Sõnakuulmise ühiskonna mässumeelne tütar

Edna O’Brien Foto: Corbis/Scanpix

Raamatuid patuseks pidanud ema karmi pilgu all üles kasvanud iiri kirjanik Edna O’Brien räägib Krista Kaerale, kuidas piiskopid tema raamatud kõntsaks kuulutasid.

Ma arvan, et pean alustama Iirimaast. Brendan Behan on öelnud, et Iirimaa on suurepärane maa, kust kirju saada. Kas te olete sellega nõus?

Kirju saada on igalt poolt tore. Nii et asi pole päris nii lihtne. Ma olen kindel, et ta ütles veel palju muudki. Mina olen väga rõõmus, et olen Iirimaalt pärit. See on kõigi minu raamatute maastik – emotsionaalne, psüühiline ja geograafiline maastik –, kas ma siis ise viibin seal või ei.

Ma kasvasin üles väga suletud kogukonnas. See oli väga jäik ja väga valvas. Aga kuigi mu kasvatus oli küllaltki lämmatav, sest see oli väga religioosne ja mul tuli kogu aeg nagu joont mööda käia, sain ma sealt ka kingituseks narratiivi või narratiivinälja ning uudishimu keele vastu. Ja kuigi niisuguste piirangute vastu hakatakse eriti noorest peast mässama, ei mässanud ma sugugi nii palju nagu mu alter ego Baba «Maatüdrukutes». Mina olin ilmselt arglikum.

Tundub aga, et Iirimaa annab oma kirjanikele – ja ma loodan, et ma kuulun sellesse kogukonda – tunde, et maa enda identiteet on su isiksuses ja seega ka töös. Iirimaa või see maastik, millest ma kirjutan – Clare’i krahvkond Lääne-Iirimaal, kust ma pärit olen –, on otsekui üks minu raamatute tegelane.

Kas arvate, et Iirimaal veedetud lapsepõlv on mõjutanud teie hilisemaid raamatuid?

Oo jaa. Ma arvan, et lapsepõlvemõjud on üldse inimeses, olgu ta kes tahes, kõige püsivamad mõjud. Minu varased mõjud olid ilmselt nii religioossed kui kultuurilised, palveraamatud, müüdid ja kummituslood. Meie palveraamatud olid teatud laadi kirjandus ning kuigi need pidid olema religioossed, olid need tegelikult erootilised.

Kuidas oli lugu teiste raamatutega peale palveraamatute?

Ei, polnud mingit raamatukogu ega rändraamatukogu. Ja raamatutesse suhtuti suure umbusuga. Ma usun, et mu ema kahetses surmatunnini, et minust sai kirjanik, ta oleks tahtnud ka raamatud ära keelata, sest mingil alateadlikul põhjusel tundis ta, et need viivad inimese patuteele. Ja ta ei rääkinud rämpskirjandusest, selle lugemist võib tänapäeval küll mõnikord patuks pidada, tõsi küll, teistsuguseks patuks, sest need nakatavad oma jubedusega aju.

Mu ema aga arvas, et sellised kirjanikud nagu James Joyce või Sean O’Casey mõjusid mulle väga halvasti. Päris noorena lugesin ma iiri keeles, see oli mu esimene keel, selles keeles omandasin ma ka koolis kõik õppeained. Muid raamatuid ei olnud. Üks armuvalus naine ostis Daphne du Maurier’ «Rebecca» ja see käis käest kätte. Minuni see ei jõudnud, ma olin liiga noor.

Küllap aga jutustati teie nooruses lugusid?

Noh, kummituslugusid räägiti küll palju. Need kujutasid endast tõelist meelelahutust. Iirlasi on alati tõmmanud ja tõmbab ilmselt ka praegu ligi kõik üleloomulik. Nii käisidki inimesed majast majja ja jutustasid lugusid. Samal ajal olid ka müüdid ja mütoloogia. Kõige olulisem on aga võib-olla see maagia võimalikkuse tunne, mille lõid need lood ja lõi see maastik.

Te hakkasite kirjutama iiri kultuuri kummalisel perioodil. Sel ajal oleks Iirimaa end otsekui eraldanud, olid tsensuur ja keelatud raamatute nimekirjad…

Jah, see oli tõesti väga suletud ühiskond. Kui inimene kirjutab oma esimese raamatu – minu puhul oli see küll nii –, siis ta küll tahab, et see avaldataks, aga ta ei oska seda päriselt ette kujutada. Ma mäletan, et kirjutasin «Maatüdrukud» väga kiiresti, kolme nädalaga – nüüd kulub mul raamatu kirjutamisele kolm või neli aastat.

See raamat kirjutas ennast mingis mõttes ise. See otsekui ootas kirjutatuks saamist. Mina olin üksnes vahendaja. Seda kirjutades olin ma ka üpris emotsionaalne. Tegelikult palusid mul selle raamatu kirjutada kirjastajad. Ma töötasin kirjastuses, lugesin käsikirju ja avaldasin arvamust. Ühel päeval paluti mul kirjutada romaan ja maksti selle eest 50 naela, mis oli tookord suur raha. Ja ma kulutasin selle otsekohe ära. Nii et ma pidin selle raamatu kirjutama. Peaaegu lõppu jõudnuna hakkasin ma juba aimama, et mul võib tulla pahandusi, ning sain kirja selle kloostri eestseisjalt, kus ma olin õppinud. Temani olid jõudnud kuuldused, et ma olin kirjutanud raamatu. Ta lubas küll suhtuda asjasse eelarvamuseta, aga muidugi ei teinud nad seda.

Ja siis raamat ilmus, sellele pöörati ohtralt tähelepanu, tõlgiti mitmesse keelde ja nii edasi. Kuid kogu see rõõm, mida raamat mulle valmistas, purunes, sest mu kodukülas oldi väga pahased ja mu ema oli lausa kohkunud. Ta rääkis mulle ka, kui jubedaks teised inimesed mu raamatut pidasid. Ja kohalik preester palus enda kätte tuua need kolm külasse ostetud eksemplari ning need põletati kabeli juures ära. Minus tekitas see hirmu, sest ma teadsin, et ma ei saa peatuda, ma kirjutan järgmise raamatu ja siis järgmise ja järgmise… Ma saan aru, miks nad nii tegid – ei, tegelikult ei saa, aga püüan sundida end aru saama. Nad tundsid, et nad on reedetud või ära märgitud. Ja iiri naistel ei olnud selliste raamatute kirjutamise traditsiooni.

Selle juures on naljakas aga see, et kui ilmus mu teine raamat «Üksildane tüdruk» (filmivariant «Roheliste silmadega tüdruk»), leidsid kõik mu koduküla elanikud, et sellega võrreldes oli mu esimene raamat lausa palveraamat. Asi jõudis hiljem isegi piiskoppide tasemele ja mu raamatud kuulutati kõntsaks – aga kõntsaks kuulutati ka kõik, mida kirjutas James Joyce.

Võib muidugi öelda, et need olid üksnes mu elu varjutavad pilved, sest GULAGis viibimisega või oma veendumuste eest vanglasse sattumisega võrreldes oli see tühiasi. Kuid oma varju jätsid need mulle sellegipoolest.

Te olite ka naine Iirimaal ning sageli on öeldud, et just naiste olukord oli seal eriti raske.

Minu meelest on naistel tegelikult alati raskem olnud. Naised peavad rängemalt töötama kui mehed. Ka naiskirjanik peab rohkem vaeva nägema, et ta loomingut aktsepteeritaks.

Ma kasvasin üles usus, et naine peab – vabandust selle sõna kasutamise pärast – sõna kuulama. Ja see tähendas, et tuli kuulata isa, mehe, preestri ja piiskopi sõna. Ma arvan, et mul on õnnestunud sellest vabaneda, aga mitte päriselt. See ilmub mu loomingusse. Ja lisaks kuulekusele oli hirm. Tüdrukud, kes olid saanud vallalisena lapse, saadeti Magdalena pesumajadesse. Ma elasin hirmu ja värinatega, kui Kierkrgaardi tsiteerida, ning ma ei olnud selles hirmus üksi. Reegleid oli väga palju, ning hirm, et võid mõnda neist rikkuda, oli suur. Lisaks kõigele muule mõjus see ka lihtsalt väsitavalt.

Ja ometi oli see suhtumine naistesse mõnes mõttes mitmetähenduslik, sest ka Iirimaad ennast kujutatakse sageli naisena?

Ma olen kirjutanud ühes oma raamatus («Emake Iirimaa»), et Iirimaa on alati olnud naine, üsk, koobas, lehm, emis ning kurnatud ja lahja karu. Minu jaoks on Iirimaa naine. See aga tegelikult ei muuda seal elavate naiste olukorda. Naiste olukord oli tingitud ajaloost, iiri ajaloost, mis oli traagiline nii meestele kui ka naistele. See on okupatsiooni, nälja, pagenduse ajalugu, mis puudutab nii mehi kui naisi. Kuid naine pidi sealjuures veel ka mehele alluma ning töötama… üha töötama.

Nii et te pidite leidma endas vaprust, et 1950ndate lõpus kirjutama hakata ja kodust lahkuda?

Minu silmis ei olnud see mingi eriline vaprus. Minu silmis oli see asi, mida ma pidin tegema. See oli minu väljapääs. Ja see oli ka võimalus mõista mingilgi määral, kui mitte täielikult, seda, mis minu ümber toimus. Nii et ma ei teinud teadlikku pingutust. Tegelikult oleksin ma võib-olla isegi tagasi tõmbunud, kui oleksin teadnud, et mu raamatutest nii palju pahandust tuleb. Ei teagi, võib-olla oleksin ma kirjutanud, aga mitte avaldanud. Võib-olla ilmnes mu vaprus ainult selles, et ma kirjutasin edasi – olen kirjutanud 22 raamatut. Ja ma olen kirjutanud teemadel, mis puudutavad mu kaasmaalasi.

Te olete selles mõttes erandlik, et puudutate oma raamatutes tänapäevaseid teemasid. Iiri tänapäeva kirjanikud eelistavad sageli ajalugu.

Jah, seda küll ja mulle on osaks saanud ka palju kriitikat. Külaühiskond, nagu näiteks on näha ka William Faulkneri teostes, on enamasti üsna suletud ja seal on paljud asjad varjatud.

Minu raamatute «Imelise üksilduse maja» ja «Mööda jõge allavoolu» kohta öeldi, et ma olen Iirimaaga kontakti kaotanud, kuigi ma kirjutasin just neist asjadest, mis seal toimusid. Minu meelest pole kirjanikul mitte niivõrd kohustus, kuivõrd luba kirjutada sellest, mis toimub tema maal ja tema ühiskonnas, ning asjadest, mis on seal olulised – samuti nende mõjust sellele ühiskonnale. Seda ei saa talle kuidagi keelata.

Kas te arvate, et teil oli seda kergem teha, kuna te ei ela Iirimaal… et teil oli sealse eluga teatud distants?

Tegelikult on asi selles, et ma teen oma raamatute kirjutamise eel väga põhjalikku uurimistööd. Kõike sellest pole sugugi vaja raamatusse panna, kuid seda on vaja, et teada, mida välja jätta. Nii et sel pole tähtsust, kus ma elan. Ma võiksin samahästi Eestis elada.

Väljaspool Iirimaad elamine on võib-olla selles suhtes kergem, et keegi ei päri, mida ma teen. Kirjutamise ajal elan ma siin Londonis üsnagi varjatud ja usinat elu. Ja ma kirjutan peaaegu kogu aeg. Kui raamat on valmis, siis haarab mind muidugi teistsugune ärevus – hakkad kahtlema, miks sa raamatu kirjutasid ja miks sa seda just nii tegid.

Iirimaa on aga väike maa ning seal elades tajuksin ma uudishimu – keegi mind ei takistaks, seda nüüd enam ei juhtu, kuid ma mõistaksin, et inimesed on kriitilised ja nad ei pruugi tahta, et ma üht või teist raamatut kirjutaksin. Mul ei ole seda vaja, seda pole ühelgi kirjanikul vaja. Samal ajal olen ma väga rõõmus, et saan soovi korral Iirimaal käia. Ma ei suuda isegi kujutleda, mida tähendaks paguluses olemine ilma võimaluseta kodumaale minna.

Kui te esimest korda Londonisse jõudsite, pidite ilmselt sellega tükk aega harjuma, sest see oli nii erinev Clare’i krahvkonna painavalt kaunitest maastikest? Ja linna jõudes olite ju üsna noor?

Jah, kuigi ma olin siis juba elanud Dublinis, nii et ma vahetasin ühe linna teise vastu. Aga kontrast oli olemas isegi Dublinist Londonisse minnes. London oli nii suur ja tahmane ning ma ei uskunud, et need linnud seal on tõesti tuvid… «Maatüdrukuid» kirjutades meenus kogu see kodune maastik mulle taas. Tundsin seda kogu aeg. Kõrtsiuks ja kell, mis helises, kui link tõsteti. Nööril kuivav pesu, see, kuidas me enne vihma välja jooksime. Nii et need meenutused moodustasid tõesti kontrasti Londoniga. Ma tunnen end iirlasena, kuid tegelikult huvitab mind just Euroopa. Kui ma oskaksin rohkem keeli, loeksin Euroopa kirjandust originaalis. Euroopa kirjanduses on midagi, mis mind puudutab.

Romaanis «Imelise üksilduse maja» pöördusite te teatud mõttes iiri ajaloo või selle tagajärgede juurde, terrorismi probleemi juurde. Mis te arvate, kas see ajaloo needus või ajaloo paine on ikka veel Iirimaal tuntav?

Ma ütleksin, et see on ajalooga tegelemine. Selle peale kortsutatakse kulmu, me elame moodsas maailmas, oleme eurooplased ja kõike seda, aga igal pool, kõigis maades, kindlasti ka teil, on ajalugu inimestel kusagil mõtetes, kas nad siis on sellest kogu aeg teadlikud või ei. See raamat räägib IRA liikmest, mitte Inglismaal, vaid Iirimaal, Iiri Vabariigis. Ta satub maakohas ühte majja, kus elab üksik naine – vanem naine. See suur tühi maja on Põhja ja Lõuna metafoor. Kui sinna tuleb maskiga mees, siis naine alguses muidugi kohkub, kuid nad hakkavad teineteist mõistma. Ning mingil hetkel ütleb mees talle, et sa pead Põhjas sündima mõistmaks, miks me võitleme.

Ma usun seda. Raamatu alguses on kohe öeldud, et ajalugu on kõikjal, see imbub mulla sisse nagu vihm, rahe, lumi või veri. Maja mäletab ja küün mäletab ja lugu on iga jutustaja suus erisugune. Ma tundsin, et see lugu tuleb jutustada.

Te olete korduvalt maininud James Joyce’i, aga ma olen lugenud, et teid on nimetatud inimeseks, kes peaks kirjutama Nora Barnacle’i osa.

Oh jaa, keegi ütles seda tõesti… aastaid tagasi ütles Frank Tuohy, et Nora Barnacle’i, James Joyce’i naise maailm ootab, et mina selle kirja paneksin. Ma ei tea, kas ta mõtles seda tõsiselt. Tean aga seda, et James Joyce on mind mõjutanud, olnud mulle õpetajaks ja tähendanud palju muudki. Ma sattusin tema loomingu peale, kui jõudsin Dublinisse. Ma ei käinud ülikoolis, ma töötasin rohupoes, 12 tundi päevas. Mul oli vaba pool päeva kuus. Ja siis ma jalutasin ringi, vaadates raamatupoodide ette välja pandud raamatuid.

Seal olid ka kasutatud raamatud, kuid need olid kõik suurepärased. Ja sealt leidsin ma raamatu, kollase kaanega raamatu «T. S. Elioti sissejuhatus

James Joyce’i loomingusse.» Ma tegin selle huupi lahti ja sattusin jõuluõhtusöögi kirjeldusele «Kunstniku portrees noore mehena». See mõjus mulle nagu valgustus. Mulle oleks nagu äkitselt antud võti, mida mul polnud kunagi varem olnud. Ma ostsin selle nelja šillingilise raamatu. Ja loomulikult on see mul siiamaani alles. Selle raamatu ja teiste raamatute lugemine oligi mu tõeline haridus.

Kas emakssaamine on teie loomingus midagi muutnud?

Jah, see muutis väga palju. Ma arvan, et emakssaamine muudab naist pöördumatult. Selles on midagi nii ürgset, sügavat ja igavest. On ütlematagi selge, et ma armastan oma lapsi ja ma olen nad enam-vähem üksi üles kasvatanud. Jumal tänatud, nad on siiani mu sõbrad.

Ma arvan, et armastus, mida ma tunnen oma laste vastu, on isegi suurem kui armastus, mida ma olen tundnud ühegi mehe vastu… side nendega mitte ei nõrgene, vaid tugevneb aastatega. Võib-olla tunnevad teised emad teisiti, kuid minu puhul muutis emaks olemine seda, kuidas ma kirjutan, sest see muutis mu arusaama surelikkusest. Ükskõik kui täiskasvanud on lapsed, sa mõtled ikka, kas nendega on kõik korras.

Kas see on muutnud ka suhtumist teie enda vanematesse?

Tõenäoliselt on. Ma mõtlen sageli oma emast, kellest jutustab ka mu peagi ilmuv raamat «Õhtuvalgus». Ma mõtlen, kui rängalt ta töötas, kui vähe oli tema elus rõõmu…Kümme aastat tagasi ei oleks ma suutnud sellest ilmselt kirjutada, aga tunded teiste inimeste vastu muutuvad aja jooksul, sest sa ise muutud aja jooksul. Ma loodan, et inimesed suudavad vanemaks saades rohkem andestada.

Ja viimane küsimus: miks peaksid inimesed lugema raamatuid praegusel ajal, kui on nii palju muudki teha?

Miks nad peaksid? Ma usun, et kui me loeme häid või tõeliselt suuri raamatuid, siis see muudab meid. See muudab meie siseelu. Minu meelest on seda öelnud Romain Rolland ja korranud Stefan Zweig, et kunst on küll suur lohutus üksikinimesele, aga ajaloo vastu on see kasutu. Täiesti õige, see on kasutu. Kuid kui inimene loeb suuri raamatuid, luuletusi, proosat, näitekirjandust, siis rikastab see teda. Ja see pole sugugi tähtsusetu asi.

Intervjuu kuulub Nemcom.tv saatesarja «Vestlused». Siin avaldatu on lühendatud versioon Krista Kaera intervjuust Edna O´Brieniga.

Tõlkinud Krista Kaer

Edna O’Brien

Sündis 15. detsembril 1930 Iirimaal.

Õppis Dublinis farmaatsiat.

Tema esimene romaan, 1960. aastal ilmunud «Maatüdrukud» ning sellele järgnenud samasse triloogiasse kuuluvad «Üksildane tüdruk» (1962) ja «Tüdrukud abielutaevas» (1964) sattusid Iirimaal keelatud raamatute hulka.

Avaldanud üle 20 teose, lisaks romaanidele ja lühijuttudele kirjutanud näidendeid, filmi- ning telestsenaariume ning muu hulgas ka James Joyce’i biograafia.

Lahutatud, kahe poja ema.

Praegu elab ja töötab Londonis.

Eesti keeles:

«Maatüdrukud» Eesti Raamat 2002

«Üksildane tüdruk. Tüdrukud abielutaevas» Eesti Raamat 2003

Kirjanikupõli täis hüsteeriat ja skandaale

Edna O’Brien alustas kirjutamist viiekümnendate aastate Iirimaal. Tema praegu suhteliselt taltsana tunduvad raamatud «Maatüdrukud» ja «Üksildane tüdruk» tekitasid tõelise skandaali. Võiks öelda, et nii polnud keegi enne noorte tüdrukute seksuaalsusest ja nende soovidest elus kirjutanud. See tähendab, polnud kirjutanud Iirimaal.

Kuigi Edna O’Brien läks elama Londonisse, kus ta ongi veetnud suurema osa elust, haavas tema raamatute ilmumisest tekkinud

hüsteeria teda väga. Nagu ta intervjuuski ütleb, jättis see tema elule oma varju.

Edasi kirjutas ta sellegipoolest ning tekitas nii imetlust kui ka palju paksu verd, sest teemadeks olid keelatud abort, sõgedad mõrvad, terrorism, väljapääsmatus ja valed valikud.

Tihti ammutas ta ainest tegelikest sündmustest. Seni viimane

romaan «Õhtuvalgus» räägib kirjanikust ja tema emast, tütrest ja emast, ning tundub, et see raamat oli lõpuks rahutegemine ka tema enda lapsepõlvega ja selle haavadega.