Tõnis Lukas: õpetajal olgu õigus füüsiliselt sekkuda

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ütles, et koolivägivallaga seotud olukordade äratundmiseks peavad õpetajad ennast täiendama. Foto: Margus Ansu

Õpetajal peab olema õigus kaklevate õpilaste lahutamiseks ka füüsiliselt sekkuda, leiab uus haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Ta lubab ka tõsta pedagoogide palga üle Eesti keskmise ning korraldada järelevalvet koolides.

Tõnis Lukas, kas lapsed, kes jõuavad põhikooli lõppu lähima nelja aasta sees, saavad endale sülearvutid?

Oleme kokku leppinud, et kõik õpetajad saavad sülearvuti. Koalitsioonileppes on kirjas, et analüüsitakse, millised on need vahendid, mis tagaks õpilaste pideva internetti pääsemise võimaluse nii kodus kui ka koolis.

Koalitsioonileppe sõnastus on, et võimalus arvutit kasutada peab olema mobiilne, ja ma ei näe muud võimalust kui kõigile põhikoolilõpetajatele anda õppevahendina tõepoolest sülearvuti või muu sarnane seade. Tarkvara on sama oluline pool ja peab hakkama kajastama õppekava sisulisi muudatusi.

Koalitsioonilepe lubab õpetajate palku tõsta keskmisest palgast kiiremini. Mida see arvudes tähendab?

Praeguse süsteemi järgi on tööle asuvad noorempedagoogid esimesel palgaastmel. Nende palgaastme alammäär tuleb viia keskmisele tasemele ning järgmised palgaastmed tõusevad vastavalt. Tegelikult tähendab see keskmise pedagoogi palga tõstmist tunduvalt üle keskmise taseme.

Üle 10 000 krooni?

Ma ei mängiks praegu absoluutarvudega, kui me ei tea keskmise palga prognoosi. Oluline on saada kätte eest ära liikuv keskmine. On kokku lepitud, et esimene pingutus selleks tehakse juba järgmise aasta eelarvest, juba järgmisel aastal liigume keskmisele palgale väga lähedale. Ja kui oleme selle saavutanud, siis läheme ka mööda.

Koalitsioon lubab täiustada üldhariduse riigipoolset järelevalvet. On see vastus neile õpetajatele, kes kurdavad, et riik on hariduse järelevalvest loobunud ja jätnud selle omavalitsustele?

On selge, et hariduse kvaliteet ja selle ühtlane kättesaadavus üle riigi on kõige olulisem, see tagabki võrdsed võimalused hariduse saamiseks. Järelevalvesüsteem tuleb muuta selliseks, et koos organisatsiooni sisehindamisega aitaksid mitmesugused välishindamisvõtted tagada lapsevanemate kindluse, et nende laps saab hea hariduse ükskõik millises koolis.

Kas inspektorid tulevad kooli tagasi?

Kui ma praegu seda ütlen, siis hakkab osa koalitsiooni liikmeid karvu katkuma, sest mõiste tundub olevat väga arhailine. Aga ega järelevalve sisu muutu, ükskõik kuidas ametimeest ei nimetata. Eesmärk on kindlustada kvaliteetne õppimisvõimalus kõikjal.

Kas need inimesed lähevad kooli ainult siis, kui on probleem, või teevad nad perioodilist audiitorjärelevalvet, andes head nõu ja aeg-ajalt tulemusi kontrollides, ja kas nad on põhiliselt omavalitsuse juures või riigi tsentraliseeritud üksuses – siin on erinevaid käsitlusi.

Viimasel ajal on palju juttu olnud koolivägivallast ning isegi õpilaste vägivallast õpetajate suhtes. Mida selles vallas ette võtta plaanite?

Koolivägivald on tõsisemaid teemasid üldse, sest pole võimalik keskenduda õppetööle, areneda ja kasvada, kui õhkkond ei ole turvaline. Koolivägivald hävitab koolis turvatunde.

Ma arvan, et kool peab olema rohkem kasvatusasutus, kui ta vahepeal on olnud. Koolile peab andma võimalusi lisaks õppetegevusele teha ka kasvatustööd, tingimustes, kus paljudes kodudes ei ole vanematel aega lastega tegeleda.

Praegu õpetajatel kasvatusvõimalusi eriti ei ole. Nad ei või korda rikkuvat õpilast isegi klassist välja saata.

Ma olen alati arvanud, et õpetajal peaks olema koolis initsiatiivi võimalus. Ja kui see tähendab ka karmimat sõna, näiteks füüsilist sekkumist kakluse lahutamiseks, siis mina pean seda õigeks. Ma ei kutsu üles ihunuhtluse taastamisele koolis, kuid nii moraalne kui ka füüsiline initsiatiiv peab olema õpetaja käes. Muidu ta lihtsalt ei suuda olla autoriteet.

Siin on ka teine pool: mammutklassid, eriti põhikoolis. Omad probleemid on nii väikestes kui suurtes koolides, aga mammutklassis, kus õpetajal nõuab ainuüksi õppetöö läbiviimine väga suurt pingutust, ei pane ta muid suhteid enam tähele. Seepärast pean väga oluliseks, et koalitsioonileppes on sees, et põhikooli lõpuni on norm 24 õpilast klassis, mitte rohkem.

On juhtunud, et õpilased on andnud initsiatiivi üles näidanud õpetaja kohtusse. See võtab kindlasti ära igasuguse isu seda teist korda teha.

Kohtus õpetajad siiski enamasti võidavad. Kui ikka õpilased on õpetaja nii kaugele viinud ja õpetaja on ka füüsilist jõudu kasutanud sihipäraselt ja õigustatult, saab ta kohtus õiguse. Aga kohtutee, konfliktisituatsioon, vanemate ja õpilastega, pidev tähelepanu – see kõik hävitab õpetajas pedagoogi. Õpetaja on pärast sellist protsessi omadega täiesti läbi. Peame sekkuma enne ning looma õpetajale koolis turvatunde.

Varsti juba aastakümneid on kestnud debatt usuõpetuse üle. Nüüd on teiselt tiivalt hakatud kutsuma üles suurendama reaalainete osatähtsust koolis. Milline on selles dilemmas ministri seisukoht?

Reaal- ja loodusainete tähtsust õppeprotsessis tuleb suurendada, muidu me teadmistepõhist ühiskonda üles ei ehita. Ma ei tahaks leppida sellega, et seda saab ühemõtteliselt teha ainult humanitaar- ja sotsiaalainete arvel. Tähtsust võib suurendada ka teisiti, see ei pea olema ainult tundide arvu suurendamine. Ka ainekavade sees saab teha ümberkorraldusi.

Igale haridusastmele peaksid inimesed jõudma mitmekülgselt ettevalmistatult. Et järjest rohkematele õpilastele jäävad reaalained täiesti võõraks ja nad ei suuda hiljem konkurentsis kaasa lüüa, tuleb seda protsessi muuta.

Mis puudutab usundiõpetust, siis see on väga oluline üldkultuuriline õppeaine. Vastuse, kas see tulevases õppekavas näiteks gümnaasiumiastmes kohustuslikuks muutub, saame siis, kui ainekavad tehakse ümber.

Kas midagi eelmise ministri tehtust tuleb kohe ümber teha?

Uuele valitsusele on jäetud paras miin sellega, et haridusminister hakkas korraldama vene gümnaasiumide eesti õppekeelele üleminekut teise plaani järgi, kui seadus ette nägi.

Selleks et 1. septembrist hakata seadust täitma ja vene gümnaasiume eesti keelele üle viia, ei ole viimastel aastatel ettevalmistusi üldse tehtud. Nüüd peame olukorda analüüsima ja käivitama uue riikliku programmi, mis ülemineku tagaks.

Kas kõne alla võib tulla ka edasilükkamine? Suvi on ju kohe käes.

Formaalne ülemineku algus oleks võimalik, kuid praegune ettevalmistuste tase mind absoluutselt ei rahulda.

Seega siis ülemineku algust sel sügisel ei tule?

Teeme kõik mis võimalik, aga võib juhtuda, et seda suurt eesmärki on haridusministeeriumi vahepealse leige suhtumise pärast väga raske täita.

Tõnis Lukas

• Sündinud 5. juunil 1962 Tallinnas

• Perekonnaseis: abielus, kaks tütart ja poeg

• Haridus: lõpetas Tallinna 1. keskkooli (GAG) 1980. aastal ja Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo erialal 1987. aastal. 1997. aastal kaitses Tartu Ülikoolis magistrikraadi.

• Teenistuskäik: Rõngu 8-klassilise kooli õpetaja 1987–1989, Tartu Ülikooli lektor 1989–1992, Eesti Rahva Muuseumi direktor 1992–1995, Tartu linnapea 1996–1997, haridusminister 1999–2002, VIII, IX ja X riigikogu liige.

Allikas: internet

5 eesmärki

• Haridusseadustiku ümberkujundamine lähtudes õppetasemetest, et mitte tekitada näiteks kunstlikke barjääre sama taseme eri koolitüüpide vahel.

• Haridusstrateegia kokkuleppimine parlamendierakondade ja üldsuse vahel, mis muu hulgas määraks kooli ja kodu vahekorra lapse kasvatamise ja õpetamise protsessis.

• Uue riikliku programmi käivitamine, et tagada venekeelsete gümnaasiumide üleminek eesti õppekeelele.

• Koostöö õpetajatega, andes neile heaks kutsetööks vajaliku materiaalse, töökorraldusliku ja moraalse kindluse.

• Teadus- ja arendustegevuse tõstmine riikliku tähelepanu keskmesse ning õppejõudude järelkasvu kindlustamine ülikoolides ja teistes kõrgkoolides.

Arvamus

Mailis Reps
ametist lahkuv haridus- ja teadus-minister

Kui vaadata koalitsioonilepingut, on seal väga toredaid märke, näiteks kutsehariduse suund on jäetud prioriteediks ja mitmed teised suuremad algatused, mida oleme ette võtnud – kõrgharidus- ja teadusstrateegia –, on koalitsioonileppes ära märgitud. On lootust, et haridussüsteemis läheb asi rahulikult edasi, pealegi pole Tõnis Lukas ju haridusministeeriumis uus inimene. Omal ajal võtsin mina temalt ametikepi üle, on meeldiv, et nüüd läheb niipidi.

Kõige rohkem teeb aga muret, et koalitsioonilepingus pole õpetajate palkade kohta kirjas ühtegi kindlat protsenti, ära on toodud vaid nelja aasta eesmärk. See tekitab hirmu, et ehk ei olegi igal aastal palgatõusu.