Selliste põnevust kütvate lausetega algab dokumentaalsaade «Värbamine Eesti moodi», millega Venemaa andis ainsa avaliku vastulöögi riigireetur Herman Simmi vahistamisele läinud aasta 19. septembril. Telekanali NTV lühifilm monteeriti Vene eriteenistuste mahlakatest paladest kokku aga nii, nagu ei oleks NATO ajaloo üht suurimat spiooniskandaali eales puhkenud.
Ehkki idanaabrite spiooni-saade oli eetris ainult kaks nädalat pärast uudispommi plahvatamist, pole seal Simmist endast sõnagi. Vene eriteenistuste viimase aja üks võimsam läbikukkumine vaikitakse lihtsalt maha, vahendas ETV saade «Pealtnägija».
Selle asemel antakse terve saate kestel tihedat tuld Simmi vahistanud kaitsepolitsei pihta. Miks ei taha idanaabrid mäletada neid 13 aastat teeninud eestlast, küsis «Pealtnägija» ka eelmisel nädalal Eestit väisanud Ukraina kommunikatsioonispetsialistilt.
Tunnustatud infosõjateoreetiku Georgi Potšeptsovi sõnul on täiesti loomulik, et ebameeldivatest asjadest rääkida ei taheta.
Tühiste krosside eest Venemaale NATO saladusi müünud Simmi asemel särab saates ühe peategelasena hoopis nõukogudeajal Kuressaares sõjaväearstina töötanud Sergei. Moskva elanik toob mängu tuntud nimed ja räägib loo sellest, mis juhtus 90. aastatel, kui ta käis sageli oma eestlasest sõbral Saaremaal külas.
Mehe väitel võeti ühel korral kaasa ka sõber, keda tutvustati Jürina.
Nagu klassikalises Hollywoodi kassahitis, kruvib luurefilm põnevust ega paljasta veel, kes on see salapärane Jüri. Enne liitub Saaremaa saunaõhtutega veel teinegi tegelane, kelleks oli väidetavalt Eesti vastuluure direktori Jüri Pihli asetäitja Aldis Alus.
Humoorikas lugu sellest, kuidas Jüri Pihl oleks justkui isiklikult sõbra saunas agente värvanud koos oma endise asetäitja ja hilisema kapo juhi Aldis Alusega, ei ole aga kõik. Mõistagi ei jää luuredraamas mainimata pronksöö. Ja siin tõstetakse tänane sotside juht ja endine siseminister Pihl esile kui kõige otsesem rahva karistaja.
Propagandahoobita ei pääse ka praegune kapo asedirektor ja Simmi tabamise üks peaarhitekte Aleksander Toots. Saates mängitakse ette diktofonilint, mille olevat salaja salvestanud Eestis vanemaid väisanud Vene ohvitser, kui ta siin kapo töötajatega kohtus.
«Ma olen terve elu seotud kosmosega. Töötanud välja kosmosetehnoloogiaid. Eestile on milleks neid tarvis. Selgitage mulle. Me küsime küsimusi, mis on huvitavad teistele suurriikidele,» kõlas lindilt.
Filmist selgub, et sõjaväelane tõttas kohe Vene vastuluurajate juurde ja rääkis, kuidas teda üritati ähvarduste toel agendiks värvata. Kui FSB peamajas anti ohvitserile Eesti eriteenistuse töötajate fotoalbum, olevat too sealt ära tundnud ühe värbaja - kapo tippjuhi Tootsi.
Varjatud tunnustusena on filmis väide, et Vene välisministeerium avaldas 2005. aastal koguni protesti Eesti suursaadikule Moskvas, sest kapo töötajad olid maailma suurima riigi kodanike seast agentide värbamisega juba üle piiri läinud.
«Selles öeldi, et Eesti eriteenistuste antihumaanne ja agressiivne käitumine Vene kodanike suhtes raskendab riikide vahelisi suhteid. Tänaseks pole miski muutunud,» ütleb filmis Vladimir Nossov.
Venemaa propagandamasina hingeelu asjatundja Potšeptsov on veendunud, et sarnaste kiiresti kokkuklopsitud filmide idee on juhtida kohaliku publiku tähelepanu oluliselt kõrvale. Maalides pildi, et pikal ajateljel on pisikese vaenlasriigi Eesti jõhkrad luureskeemid olulisemad, kui ühe reeturi tabamine.
«See on tüüpiline võte. Selles mõttes võte, et kuidas töötavad retoorika ja argumentatsioon. Küllap märkasite, kuidas Putin esines ja tunnustas ja mõistis hukka MRP, pani selle sama ritta, mille kirjutas alla Poola ja Müncheni kokkulepped, mille kirjutas alla Inglismaa. Ta pani need kõik ühte ritta, aga me saame ise selle rea valida. Ja siis see sündmus on teistmoodi värvitud. See on tüüpiline retooriline võte,» sõnas Potšeptsov.
Sarnaselt varasematele luureteemalistele propagandafilmidele ei puudu ka saatest «Värbamine Eesti moodi» kohustuslikud osad. Esiteks süüdistatakse kapo töötajaid labastes kuritegudes, et nad pistavad agentidele mõeldud raha oma taskusse. Teiseks meenutatakse taas vanu stoorisid Venemaal tabatud Eesti väidetavatest agentidest. Sel korral lastakse isutekitajana salalinti, kus 2002. aastal vahistatud FSB ohvitser Igor Vjalkov pildistab eriarhiivis salajasi dokumente.
Üks kohustuslik osa sellistes Vene luureshowdes on alati olnud mõne paljastatud Eesti agendi puhtsüdamlik ülestunnistus. Sel korral rääkis endast kui nukrast kapo ohvrist ja agendist Vene luurajate kaamera ees endine politseinik ning seiklejast ettevõtja Allan Saar.
Paar nädalt enne Simmi paljastamist Venemaalt välja saadetud Saar ei ole aga autoriteetne ja usaldusväärne allikas. Luurevideol rääkis ärimees ühte, oma esimeses intervjuus «Pealtnägijale» pärast Venemaalt naasmist, aga sootuks teist juttu.
Tol korral väitis Saar, et kõik on väljamõeldis ning tema pole ühelgi ülekuulamisel käinud.
Mitmed julgeolekuspetsialistid on «Pealtnägijale» tunnistanud, et ootasid Venemaalt kangemat vastulööki Simmi vahistamisele, kui kiiresti kokkuklopsitud kapo sarjamisfilmi «Värbamine Eesti moodi». Eelkõige aga oodati «põnevat» vastukaja idanaabrite trükimeediast. Aasta jooksul on sellel «Simmi rindel» aga valitsenud praktiliselt vaikus.
«Kui sellest üldse ei räägita, siis ei olegi vaja mingeid argumente. Seda sündmust ei ole. On selline meedia seadus. See millest ei räägita, seda pole olnud. Oli või ei olnud, kedagi see ei huvita,» ütles Potšeptsov.
Venemaa ajakirjanduses on reetur Simmi paljastamise kohta ilmunud üksnes napid uudised ja artiklid, mis kõik valdavalt tõlgitud Eesti või välisriikide meediast. Leidub vaid üksikuid üsna kentsakaid pealkirju, kus nimetatakse 12 aastaks vangi saadetud Simmi Venemaa kangelaseks ja meie meheks Tallinnas.
Venemaa meedias leidub küll üksikuid kentsakaid pealkirju, kus nimetatakse 12 aastaks vangi pandud Simmi Venemaa kangelaseks ja meie meheks Tallinnas. Ametlikult ei ole suurriik aga ühegi sõnaga senini tunnistanud, et nad oleks kuidagi seotud NATO saladusi müünud Herman Simmiga.