Ei tõota kujunevat bestsellerit raamatust, mis koosneb peaaegu sajast leheküljest tabelitest, pisut enam kui 30 leheküljest tähestikulisest nimeloendist ning kümnest maakaardist, mis näevad välja justkui hullunud nõelravija käest pääsenud patsient, täis turritavaid nõelu.
Ei ole selles järveteemalises raamatus ka pilkupüüdvaid klantspilte bikiinides beibedest, musklilistest matodest ja nukuks ehitud lastest vees hullamas või rannal peesitamas.
Teose «Eesti järvede nimestik. Looduslikud ja tehisjärved» loojad eesotsas koostaja Ruta Tamrega on läinud teist teed. Seda minekut iseloomustab asjalikkus, teaduslik täpsus ja ammendav põhjalikkus.
Ühtekokku võib järvede nimestik pinnapealsele vaatajale tunduda igav, kuid on süüvimisel nii huvitav, et tõmbab endasse nagu rabalaugas.
Suund järve äärde
Igaüks meist on rohkem või vähem seotud järve või mõne teise suure sisemaise veelahmakaga. Vähestel loksub see koduõue kõrval. Paljudel on külalislahkeid lähedasi, kelle kodu asub järve kaldal. Suur osa Eesti elanikke võtab puhkepäevadel või puhkuse ajal suuna järve äärde.
Suvistele puhkusesõitudele sülearvuti kaasa võtnud võivad interneti levialas järve äärde sattudes ja sellest veekogust midagi enamat teada soovides ekraanile tippida aadressi http://www.keskkonnainfo.ee/uudised/224/Jarved.pdf. Seal see järvede nimestik asubki.
Raamatupoodidest ei ole seda teost mõtet otsima minna, sest tegemist ei ole ärilise ettevõtmisega. «Üldjuhul riigieelarvest rahastatud avalikes huvides koostatud trükiseid ei müüdagi,» märkis Ruta Tamre. «Info- ja tehnokeskuse väljaandeid on võimalik meie keskusest tasuta saada või elektroonilisi kodulehelt lugeda.»
Seda pdf-faili arvutis lehitsedes tuleb üles otsida järvede tähestikuline loend. Kui sülearvuti näppija teab, et ta asub parajasti näiteks Ropka järve ääres, leiab ta loendist selle nime tagant arvu 1797. See on järve järjekorranumber nimestikus.
Arvu 1797 taga on nimestiku tabelis muu hulgas kirjas järgmist: sedasama veekogu tuntakse ka nimega Ropka paisjärv, see asub Ülenurme vallas Külitse külas, selle pindala on 8,6 hektarit, sellel on üks pisike (0,15 hektarit) saar, kaldajoonel on pikkust peaaegu 2 kilomeetrit (1832 m) ja see on ühenduses Ilmatsalu jõega.
Eksib aga see, kes arvab olevat selle järve nimeks Külitse paisjärv. Nimetatu (järjekorranumber 1653) asub küll samas kandis, kuid natuke maad eemal. Seda hüütakse ka Nigula või Kikka paisjärveks. Pindala on 3,6 ha ja kaldajoont 947 m.
Rohkesti lisa
Samalaadseid ja teisigi andmeid küll mitte supluseks sobivuse kohta, selle peab igaüks ise järele proovima leidub tänapäevastatud «Eesti järvede nimestikus» 2804 veekogu kohta, millest looduslikke on 1559.
Varasemad järvede nimestikud on ilmunud 1934. ja 1964. aastal. Nüüdsest on varasematega võrreldes palju välja jäänud, kuid rohkem on neid veekogusid, mis on lisandunud.
Järvede arv on muutunud keskkonnaregistri büroo juhataja Uudo Timmi sõnul looduslike ja inimtegevusest tulenevate protsesside tõttu. «Nii on lisandunud mitmeid maastumise tagajärjel tekkinud rannajärvi, samuti arvukalt tehislikke veekogusid, nii paisutatud kui endistesse karjääridesse tekkinud järvi,» märkis ta.
Uuest nimestikust on puudu mitmed 1964. aasta nimestikus märgitud veski- ja paisjärved. Nii on 1964. aastal 2,6 ha pindalaga Lapetukma veskijärv tänasel põhikaardil märgitud madalsooks. Ka Jõgevamaal asuvad Laiuse Sinialliku järv ja Tooma Kõrtsijärv on uuematel kaartidel tähistatud soona.
«Ei saa kindel olla, et kevaditi need järved veega ei täitu,» sõnas Ruta Tamre. «Paraku oli nimestiku üheks aluseks ka Eesti põhikaart, seega, kui järve polnud kaardil, siis nimestikku teda ei kaasatud.»
Rohkem on siiski neid veekogusid, mida eelnevates nimestikes ei olnud. 1964. aasta nimestiku lõpuosas olevas koondtabelis on Tartu rajooni kohta märgitud 65, Jõgeva rajoonis 41 ja Valga rajoonis 195 järve. Nüüdses järvede nimestikus on need arvud Ruta Tamre andmetel Tartu maakonnas 202, Jõgeva maakonnas 93 ja Valga maakonnas 313.
Muutunud nimed
Enam kui 40 aasta tagune eelmine ja praegune nimestik erinevad teineteisest ka nimede poolest. Suure osa järvenimesid on korrigeerinud siseministeeriumi kohanimenõukogu järvenimede töörühm ning paljud nimed on kirjutatud murdepäraselt.
Et maakaardil ja nimestikus oleksid kohanimed nii, nagu neid kasutab kohalik rahvas, selleks tuleb käia külades küsitlemas. Kagu-Eesti on aastatel 19952003 seepärast risti ja põiki läbi käinud Võru Instituudi teadur ja kohanimenõukogu liige Evar Saar.
Vaid üks näide Tartumaalt. Nüüdses nimestikus on Leego järv, mis asub Emajõe suudme lähedal Ahunapalu taga. Varem oli see Leegu.
Paljude huvitavate järvede hulgas on Evar Saarele eriti oluline Lõõdla järv, mis asub tema enda kodu lähedal Võrumaal Liinamäel. «See on tõesti üks väga kena järv, sest ta on umbes neli kilomeetrit pikk ja paarsada meetrit lai kõrgete kallastega oru järv,» kirjeldas ta. «Selle järve ääres on lapsest saadik ujumas käidud ja paadiga aerutatud.»
Ruta Tamre tööülesanded on suuresti seotud veevaldkonnaga. Lisaks õpib ta magistriõppes Eesti Maaülikoolis.
«Järved on ilusad ja veidi müstilised ning üksteisest nii erinevad, igaühes on midagi huvitavat ja kõigil oma lugu jutustada,» lisas ta.
Tagasihoidlikkusest jättis Ruta Tamre lisamata, et tema koostatud «Eesti järvede nimestikust» ammutatud teadmised aitavad järvedel oma lugusid väljendada selgemalt ja täpsemalt.
Järvedest nii ja naa
Järved maakonniti:
Võrumaa 451
Valgamaa 313
Harjumaa 255
Saaremaa 239
Pärnumaa 232
Põlvamaa 218
Ida-Virumaa 202
Tartumaa 202
Viljandimaa 188
Lääne-Virumaa 156
Jõgevamaa 93
Läänemaa 81
Järvamaa 67
Raplamaa 66
Hiiumaa 41
Nimestikku kantud veekogud Tartu linnas (arv nime ees tähistab järjekorranumbrit kaardil):
1698 Raadi järv
1700 Supilinna tiik
1702 Anne kanal I
1703 Anne kanal II
1704 nimetu (Ihaste luhal)
1705 nimetu (Ihaste luhal)
Kolm suuremat järve, mis kuuluvad tervenisti Tartumaa piiridesse:
1633 Koosa järv (282,7 ha)
1742 Kalli järv (198,7 ha)
1665 Keeri järv (127,2 ha)
Allikas: «Eesti järvede nimestik»