Jeltsin tundis end tsaarina, kuid näitas ka sõbrana

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

26. juuli 1994: Eesti president Lennart Meri ja Venemaa president Boriss Jeltsin kirjutasid Moskvas alla kokkuleppele, mille järgi lahkusid Eestist viimased okupatsioonivõimude esindajad.

FOTO: Toomas Volmer

President, pominaješ, tahab seda, ja president, ponimaješ, tahab toda – just nii oli Boriss Jeltsin kärkinud oma alluvate peale viie ja pool tunni pikkuseks kärisenud lõunasöögil president Lennart Meriga juulilepete sõlmimise aegu 1994.

Ajaloolane Mart Helme, Eesti suursaadik Moskvas aastail 1995-1999, mäletab kurikuulsal lõunasöögil osalenuna, kuidas Jeltsin demonstreeris kõigile kohalviibinuile oma tsaaripalet.



«Öeldakse, et kui tahad inimest tundma õppida, anna talle esiteks viina ja teiseks võimu,» lausub Helme. «Seal oli näha, et võimu kasutati kogu mahus.»



Viina kasutamisele üritasid Jeltsini lähikondsed Helme väitel kriipsu peale tõmmata, kupatades ettekandjad söögisaalist võimalikult kaugele.



Paraku ei andnud selline taktika tulemusi. Kui Jeltsini viinaklaas liiga kauaks täitmata jäi, tõusis ta lauast püsti, tõi ise viinapudeli ja kallas oma klaasi täis.



«Jeltsin oli nagu tsaar,» väidab Helme. «Ta karjus ministrite peale valimatut sõnapruuki kasutades. Välisnõunik oli talle nagu holopp, keda kamandada ja jooksutada.» Holopp on Vana-Vene teener-pärisori.



Sõbralik mask



Aga Helme hoiatab: väär oleks Jeltsinit seesuguse käitumise eest hukka mõista, sest ta pidas end ülal nii, nagu tol ajal tema seltskonnas peeti loomulikuks. «Jeltsin oli kamba pealik ja sellised olid Venemaa kombed,» nendib Helme.



Ent vaatamata sellele, et Helme sõnutsi võis Jeltsin riigimehena läbirääkimistel käituda kui jõhker deržimorda, kes lööb rusikaga lauale ja pruugib räiget pealepressivat stiili, peitus temas ka meeldiv vene inimene – soe ja abivalmis. Näiteks lõunat süües või kohvi juues oskas ta Helme hinnangul vilunud poliitikuna vahetada sujuvalt tooni, tõmmates ette sõbraliku maski.



«Jeltsin oli nagu venelase koondportree,» resümeerib ta. «Temas olid nähtavalt koos venelase tume ja hele pool.»



Indrek Toome, omaaegse Eesti Vabariigi ülemnõukogu väliskomisjoni esimehe hinnangul eristas Jeltsinit teistest tollastest suurpoliitikutest see, et ta ei kartnud rahvast, vaid lausa vastupidi: talle meeldis tavainimestega suhelda.



1980. aastate lõpus oli aga Jeltsin poliitik, kellega suhtlemine võis kaasa tuua enda määramise poliitilisse pagulusse. Ta oli toodud Siberist Moskvasse partei linnakomitee esimeseks sekretäriks. Ses ametis paistis ta silma üksjagu iseseisva otsustusvõimega, mistõttu tollase nomenklatuuri survel jäi ta peagi kohast ilma ning viidi üle NSV Liidu ehituskomitee esimehe asetäitjaks.



Kui Toome Moskvas Keskkomitee pleenumitel käis, märkas ta pahatihti, kuidas Jeltsin, parteiladvikust väljatõugatu, vaheaegadel püstijalapuhvetis, kus pakuti tausta teed, kohvi ja võileibu, kõigi poolt hüljatuna üksinda kõhtu kinnitas. Sest kõik teadsid, märgib Toome, et temaga suheldes seadnuks nad oma poliitilise karjääri tugeva löögi alla.



Suur julgustükk



Toome ja Arnold Rüütel, tollane Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees, olid tollal pea ainsad, kes Jeltsiniga sama laua taha söandasid seista ning temaga vestlusse laskuda.



«Oli näha, kuidas tal oli hea meel, et keegi temaga räägib,» mäletab Toome. «Mul tuleb millegipärast alati meelde, et kui ta augustiputši järel kirjutas alla ukaasile [Eesti taasiseseisvumise tunnustamise kohta], tuli talle vist ka see aeg meelde, kui olime Rüütliga tema kõrval.»



Enne Venemaa presidendi ukaasile allakirjutamist oli Jeltsin osalenud augustiputšis hukkunute matusetseremoonial Valge Maja ees ning oli Toome väitel selle sündmuse emotsionaalse mõju all. Ta mäletab, kuidas Jeltsin rääkis, et riigipöörajate üks ninamehi, kaitseminister Dmitri Jazov, oli arreteerimisel vormimütsi maha virutanud ja vormikuue eest lahti kiskunud ning karjunud, et ta oli ju öelnud – Valge Maja tuleb õhku lasta.



Jeltsin oli vaenlaste sihikul varemgi. 1991. aasta 13. jaanuril, mil sündmused Riias ja Vilniuses olid võtnud juba verise pöörde, tegi Jeltsin äkkvisiidi Eestisse, et näidata oma toetust Eesti ja teiste Balti riikide taotlustele ning kutsuda sõdureid mitte astuma Eesti võimude vastu. «See oli väga suur julgustükk, et ta siia tuli,» hindab Toome.



Aga see julgustükk võinuks maksta talle elu. Toome mäletab, kuidas Jeltsini julgeolekuülem teatas, et temani jõudnud info kohaselt kavatsetakse Jelsini lennuk tagasiteel Moskvasse alla tulistada, ning küsis, kuidas saaks korraldada naasmise Venemaale rongiga.



Sama olukorda on Edgar Savisaar meenutanud oma raamatus «Peaminister» nii: «Hilisõhtust mäletan, et viibisin koos Jeltsini, Skokovi, Koržakovi ja Barannikoviga Jeltsini toas valitsuse Näituse tänava residentsis (mälupilt: lõppväsinud – kindlasti mitte joobes Jeltsin lamab voodis ja meie tema ümber), kus otsustasime tagasisõidu mitte lennuki, vaid autodega, kuna varitses oht, et Venemaa presidendile võidakse korralda atentaat.  /---/ Otsustasime, et Jeltsin ei sõida tagasi lennukiga, vaid esmalt autoga Leningradi ja alles sealt lennukiga edasi.»



President Toomas Hendrik Ilvese avalike suhete nõunik Toomas Sildam mäletab, et trehvas Päevalehe ajakirjanikuna aastail 1989-1990 Jeltsinit korduvalt NSV Liidu rahvasaadikute kongressi koridorides. «Hästi jõuline,» iseloomustab Sildam teda. Toda jõulisust kinnitab Sildami sõnul tõsiasi, et Jeltsin suutis opositsioonist, kuhu tollane NSV Liidu ladvik oli ta tõuganud, välja rabelda ja Venemaa etteotsa tõusta.



Sildam tunnustab, et erinevalt tollasest NSV Liidu liidrist Mihhail Gorbatšovist, kes lootis kommunistlikku režiimi reanimeerida ja inimlikustada, tegutses Jeltsin järjekindlalt selle nimel, et kommunistlikku režiimi nõrgendada ja seejärel likvideerida. «Temas oli metsik usk sellesse, et see režiim sellisel kujul kaob,» lausub Sildam. «Ja tal oli õigus.»




Ehkki Jeltsini ajastust Venemaa eesotsas on viimasel ajal hakatud rääkima palju kui segaduste perioodist, väidab Marko Mihkelson, Postimehe korrespondent Moskvas aastail 1994-1997 ning nüüdne Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, et tema valitsusaeg oli Venemaa ajaloo kõige vabam ja demokraatlikum.




Paraku, lisab Mihkelson, ei suutnud isegi Jeltsini-sugune jõuline isiksus seista vastu Venemaa arengu loogikale – ehk paljugi sellest, mis ta võitles 1990. aastate alguses välja võimuheitluses Gorbatšoviga, andis ta oma valitsusaja lõpuks käest.



Sedasi märgibki Mert Helme: «Jeltsini surm on omast kohast sümboolne. Ta oli Venemaal demokraatia riiklikule tasemel tooja. Nüüd on Jeltsin surnud ja tegelikult on ka demokraatia Venemaal surnud.»

    Tagasi üles