Piinarikkad eneseületused

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees.ee

Kõrvalt vaadates võib tunduda, et Eesti Draamateatri nimekamaid naisnäitlejaid, rohkete auhindadega pärjatud ja kolme päeva pärast esimese juubelini jõudev Ülle Kaljuste püsib juba kolmandat kümnendit muretult sõiduvees. Oi-oi-oi, milline eksiarvamus see on.

Ülle Kaljuste kodu Tallinna vanalinna serval on tulpidest tulvil. Möödunud pühapäeval, kümme päeva enne 50. sünnipäeva, astus lavastuse «Naine ja hirmutis» esietendusel peaosas, Naise rollis üles Ülle Kaljuste.

Paralleel võib kõlada küll profaanlikult, ent äsja etendunud tükk näib kui orgaaniline täiendus Kaljuste menukale monotükile «Minu oivaline lahutus». Mõlemad pakuvad tagasivaadet elule läbi naispeategelase silmade. Mõlemas, märgib Kaljuste, on naisekuju küllaltki eneseirooniline. Ja mõlemad, lisab ta, on naise kirjutatud. See pole tema hinnangul sugugi vähetähtis, sest: «Naine kirjutab naisterahvast vaat et natuke julmemalt ja avameelsemalt kui mees. Ta julgeb iseennast ja oma hinge rohkem alasti võtta.»

Huvitav, kui palju söandab Ülle Kaljuste, kellele võiks anda avalikkuse silmis kõige vähem tuntud Eesti tunnustatud näitleja auhinna, ennast oma tähtpäeva eel paljastada?

«Eks näis, kas sellest suust tuleb ka midagi,» ütleb ta intervjuu alustuseks. Loodetavasti eneseirooniliselt.

Kas vanuse lisandudes muutuvad teatrihooajad ka kuidagi pikemaks ja kurnavamaks?

Kui sul on jube hea materjal, millega oled saanud tegelda, siis võib hooaeg olla küll vaimselt raske, aga samas pakub protsessis osalemine nii tegusat ja toitvat pinnast, et seda raskust on päris mõnus vedada või taluda. Kui ei ole õiget tööd ja sa ei oska end rakendada ka millegi muuga, siis see võib olla kurnavam, kui sul on täistööaasta.

Aga jällegi, kui sul on materjal, mis on raske ja üldse ei meeldi, on see teistpidi kurnav. Õnneks pole mul midagi sellist olnud. (Sülitab kolm korda üle õla.)

Kui lähtuda äsja esietendunud «Naisest ja hirmutisest», siis kui tihti vaatate ise senitehtule tagasi – et äkki oleks võinud mõnikord teha sootuks teistsuguseid valikuid, kui tegelikult tegite?

No loomulikult mõtlen sellele. Aga olen püüdnud endale sisendada, et soiguda selle kallal, kas oleks pidanud tegema nii või teisiti, pole mõtet. Tuleb leida see, mis tehtud valiku puhul on olnud mulle kasulik või mis ma olen sellest head saanud. Ja head olen oma valikutest ikkagi rohkem saanud.

Seega olete jätkuvalt veendunud, et näitleja amet on see, milleks olete siia ilma sündinud?

Ma ei tea. Võib-olla oleksin muu asjaga ka toime tulnud, kui oleksin valinud mõne muu ala. Olen päris kohusetundlik tüüp.

Mõtlen, et oma hilisemas elus olen olnud palju arglikum või ei ole olnud nii riskijulge nagu siis, kui otsustasin lavakasse minna. Ma ei mõelnud tollal nii, et pean sinna kooli saama ja kui ei saa, siis on elu läbi. See oli mul tohutult rahulik kindel otsus, et pean selle kooli ära proovima. Kuigi tean, et üks õpetaja ja mingid klassikaaslased vaikselt tagaselja ironiseerisid mu üle (teeb iroonilist häält): «Tema nüüd mõneks näitlejaks läheb...»

Paljulubav seltskond

Sattusite Panso koolis ühele kursusele Ain Lutsepa, Tõnu Oja, Guido Kanguri ja Roman Baskiniga. Kui hästi ja kindlalt te end selles ilmselt paljulubavas seltskonnas tundsite?

Sisse saades olin jube õnnelik, aga siis algasid tohutud kahtlused ja kõhklused. See kool on selles mõttes tõeline kool, et selekteerib sinust välja selle, kas sa tahad ikka näitlejaks saada või oled sa… ma ei julge kommenteerida neid staarisaateid, millega noored neis peale lendavad, aga arvan, et meie ajal, nagu vanad inimesed ütlevad, sellistesse koolidesse küll nii totralt peale ei lennatud.

Seal hakkasin tajuma seda, kui loll ma olen, kui raske see on, kõhklema, kas ma sellega hakkama saan.

Teie esimene suur ja sädelev roll tuli kuus aastat pärast kooli lõpetamist, kui mängisite ohvitseride maja kõledas saalis «Cyrano de Bergeracis» Roxane’i. Miks laialt märgatuks saamine nii kaua aega võttis?

Läksin pärast lõpetamist Vanalinnastuudiosse, mis n-ö suures kunstilises mõttes tundus oma satiiride ja komöödiatega kergena; see polnud, nagu öeldakse, kõrgkultuur, mis seal tehti, kuigi teater oli kohutavalt populaarne. «Cyrano de Bergerac» oli selle teatri kontekstis hoopis teistmoodi tükk – sellest peetakse rohkem, et vana Baskin tegi kunsti.

Vahepeal vabakutseline

Olite 1989. aastal esimene näitleja, kes hakkas vabakutseliseks. Miks?

Paljud asjad jooksid kokku. Tundsin, et olen seal seltskonnas ammendunud. Mul oli õhku vaja. Mu mees sõitis palju mööda välismaad ja mul oleks olnud võimalus temaga kaasas käia, aga töö pärast olin väga kinni. Tundsin, et hakkan virisema ja pean tegema mingisuguse muutuse. Tahtsin tõesti vabadust, ja kuna mul oli võimalik seda lubada…

Kas tänu koorijuhist abikaasale?

Jah, materiaalses mõttes küll. Siis tulingi Vanalinnastuudiost ära ja sain üheksa aastat käia tegemas töid mujal, samuti sain reisida.

Kas kartust ei olnud vabakutseliseks hakates, et äkki jääte tööta?

Kui päris ausalt ütlen, siis oli mul selleks ajaks tekkinud tunne, et ma ei tahagi enam näitleja olla. Et äkki peaks hoopis midagi muud tegema. Ilmselt tuli mul nagu naisterahvastel ikka teatud perioodil ka mõte, et pean olema korralik hea pereema. Aga siis nägin, kuidas muutun täielikuks nõiaks oma lähedaste jaoks, sest kogu mu energia läks igasuguste prügikübemete peale, mis maas vedelevad.

Seejärel tegin Viljandis, Rakveres ja draamateatris mitmeid asju, kokku üheksa aastat. Aga järsku tundus, et nüüd tahan oma kohta. Kõndisin koeraga pargis ja mõtlesin, et mul ei ole mingit konkreetset tööd draamateatris, aga vaat nüüd läheks küll sinna. Helistasin direktor Margus Allikmaale, kes oli mind mitu korda kutsunud, ja ütlesin, et tuleksin küll, kui te mind tahaksite. (Naerab.)

94 «lahutust»

Suudate ühtmoodi hästi mängida nii komöödiat kui tragöödiat, samuti olete ennast näidanud tugeva karakternäitlejana. Millised on need väljakutsed, mis tekitavad teis ebakindlust, kõhklusi, ja kuidas neist jagu saate?

See, et ma monotüki («Minu oivaline lahutus») tegemise üle elasin, oli päris suur pingutus. Kui mulle seda materjali pakuti ja öeldi sõna «monotükk», haaras mind ausalt öeldes täielik surmahirm: et olen üksinda laval ja räägin üksipäini 50 lehekülge teksti – see ei ole võimalik, ma suren sinna ära. Aga see on uskumatu, millega inimene hakkama saab.

Huvitav, et kui saad materjaliga sina peale ja suudad seda vallata, siis pole see absoluutselt väsitav. Etendus kestab tund ja 40 minutit. Algul mõtlesin küll, et hakkan higist tilkuma. Kui hakkasin teksti proovides hammaste vahelt välja väntama, tundsin, et mul pole mingit mängulusti, ja kui sa ei tee seda materjali mängulustiga, siis on see absoluutne surm neile, kes istuvad ja vaatavad. Ja kui nägin paari ehmatanud kolleegi nägu, kuidas nad vaatasid, mis asja ta seal suust välja ajab, mida ta seal teeb – appike!

Ma ikka kruttisin ennast üle. Mul on suuremate rollide puhul tobe vastutustunne, et mulle on antud nii suur töö ja pean seda õigustama. Loodan, et vananedes saavad näitlejad aru, et see tuleb ära unustada, sest see on suur takistus, mis asja õnnestumisele kaasa ei aita – mõte jookseb kinni.

Olen seda tükki nüüd 94 korda mänginud ja tavaliselt pärast etendust nii ergas, et võiks midagi otsa teha. Energia nagu hakkab ise ennast taastootma.

Äkki on asi ka selles, et tunnete peategelase eneseirooniaga vürtsitatud elujaatavas hoiakus ära endale omaseid jooni?

Seda ongi publikul huvitav vaadata, kui näitleja teeb enda pealt. Mida rohkem näitleja läbi oma silmade neid tegelasi näeb, keda ta mängib, seda huvitavamaks läheb. Nooruses mõtlesin, et pean kedagi teist tegema. Tegelikult ongi kõige huvitavam see, kui sa vastavalt oma tüübile seda rolli teed. Loomulikult pead oma tegelaskujust aru saama, ta omaks võtma. Siis saadki materjaliga sina peale, hakkad seda valdama, ja mida selgemaks läheb su pea, seda kergemaks läheb kogu asi ja seda paremini publik haakub.

Saatuse saadetud

Kuivõrd on need rollid, mida olete aastate jooksul teinud, teid kuidagi mõjutanud ja õpetanud ja pannud elu üle teistmoodi mõtlema?

«Naine ja hirmutis» ja «Minu oivaline lahutus» on mind kindlasti õpetanud. Need oleks nagu saatuse poolt mulle saadetud, et kuule, mõtle ka nende asjade üle.

Mäletan, et mängisin täiesti huupi sõnaga «hirm» ühel peol. Kuu aega hiljem tuli surmast jutt. Siis ütles Pedajas, et tal on mulle üks igavene äge iiri tükk. Aasta algul sõitsin Taisse puhkama. Tulin tagasi, hakkasin lugema ja… lugesin läbi ja ehmatasin, et see on paras pähkel küll. Aga mingid mõtted seal olid, nii et külmavärinad käisid seljast läbi.

Siis suri mu ema. Mõtlesin, et seal tükis on juttu ema surmast ja oma surmast – kuidas saab kõik nii ajastuda. Kui tulid ema matused, jätsime proovi ära. Aga järgmine päev pidin uuesti proovi minema. Võtsin õhtul tüki ette – ja mul oli jube kummaline rahulik tunne. See oli fantastiline, kuidas materjal hakkas minu jaoks hoopis teistmoodi kõlama. Mingid asjad said äkki nii selgeks. Pedajas ütles proovis, et kuule, sa oled kõvasti tööd teinud vahepeal. Ütlesin, et ei ole, lugesin ainult korra tüki läbi.

Inimestele olete jätnud sümpaatse ja väärika mulje. Ometi on need kaks iseloomustust peaaegu kõik, mis teie kohta osatakse pakkuda. Palun öelge, milline te tegelikult olete?

Ma ei tea ise ka, kes ma olen. Ma ei suuda endast luua mingisugust pilti, et vaat – see ma nüüd olen. Tavaliselt, kui ma midagi enda kohta ütlen, olen pannud tähele, et läheb kaks minutit mööda ja ma käitun täpselt vastupidi. Olen kukeaasta Jäär, see on kohutav kooslus. Põtkin nagu kahe reaalsuse vahel.

Üht teatakse teie kohta veel: olete kohutavalt enesekriitiline. Samas olete saanud nii palju preemiaid ja auhindu, kas poleks aeg enesekriitilisust tagasi tõmmata?

Nagu paljud asjad on pärit lapsepõlvest, arvan, et mu enesekriitika on ka sealt. Sa võid saada preemiaid palju tahes, aga enesekriitika ei kao kusagile. Loomulikult olen preemiate üle õnnelik ja tunnustus on tähtis, aga kui hakkad järgmist tööd tegema, näed, et kõik hakkab jälle otsast peale. Tuleb ise endaga tegelda, ise endaga hakkama saada, et leppida iseendaga.

Kas teile tekitab muret, et teie vanuses naistele leidub teatris üha vähem rolle?

Kindlasti tekitab. Aga praegu on nii palju võimalusi, et kui väga midagi tahad, võid omaette või teatrist väljas mõne projektitüüpi asjaga tegeleda. Teatud mõttes on see [rollivõimaluste vähenemine] paratamatus, sa ei saa käia mööda teatrit ringi, rusikas püsti, et peate mulle midagi andma või peate mind võtma. Loomulikult on need asjad valulikud, sest selles eas tunned, et oled tegelikult täis elujõudu. Aga siin on väga suur osa ka juhusel. Kui mureperioodid üle elad, ehk tuleb jälle midagi. Tahaks loota, et mul on praegu hea periood, sest mul on kaks magusat tükki hammaste vahel. (Naerab.)

Olete mõelnud, kui kaua veel tahaksite laval olla?

Ei tea, ei ole mõelnud. Ja ei mõtle ka. Olen vist rohkem ühepäevaliblikas.

Olete mõelnud, kus tahate umbes 15 aasta pärast, kui saabub ametlik pensioniiga, ankrusse jääda: Laulasmaal, Naissaarel, Tallinnas?

Naissaart ma koduks küll ei nimeta, see on rohkem suveprojektide koht. Laulasmaal on meil läbi-talve-elamine, suurem elamine on seal. Tallinnas olen siis, kui on hommikuti proovid ja õhtuti etendused. Aga kui on ainult etendus või ainult proov, siis saab ikka Laulasmaa ja Tallinna vahet sõidetud. Kuid suvel, kui on tohutu inimeste ringiliikumine, tõmbun sealt mõnikord jälle Tallinna linnamüüride vahele. Olen selline üksi-kass-olija. Võib-olla on suhtlemisest ja kõigest küllalt saanud, nii et mulle meeldib rohkem omaette olla.

Sain aru – see oli ilus vihje intervjuu lõpetamiseks.

CV Ülle Kaljuste

Sündinud 10. aprillil 1957 Tallinnas

Lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 1980 (IX lend)

Töötanud 1980–89

Vanalinnastuudios, seejärel

oli üheksa aastat vabakutseline, alates 1998 Eesti

Draamateatri näitleja

Mänginud telelavastustes ja filmides.

Pälvinud arvukalt auhindu, sealhulgas 2006 eesti teatri naisnäitleja aastaauhinna.

Pere: abikaasa Tõnu on

dirigent, poeg Andred õpib Rootsis viiulit.

Teised Üllest

Taavi Teplenkov kolleeg draamateatris

Kui meie kursus lavakooli lõpetas ja lisaks minule Tiit Sukk, Jan Uuspõld, Harriet Toompere ja Kleer Maibaum draamateatrisse tööle läksid, tuli ka Ülle sinna. Leidsime ühise hingamise. Tegime koos etendust «Mao tee kalju peal». Ülle leidis meist vist tuge uues keskkonnas ja meie võtsime ta omaks. Ta suhtus meisse kui omasugustesse ja meie temasse samamoodi. Temast sai meie n-ö kursusekaaslane.

Me ei lävinud ainult teatris, vaid käisime tal külas, maal Laulasmaal, pidasime ühiseid pidusid. Seltsielu käis noortel ja Üllel kogu aeg koos.

Olen Üllega leidnud erilise kontakti. Kui ta tegi «Minu oivalist lahutust», ei tahtnud ta üksi laval olla ja palus mind sinna appi. Olin nõus. Mulle on suur au teda toetada. Ta on näitleja, kes vajab teist, otsib partneri tuge ja pakub seda samamoodi vastu.

Üllega on alati lõbus nii laval kui ka lava taga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles