Vastu tahtmist feministide ikooniks

Maailma ühed olulisimad naiskirjanikud Margaret Atwood ja Doris Lessing ei mahu hästi feminismi diskursusesse, ometi peavad feministid neid oma iidoliteks.

FOTO: Corbis/ Scanpix

Kui 25-aastane Margaret Atwood 1964. aastal esimest korda Inglismaale jõudis, oli 45-aastase Doris Lessingi «Kuldne märkmeraamat» äsja (1962) ilmunud. Peagi kuulutati teos feministide piibliks. Atwood luges raamatut samal aastal Londonist ette võetud lühireisil Prantsusmaale – kus kirjastajad olid otsustanud «Kuldset märkmeraamatut» mitte avaldada: tegemist olla liiga plahvatusohtliku kirjandusega.

Nii Prantsusmaal kui Saksamaal ilmus tõlge alles 1970ndatel, kui feminism oli juba suurema hoo sisse saanud. Pool sajandit tagasi kirjutatud Lessingi teost on välja antud lugematutes kordustrükkides üle maailma. Hiinas avaldati see kärbetega – sellele vaatamata ei pääsenud raamat kriitikast, mis liigitas romaani pornokirjanduseks.

«Kuldne märkmeraamat» sai esialgu nii Inglismaal kui ka USAs küllalt sapise kriitika osaliseks. Lessingit nimetati kibestunud meestevihkajaks. Kahe silma vahele jäeti nii raamatu temaatika kui ka omapärane struktuur, mis liidab tavapärase romaaniga märkmed, päeviku, kommentaarid. Lessing esitas raamatutekstina naiste igapäevaseid arutlusi, meestekriitikat, filosofeerimist – teksti, mis olemuselt tuttav igale vähegi mõtlevale inimesele.

Ent ilmselt on nii, et mis kõrva nii väga ei riivagi, riivab ikkagi silma – ning kirja panduna sõna võimendub. See oli raamat, mis aastaid tagasi tegi Lessingist feministide ikooni ning mis on tänapäevani enim loetavate nimekirjas.

«Feministide ikoon» on aga tiitel, millega autor sugugi leppida ei taha. Ta selgitab, et «Kuldse märkmeraamatu» põhjal võiks ju aru saada, et igasugune piiratus, kitsarinnalisus, kinnismõtted, vaid ühe võimaluse nägemine – kõik see viib vaimsete häirete ja hullumeelsuseni.

Lessing kirjutas «Kuldse märkmeraamatu» 1950-ndate lõpus. Pärast seda, kui Hruštšov oli NLKP 20. kongressil pidanud kuulsa kõne, milles ta vähemalt osaliseltki tunnistas, et stalinistlikud kuriteod tõesti olid. See oli raske aeg Lääne-Euroopa kommunistidele, kellele autor on viidanud kui «puhta südamega kurjategijaile». Esialgu püüti end ja teisi veenda, et see on kapitalistlike maade ajakirjanduse väljamõeldis.

Seejärel tuli loo kurvem osa, milles paljudest kriitikavõimetuist ja innukaist vasakpoolseist said alkohoolikud või enesetapjad. Ellujääjad, see tähendab paindlikumad, vahetasid parteid, mõnest sai edukas ärimees. Lessing kommenteerib, et kui kapitalismi pahesid on ikka eluaeg asjatundlikult kritiseeritud, siis tuntakse ju süsteemi hästi.

Sel aastal 88-aastaseks saava Lessingi vastne romaan «Lõhe» («The Cleft») on põhjustanud sama elava debati kui omal ajal «Kuldne märkmeraamat».

Lisaks kirjanduskriitikutele on sellesse haaratud poliitikakommentaatorid, antropoloogid, zooloogid ja filosoofid. Tegu on müüdilaadse looga, milles esialgu olid maailma ainuasukaiks naised (lõhed). Nad sünnitasid ainult tüdrukuid. Kuidas? Arutellu on sekkunud Londoni loomaaia teadurid, kes räägivad veenvalt neitsist sigimisest loomariigis ja toovad näiteks hiljuti ilmavalgust näinud sisalikupojad.

Põlvkondade ja sajandite möödudes hakkasid varem vaid tüdrukuid sünnitanud naised ka poisse sünnitama. Esimesi poisse peeti väärarenguiks – nad hukati. Poiste sündimuse suurenedes jäid nad looduse toetaval käel ellu. Nii tekkisid mehed (pritsid, inglise keeles squirts).

Lessing selgitab, et tema arvates on teooria sellest, et mehed on looduse hilisem areng, täiesti usutav. Meestel on alati palju uusi ja tavatuid ideid, ent samas on nad ebakindlad ja ekslikud, ning nende peale ei saa kunagi loota. Naised seevastu on kaalukamad ja maalähedasemad: neil oleks nagu midagi juurte taolist, isegi kui me seda ei taha tunnistada. Ta lisab, et küllap loodusel on veel midagi meeste puhul varuks, et neid siin ilmas püsivamateks muuta.

Skandaal seoses raamatu avaldamisega algas juba siis, kui korrektor keeldus töötamast: sõnavara olla nii sündsusetu, ning seksuaalsusest olla nii eemaletõukavalt kirjutatud, et väärikas inglanna andis töö kirjastusele tagasi.

Iseäranis jube ja alandav tundus talle sõna «lõhe» kasutamine naiste kohta. Romaanis on tähelepanuväärselt kujutatud menstruaaltsüklit peegeldavaid rituaale. Igapäevases elus on naised silmatorkavalt laisad ning lodevad, ent sensuaalsed. Nende vaimuelu on aga Lessingit räiges seksismis süüdistavate kriitikute sõnul kujutatud lausa aedvilja tasemel.

Lessing selgitab, et sai mõtte raamatu kirjutamiseks ühe teadlase väitest (vt Conversations: Doris Lessing with Krista Kaer, www.nemcom.tv). Sellel põhinedes on ta loonud mõnegi kriitiku arvates midagi eelajaloolistesse tingimustesse üle kantud «Teenijanna loo» taolist, mille autoriks Margaret Atwood. Ulmelised ja hoiatavad moraalilood on mõlema kirjaniku tugev külg. Kummalegi ei meeldi aga nende loomingu piiratud lahterdamine feministlikuks.

Atwoodi häirib, kui tema hoiatavaid moraalilugusid («Teenijanna lugu», «Orüks ja Ruik») ilma huumorimeeleta võetakse. Ka tundub talle uskumatu, et «Penelopeiat» lugedes võiks keegi nutta: Phyllida Lloyd lavastab seda kabareetükina, milles Atwood mängib peaosa (vt YouTube, Atwood/Penelopeia). See, kuidas peategelane eriti enda üle irooniliselt naerda oskab, on parimaid osi Penelope loos.

Atwood selgitab, et feministiks ei saa teda väljakujunenud mõõdupuude järgi kuidagi pidada: ta olla liiga vana selleks, et teda saanuksid mõjutada nn teise laine feministid. Ta lisab, et tema vaadet elule vormisid pigem tugevad ja iseseisvad naised tema suguvõsas. Ning kokkuvõtteks sedastab Atwood diplomaatiliselt, et tal on hea meel selle üle, et feministid teda loevad, ning et inimõigused huvitavad teda jätkuvalt.

Lessing on teravam: ta nimetab feministe suurimateks eneseimetlejateks, kes on käest lasknud kõik võimalused, et ühiskonda paremaks muuta. Ta lisab, et 1960ndatel avanesid feministidele enneolematud võimalused eneseteostuseks, enamik neist eelistas aga energia suunata poliitilisele tegevusele ja sisenääklustele.

Politiseerumine tähendas muidugi vasakpoolseks muutumist, ning nii lasti õiged eesmärgid silmist. Ta jätkab, et feministide suurim viga oli ainukeskendumine ühiskondlikult aktseptitavale karjäärile, ning põlglik suhtumine naistesse, kes millelegi muule tahtsid panuse teha.

Lühidalt öeldes, elu pakutava mitmekesisuse jäik eitamine.

Tagasi üles