palutakse tal kõnelda Heast ja Kurjast. Ja ta vastab: «Heast võin ma teile rääkida, kuid mitte kurjast. Sest mis on kuri muud kui näljast ja janust piinatud hea?» Ehk on hinge nälg, see nähtamatu ja kaastunnetki mitte äratav seisund hirmsaim kannatus üleüldse – kas pole sellest sündinud Nosferatu legend?

Üks paljutsiteeritud palve – pärineb see Augustinuselt? – kõlab nii: Anna mulle jõudu taluda seda, mida ma muuta ei saa; anna mulle vaprust muuta seda, mis on minu võimuses – ja anna mulle tarkust nende kahe vahel vahet teha.

Mida saab teha, kui ei saa olla?

Ma ei tea. Tundub, et seal on põhiliselt kaks võimalust – ja nende vahel heitles juba Hamlet. Üks sulgeb välja kõik järgmised võimalused. Ja teine on ehk kõikide kunstide, teaduste, leiutiste edasiviiv jõud. Dylan Thomase sõnul Paul-Eerik Rummo tõlkes: «Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse, vanadus leegitsegu ja möiraku päeva sulgudes, märatse, märatse valguse surmale vastu.»

Mis määrab meie elu rohkem – sund või tung? Ja millisel piiril üks teiseks üle läheb?

Ma ei tea. Veel ei tea. Muudkui mõtlen.

Olemise hüüd on ka hüüd Jumala poole, küsimine iseenese, oma olemuse, oma olemise mõtte järele. Mulle on väga lähedane austria psühhoanalüütikute kolmanda koolkonna ehk Viktor E. Frankli mõtteviis. Kui Freud taandab põhitungid Erosele ja Thanatosele ja Adler keskendub võimutungile, siis leiab Frankl, et kõige möödapääsmatumalt vajalik on inimesele tähendus. Ainult mõistes kannatuse tähendust on võimalik seda taluda; üle elada ka kõige kohutavamaid, kujutletamatumaid piinu. Tema kirjeldused kontsentratsioonilaagrist keskenduvad just inimlikkusele, tähendusepüüule − ja sellisena annavad hoopis uue mõõtme ka kaasajale, igaühe igapäevaelule.

Hiljaaegu saatis üks heaoluriik ühele väga raskes olukorras riigile rohkesti abi: toitu, riideid, ravimeid, tehnikat, pakkusid ka võimalikku arstiabi ja väljaõpet. Aga oodatud reaktsiooni ei järgnenud. Vaikus. Heategijad otsustasid kohtuda kohalike hõimuvanematega, et asja lähemalt uurida.

«Kas saite saadetised kätte? On teie olukord nüüd paranenud?» pärisid nad ärevalt.

«Me oleme tänulikud,» kostsid hõimuvanemad. «Aga mitte seda me ei vaja.»

«Mida siis, mida ometi?» pärisid nõutud heategijad.

«Meie tahame templit ehitada, »vastasid hõimuvanemad ülevas väärikuses – ja nende silmad luukõhnades nägudes kiirgasid äraseletatud säras.

Iga olemine toetub erinevale alusele – ja ainult seda mõistes ja austades on võimalik koosolemine. «Tee teisele seda, mida tahad, et sinule tehtaks» on kuldne õpetus, aga paraku ei kehti kure ja rebase loo puhul, kus üks serveeris külalisele kõiki toite kõrgetes klaasides ja teine laiadel liudadel. Fritz Riemanni käsitlus inimese põhihirmudest toob veel traagilisemaid näiteid. Kui üks kardab üle kõige teistesse sulandumist, oma identiteedi kaotust ja teine omapäi jäetust, võõrastust, hüljatust, siis mida enam klammerdub teine esimese külge, seda järsemalt rebib esimene end vabaks. Ons hirm meie olemise lakmus? Ons olemise hüüd olemise järgi sündinud olematusega silmitsi seistes? Ma ei tea.

Võib-olla hüütakse meid meie eneste seest. Võib-olla on meie sees alati olemas teadmine, millest me ise ei tea. Olemine, mis ennast meile ei ilmuta, isegi kui ta võib-olla ilmub teistele. Mis on olemuslik, jääb iseendale märkamata – nii nagu silm ei näe iseennast ega tea oma värvi. Ega lähe see silmale kordagi; tema vaatab maailma, lõpmatut olevat selle paljudes ilmumeis. Või nagu on kirjas Smaragdtahvlitel:

«Kõik silmad ei näe mitte ühtemoodi, sest ühele antakse näha üht värvi ja kuju, teisele teist. Nii pole ka lõpmatu tuli, vahelduv värvist värvi, kunagi ühtjärge üks.

Pea meeles, oo inimene, et kõik, mis on olemas, on vaid teine vorm sellest, mida olemas pole. Kõik, millel on olemine, on teel teise olemisse ja sina ise niisama.

Pea silmas Seadust, sest kõik on Seadus. Ära otsi seda, mis Seadus ei ole, sest see on vaid meelepete.»

Ehk on kõiges, mida elus kogeme – puude kohin, võilille lenduläind seeme, lainete rahutu randumine, pilvede muutlik uit, lindude hõisk aovalgel, noorte põimuvad käed, rauga surmaeelne palve – olemise hüüd olemise järele; ehk on kogu elu teekond olemisest olemisse, ühest hetkest, ühest tõelusest teise. Juhan Viidingu sõnul:

«Ja ma hüüan Sind ja ma ütlen, kes Sa oled: Sa oled mu teisik. Ja ma palun.»

Võib-olla seal ongi vastus – ehk ongi olemise hüüd olemuselt palve. Palve mõista ja ära tunda Seadust, tõelust ja sisimas liikuvat leeki, mis hoiab meid ärkvel ja elavana.

Mis meid hoiab.

Samal teemal kõneleb Doris Kareva 14. märtsil kell 21 Klassikaraadio saates «Olemine».