Grusiin Mimino läheb Moskvasse

Vahtang Kikabidze läheb Moskvasse, nagu Jan Uuspõld läheb Tartusse, või peaaegu nii.

FOTO: Kaader filmist

Georgi Danelia vana komöödia «Mimino» mõjub ühtaegu nii värske kui ka nostalgilisena, kirjutab Jaak Kilmi.

Georgi Danelia oli üheaastane, kui tema vanemad Thbilisist Moskvasse kolisid. Nii sai ühest grusiinist moskvalane. Gruusia-aines ei kadunud siiski kusagile – komöödiad «Ära kurvasta!» (Ne gorjui, 1969) ja «Mimino» (1977) on üliorgaanilised just oma gruusialikkuses.

See oli aeg, kui Gruusia – üldlevinud arusaama kohaselt elas seal südamlikult joviaalne rahvas – tähendas veel vene inimesele lopsaka loodusega Nõukogude paradiisi. «Mimino» olekski nagu üks mõnuga jutustatud gruusia anekdoot oma uskumatult jaburalt triiviva dramaturgilise ülesehitusega.

Filmi alguses näeme lihtsa liinikopteripiloodi Mimino (Vahtang Kikabidze) sekeldusi kodukamaral. Pimestatuna Aerofloti rahvusvaheliste liinide stjuardessi valgest kostüümist ja naeratusest, otsustab ta end tõestada «pärislendurina». Siit algab Mimino odüsseia Moskvas, mis oma lüüriliselt road-movie-koelt meenutab kodumaist menukit «Jan Uuspõld läheb Tartusse».

Ka Miminol on siht – ta tahab viia oma paberid tsiviillennunduse akadeemiasse, aga kogu aeg tuleb midagi ette. Tingimused koomiliseks takistuste rajaks on suurepärased: defitsiidiajastu, peategelase kaukaasia temperament, juhuslikult teele potsatanud vana vaenlane, Nõukogude bürokraatia, kaotatud raha ja muidugi armeenia veoautojuht Rubik.

Danelial on imeline võime kujutada Nõukogude defitsiidikultuuri ja isegi bürokraatiat... ma ei suuda praegu paremat määratlust välja mõelda kui «viljastavana». Just defitsiidiajastu on «Miminos» koomiliste sündmuste fooniks.

Tutvuste kaudu saab Mimino Gruusia endokrinoloogina esinedes Moskvas hotellitoa, sattudes ühte tuppa omakorda Armeenia endokrinoloogina esineva veoautojuhiga, kes on suutnud autobaasist välja ajada uhiuue Krazi. Pluss Žiguli talvekummid naabrimehele.

Igal juhul mõjub see vana tüütu Nõukogude olustik oma koomiliselt barokses vohavuses ootamatult värske ja nostalgilisena. Isegi seksikana.

Lugesin Vaapo Vaheri Sirbi artiklist (3.3.2006), et nii mõnigi Danelia dissidendist sõber pööras temast juba pärast filmi «Ma kõnnin Moskva tänavail» (1963) ära ega andnud enam tänaval kättki – põhjuseks Nõukogude olevik, mida Danelia kujutab suhkrustatuna.

Kuid Danelia oli olemuselt lüürik. Või lüüriline tragikoomik. Talle Tengiz Abuladze raskepärane sümbolism ei istunud. Naturalism ammugi mitte. Satiir, millest on küllastunud osa Danelia filme (iseäranis «Afonja», 1975), oli, nii uskumatult kui see ka ei kõla, romantiline.

Danelia maailmas on loomulik, isegi muhe see, et kaubandusvõrgus pole midagi saada ja ette tuleb võtta igasuguseid trikke, et piirid on kinni ja välismaad saab näha ainult Nõukogude tsiviillennunduse tipplendur. Ilmselt ainult tänu sellele tonaalsusele läbisid Danelia satiirilised komöödiad ka tsensuuri. Võib-olla ka tänu tutvustele Goskinos.

Filmi lõpus pöördub Mimino tagasi kodukülla. Tagasi kopterijuhiks. «Eh, ega grusiinile võõrsil istu! Tema igatseb koduseid mägiaasasid, kus hing laulab pastoraali.» Danelia mängib muretult ühte tuttavlikku magusat viisi.

Ja kuigi selle lõpp on etteaimatav ja tegelaskujud traditsioonilised – kui nii võib öelda anekdootidest tuttavate tüüpide galerii kohta –, on «Mimino» väärtus joviaalne jutustuslaad ja nõtke lavastus.

See on põhjus, miks võiks «Miminod» vaadata kolmandat ja neljandatki korda, ilma et sest väsiks. Meesteajakirja FHM filmiliigituses oleks see komöödia raudselt tipus nii õhtu alustamise kui peojärgse skoorimise tabelis.

«Mimino»

Režissöör Georgi Danelia
Osades Vahtang Kikabidze, Fruntsik Mkrtšjan, Jevgeni Leonov jt
N. Liit 1977
Sonatiin 2007

Tagasi üles