Kvaliteetne piiritus tõi Eestile tuntust mitmel pool maailmas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles majas asus piiritusevabriku kontor ja omaniku korter.
Selles majas asus piiritusevabriku kontor ja omaniku korter. Foto: Repro

Üheks esimeseks ja suuremaks ehitiseks Mere puiestee piirkonnas sai Tallinna piiritusevabrik. Heino Gustavsoni andmetel esitas Preisi kodanik Friedrich Rappuh 1875. aastal vabriku ehitamiseks linnavalitsusele palve.

Ehitamist alustati 1875. aasta novembris, lõplikult valmis tööstushoone 1876. aastal. Esimesed proovid, mis andsid erakordselt kõrgekvaliteedilise piirituse, tehti tõenäoliselt alles 1876. aasta septembris.



Tööstusettevõtte haldamiseks moodustati osaühing. Seejärel valiti peakoosolekul kuueliikmeline juhatus, mille esimeheks sai Friedrich Dellingshausen. Tehase direktoriks kinnitati E. Lauenstein. 1884. aastal sai uueks direktoriks Arved Rosen.



Rosenite dünastia



1849. aastal Rakveres sündinud Roseni isal oli Rakvere lähistel väike Piira mõis. Rosen õppis Tartu ülikoolis õigusteadust ning töötas pärast ülikooli lõpetamist kubermangu aktsiisivalitsuses noorema ringkonnainspektorina. 33-aastase aadliku kohta oli see tagasihoidlik amet.



Tõenäoliselt pakuti talle piiritusevabriku direktori kohta kui erapooletule ja objektiivsele ametnikule. See osutus õigeks valikuks, sest Roseni direktoriks olemise ajal algas osaühingu tõus.



8. augustil 1903 Rosen suri, uueks direktoriks sai tema vend Alexander Rosen. Alexander Rosen oli samuti lõpetanud Tartu ülikooli juristina. Kuni 1889. aastani töötas ta kohtusüsteemis, seejärel oli ta Rosen ja Ko Liibavi (Liepaja) filiaalkontori juhataja ning 1896. aastast Moskva filiaalkontori juhataja. Ühtlasi oli ta kõikide Venemaa sisekubermangudes asuvate rektifikatsioonitehaste peadirektor.



Pärast Alexander Roseni surma 1938. aastal võttis tema ameti üle keemiadoktor Ernst von Rosen, Arved Roseni poeg. Ernst lõpetas 1910. aastal Leipzigi ülikooli. Vaatamata erakordselt soodsale kohapakkumisele välismaal ja Peterburis otsustas Leipzigi ülikooli lõpetanud mees tulla siiski tööle Tallinna.



Heino Gustavsoni andmeil püstitati 1882. aastal tehase õuele mahukad kivist laod. 1883. aastal laiendati piirituse- ja vaadiladusid veelgi, 1884 ehitati suurem aamissepatöökoda.



1886 aprillis läks käiku ka oma elektrijaam, mis varustas elektriga kogu ettevõtet. Samal aastal lisandus veel suur kivist ait. 1888. aastal valmis arhitekt O. R. Knüpfferi projekti järgi kahekorruseline paekivist administratiivhoone.



Tallinna Piiritusepuhastustehaste Ühendus saatis juba 1878. aastal oma toodangut Pariisi maailmanäitusele. Kui 1880. aastal külastas Tallinna Vene finantsminister Greigh, siis esimene paik, kuhu ta täis vaimustust ruttas, oli Mere puiestee äärne maja.



Peagi viidi piiritust juba välismaale ning vaategi polnud vaja enam osta, sest neid tehti kohapeal. 1889. aastal paigaldati tööstusesse uus aurukatel ning plekk-korstna asemele ehitati tänaseni säilinud kivikorsten.



Umbes 90 protsenti Eestimaal ja Põhja-Liivimaal toodetud piiritusest turustati Venemaa sisekubermangudes. Mere puiesteel asunud piiritusevabriku osatähtsus oli sellest kümme protsenti. Piirituse transportimiseks valmistati poola tammest 500–600 liitrit mahutavad vaadid.


1889. aastaks olid tulusama tootmise huvides Mere puiestee ettevõttega ühinenud 168 Eestimaa, 24 Liivimaa ja 18 Kuramaa kubermangu piiritusevabrikut. Vaid 12 piiritusetootjat Eestimaa kubermangus tegutsesid omaette.



Suurfirmal oli ostu- ja müügiladu Moskvas ning kontorid Riias, Varssavis ja Doni-äärses Rostovis. Suur piiritusekäive nõudis avaramat laoruumi, mis rajati praeguse Põhja puiestee ja Soo tänava nurgakrundile.



1895. aastal laienes ettevõte ülevenemaaliseks ühinguks, mille keskus paiknes Peterburis. Ühingu nimest kustutati sõna Tallinn ehk Revel ja see hakkas kandma Piiritusetehaste Ühenduse nime.



Sinna kuulus ka Arved Roseni juhitud ettevõte, mis edaspidi kandis nime Tallinna Piiritusetehaste Omanike Ühisus Rosen & Co. 1895. aastal võttis ta Mere puiesteel asuva käitise rendile. 1899. aastal töötas vabrikus vaid 35 töölist, kaks meistrit, seitse kantseleiametnikku ning vabrikuvalitseja ja direktor.



1900. aastast hakkas Balti kubermangudes kehtima riigi viinamonopoli seadus. See andis tugeva hoobi ka Rosen & Co ettevõttele. Likvideeriti firma osakonnad Lublinis, Liepajas ja Ventspilsis ning mitukümmend agentuuri Venemaal.



Sõda peatas tegevuse



Ent firma uus juht Alexander Rosen suutis ka uutes oludes käitise edukaks muuta. 1911. aastal valmis arhitekt E. Boustedti projekt administratiivhoonele kolmanda korruse pealeehitamiseks. Umbes samal ajal või veidi hiljem ehitati administratiivhoonele mere poole juurde suur neljakorruseline tiib. 1913. aastal kuulus ühingule kolm puhastusvabrikut, mis said toorpiiritust umbes 200 mõisavabrikust. 1913. aastal hakkas «Rosen ja Ko» tegutsema ka pangana.



I maailmasõda tõi aga käitisele suuri raskusi. Mitmed Saksa ja ta liitlasmaade kodanikud pidid maalt lahkuma, sealhulgas Roseni vabriku valitseja Hein­rich Dittrich. 1916. aasta oktoobris lõpetas käitis tegevuse.



Alles pärast sõja lõppu võis Euroopas ja Venemaal kvaliteetse toodanguga kuulsust pälvinud ettevõte taas jätkata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles