Ilmar Raag: Vaenlase sünd

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ilmar Raag

FOTO: Postimees.ee

Mida teha siis, kui sind on vaenlaseks nimetatud. Vali mõisteline lahinguväli, sest iial ei saa olla eesmärgiks vastase hävitamine, vaid iseenda õnnelik elu, nii et see ei oleks muudetud lõppematu vendeta ahelaks.

Kust tuleb agressiivsus? Kogu tõde ma ei tea, ent kuna viimase aasta jooksul olen pidanud agressiooni mõtestama ühes filmiloos, märkasin agressiooni mehaanikas kummalist sõnajõu nähtust. Kui räägime agressioonist inimmaailmas, siis sõltumata selle võimalikust loomsest algest, käib ründega kaasas vaenlase nimetamine. See tundub justkui ohutu keeleline kõrvalnähtus, ent hilisema konflikti ümberjutustuseks sünnib vaenlane siis, kui me teda esimest korda nimetame.

«Sõnamaagia,» hüüatavad müstikud. Legendidest käib läbi teema, mille kohaselt kellegi nime teadmine annab teadjale võimu selle olendi üle. Psühholoogid-filosoofid võiksid rääkida muna ja kana probleemist ehk arutleda, kuipalju on inimmaailmas üleüldse nähtusi, mis eksisteerivad väljaspool nimetamist. Selle parimaks näiteks on ususõjad. Kui 1572. aasta Pärtliööl 24. augustil tapeti Prantsusmaal massiliselt hugenotte, siis oli nende surma põhjuseks nende nimetamine teistsugusteks, ilma et tapetud hugenotid oleksid geneetiliselt, keeleliselt, rassiliselt või mõnel muul viisil erinenud tapjatest katoliiklastest. Eesti vanarahvas teadis, et vanatühja või kriimsilma ei tohi õige nimega kutsuda, sest siis on kuri karjas. Lingvistidele on tegemist keele ühe kasutusviisiga, kus öeldud sõna tähendab ka tehtud tegu. Pruutpaar, kes altari ees ütleb «jah», mitte ainult ei vasta preestri esitatud küsimusele, vaid võtab rääkimisega endale kohustuse, mis sellest hetkest kujundab maailma uuel viisil. Kui oleme kord kedagi nimetanud vaenlaseks, ei ole see enam lihtne keeleline kirjeldus, vaid samm, mis vallandab tegevuste ahela.

Teeme siinkohal väikese kõrvalpõike semiootikasse, kus Roland Barthes analüüsib oma essees «S/Z» Balzaci novelli «Sarrasine». Otsides tekstist seda, mis midagi võiks tähendada, leiab Barthes, et naise ilu võib ainult nimetada, sest kui keegi hakkab üht naist kirjeldama, siis ei pruugi «mandlikujulised silmad ja mustad juuksed» veel tähendada, et tegemist on ilusa naisega. Seda tuleb otsesõnu välja öelda ja alles siis hakkavad «mustad juuksed» ilu jaoks tööle. Tõestuseks meenutame ajaloost, et kuna iluideaal on muutunud, siis selle järgi on muutunud ka blondide juuste või lihavate puusade tähendus. Ühel hetkel on neid «nimetatud ilu» atribuudiks ja teisel enam mitte.

Vaenlasega on sama lugu. Loomariigis näeme agressiooni peamiselt toidu hankimisel (ehk agressiooni objekti ei vihata, sest kas sa saad oma igapäevast leivapalukest vihata) või võistlejate tõrjumisega paaritumisprotsessis. Inimmaailmas agressiooni tegelikud põhjused tihti ähmastuvad ja sõnades väljendub vaid ettekääne, et õigustada tegeliku ja tihti sõnastamata probleemi ülekandmist konkreetsele objektile. Koolivägivald on selles valguses suurepärane näide, sest kiusatud õpilased ei ole peaaegu kunagi kiusajate tegelike probleemide allikaks. Filmi «Klass» puhul toodi näiteks Paul Grahami essee «Miks nohikud on ebapopulaarsed», kus autor kirjutab: «Kui see on nohikutele mingil moel lohutuseks, siis ei ole selles /kiusamises/ midagi isiklikku. Kiusajad käituvad sama moodi nagu mehed, kes lähevad jahile. Nad ei vihka sind. Neil on vaja lihtsalt kedagi tagaajamiseks.» Samal ajal, kui neilt kiusajailt küsida, miks nad on nii vägivaldsed, siis tihti nad leiavad selle sõna, millega tähistatakse hävitamisväärset. See tähendab, et on toimunud vaenlase nimetamine, mis edasiseks tegevuseks muutub väljaspool arutelu eksisteerivaks õigustuseks.

Kui ma vaatan eesti ja vene kogukonna kooselu Eestis, siis konkreetselt ei ohustanud nad üksteise eksistentsi, sest mõlemad kogukonnad soovivad paremat elu ja aina kiiremini. Lahenduse võti ei ole kummalgi juhul teise kogukonna käes. Eestlased teavad, et nad on ajalooliselt ülekohtu ohvrid, ent tänase seisuga ei saa meile eeskujuks olla I maailmasõja aegse Türgi käitumine armeenlastega, natside käitumine juutide ja mustlastega või stalinistide käitumine oma territooriumi lugematute väikerahvastega. Enamik Eestimaa vene kogukonnast on oma valiku teinud, et nad ei ole soovinud hakata Vene Föderatsiooni kodanikeks. Kõik mis järgneb, on eelkõige kinni sõnades, sest kui sa kord oled kedagi nimetanud vaenlaseks, siis ei saa sa enam sõnadest taganeda. See ongi vaenlase nimetamise kõige suurem oht, et kord väljaöeldud sõna saab tegelike suhete alusena reaalseks tõsiasjaks. Kord sünnitatud vaenlane hakkab edaspidi iseseisvalt kasvama. Mis veel hullem, inimene või kogukond, keda on nimetatud vaenlaseks, saab samas ka teada, kuidas ütlejasse suhtuda. Bagdadis, Lähis-Idas või kas või Põhja-Iirimaal on vaenumüürid eelkõige üles ehitatud sõnadega, mille vundamendiks on väide, et teatud erinevuste põhjustel oled vaenlane. Samal ajal on multikultuurseid keskkondi, kus nähakse erinevusi, aga vaenlast ei ole nimetatud. Võtame Singapuri, kus elavad etniliselt samad erinevad rahvusgrupid, kes kohe väljaspool Singapuri piire on valmis väheke pomme panema. Tagasi Prantsuse Pärtliöö näite juurde tulles on oluline, et ehkki vaenlane oli nimetatud ja mõlemal kogukonnal oli pärast tapatööd põhjust vastastikku üksteist monstrumiks pidada, oli ometi tegu kunstliku (ehk ainult inimvaimus tekitatava) vaenlasega. Praeguses Pariisis on nii protestantide kui ka katoliiklaste pühakodasid. Kõik need tunnused, mille alusel 450 aastat tagasi tapeti, on ka praegu olemas, aga vaenlase kuvandit enam ei ole. See on võimalik ainult sõna jõul.

Miks siis ühes kohas vaenlase nimetamine kui lingvistiline akt käivitab lumepalli veeremise efekti ja teises kohas mitte? Tihti seepärast, et sõnaline akt on vaid asenduskäitumine tõeliste probleemide ja painete lahendamatuse teel. Kui suudetakse piisavalt vara tegelda tõeliste probleemidega, jääb vaenlase kui asendusprobleemi nimetamine ära. See on triviaalne ja lihtsam öelda, kui teostada. Kui mult aga küsiti, mis olnuks «Klassi» filmis kujutatud koolivägivalla konfliktis õige käitumine, siis kasutaksin hiina strateegiaguru Sun Tse õpetust ja vastaksin, et Kaspar ja Joosep tegid vea, kui võtsid lahingu vastu samal mõistelisel lahinguväljal, mida nende ründajad neile sõnaliselt pakkusid. See tähendab, et koos vaenlase nimetamisega defineeritakse samal ajal tihti konnotatsioonina ka mõisted-väärtused, mille abil on võimalik vaenlast põlata. Kui Moskvas nimetatakse meid praegu vaenlaseks, siis kasutatakse sel puhul sõna fašist, mis kogu maailma rahvalikus arusaamises tähendab segu hirmudiktatuurist, genotsiidist ja agressiivsetest sõdadest. Selle sõna mõisteline lahinguväli haarab tunduvalt suurema tähendusala, kui seda on pelgalt ühe skulptuuri probleem. Kui võtame selle lahingu vastu ja hakkame vaidlema samade mõistete alusel, siis jääb Moskva ründavaks pooleks, sest vaidlus käib küsimuse üle, kas me oleme fašistid või mitte. Kui vaidlus jääks ainult sellele lahinguväljale, siis oleks meil väga raske endale liitlasi leida.

See toob meid olulise arusaamiseni, et niipea kui oleme sattunud konflikti, kus on mõisteliselt loodud vaenlane, tuleb ka retoorikas mõelda strateegiliselt.

Lahingu võib võita vaprusega, aga sõda võidetakse ülekaaluga otsustavates kohtumistes.

Tuleme tagasi lihtsaima konflikti juurde filmis «Klass». Väljakutse, mille klassi mitteformaalne liider Anders esitab kahele heidikule, tähendab, et mehe au sõltub tema kahevõitlusest Andersiga. Säärane väljakutse tähendab, et igasugune abiotsimine väljastpoolt klassi tooks kaasa aukaotamise klassi sees, kuna väljastpoolt abi otsimine on ebaaus võte ja annab tunnistust poiste mehelikust nõrkusest. Viga, mida heidikud Kaspar ja Joosep tegid, tähendas Andersi pakutud loogikaga kaasaminekut, ehkki kui nad oleksid endale esitanud küsimuse, kas nad elult tahavad rohkem Andersi surma või omaenese õnnelikku elu, siis oleksid nad loomulikult valinud viimase variandi. Samas oleks õigesti püstitatud eesmärk ümber hinnanud ka võimalikud tegevusvariandid. Neist peamine oleks arusaamine, et konflikte võib võita ülekaalu saavutamise abil. Lihtsamalt öeldes tähendab see liitlaste leidmist. Rääkimist teiste inimestega oma konfliktist. Eemalt vaadates näeb see välja nii, et enne konflikti räägitakse ja saavutatakse poolehoidjate kriitiline mass, et seejärel minna otsesesse kokkupõrkesse. Lingvistilis-semiootiliselt tähendab see seda, et vaenlast defineeritakse niimoodi, et mõisteline lahinguväli oleks liitumiseks sobiv maksimaalsel hulgal kõrvalseisjatele. Sõda terrorismi ja diktatuuriga on iseenesest mõisteliselt sobivad enamikule demokraatlikele riikidele, isegi kui liitlassuhetesse astumise tegelikud põhjused-probleemid võivad olla erinevad. Niisamuti oli selge, et Vabadussõja ajal ei tulnud Tema Kuninglik Briti laevastik meie vetesse üldsegi sellepärast, et meie väike armas rahvas oli loonud surematu Kalevipoja, vaid olime oma vaenlase sarnasel viisil defineerinud – see oli bolševism.

Mis siit järeldub? Kui meid on nimetatud vaenlaseks ja meil ei õnnestu konflikti vältida, siis tuleb vaenlane omakorda proaktiivselt nimetada nende mõistete abil, mis avaks vähemalt retoorika tasandil ukse maksimaalsel arvul liitlastele. Mul on tunne, et sõnasõjas praeguse Moskvaga ei ole me kasutanud piisavalt proaktiivset, liitlasi otsivat retoorikat. Kuid veel olulisem on, et vaenlase defineerimisega me ei tekitaks neid juurde. Tulles ka Eestis ilmselt ainult süveneda võiva ksenofoobia juurde, sooviksin, et me ei tekitaks nimetamisega endale vaenlast, keda me võita ei suuda. Kangelaslikult surra ei ole lahendus, kui ajaloo kirjutab hiljem vaid ellujäänud pool.

    Tagasi üles