Kadri Liik: Sõda miinus Stalin

Kadri Liik Foto: Postimees.ee

Moskvas töötatud aastate jooksul – ja aeg-ajalt hiljemgi – olen ikka sattunud Venemaa poliitikutega ajaloo üle vaidlema. Võtmeküsimuseks teadagi see, kas Eesti okupeeriti või mitte. Ning sageli on juhtunud, et vestluse edenedes tuleb teine pool lõpuks lagedale väitega, et «mitte meie ei okupeerinud teid, vaid bolševikud okupeerisid meid mõlemaid. Nad tegid vene rahvale rohkemgi kahju kui kõigile teistele. Me oleme saatusekaaslased, nii et ärge teie meid süüdistage!»

See polegi nii halb argument, kui eestlasele esmapilgul võib tunduda. Tema peamine puudus on, et ainus koht, kus Moskva poliitikud teda kasutavad, on kibedaks kippuvad vaidlused Ida-Euroopa ajakirjanikega. Reaalses elus nad ohvripositsioonist ei lähtu. Veelgi enam: praegu on ametlik Moskva hakanud Nõukogude sümboolikat ja retoorikat juba vägagi aktiivselt üle võtma.

Sellest on väga kahju. Sest kui nende ohvripositsioon oleks tõesti siiras, siis valitseks Eesti ja Venemaa vahel kõigis praegu nii valulikes küsimustes märksa suurem teineteisemõistmine.

Võtame või II maailmasõja: kui Moskval õnnestuks sõjakogemuse mõtestamise juures vältida stalinliku NSV Liidu poliitika õigustamist, siis muutuks Moskva ajalugu Tallinna omaga küllaltki lähedaseks ning pronkssõduri probleemid jäänuks tõenäoliselt olemata.

Sellisel juhul teaksid kõik, et sõja alates oli stalinlik NSV Liit kõigepealt ligi kaks aastat (1939. aasta 1. septembrist 1941. aasta 22. juunini) Natsi-Saksamaa faktiline liitlane. Molotovi-Ribbentropi pakti järel võis viimane olla kindel, et NSV Liit teda ei ründa, mistõttu ta sai segamatult pidada sõda Läänes; Lääne demokraatiate jaoks oli see aeg aga sellevõrra raskem.

NSV Liit ei valinud heade poolt kohe, ta ei valinud seda isegi mitte vabatahtlikult, vaid alles kallaletungile vastates. Vahepealset aega kasutas Stalin aga selleks, et vallutuspoliitikat harrastades hankida endale vaenlasi Poolas, Balti riikides ja Soomes, ning lisaks lasta maha parem osa oma ohvitserkonnast.

Oma poliitikaga pani Stalin nii oma rahva kui oma sõjaväe sõja alguseks palju halvemasse olukorda, kui see olnuks muidu. Kui NSV Liit oleks olnud sümpaatne demokraatlik riik, siis säilinuks tema sõjaväe kvaliteet ning Balti riikidest ja Soomest võinuks saada sõjas tema vabatahtlikud ning pühendunud liitlased. Nüüd oli teisiti. Poliitika loodud vigu aga maksid oma eludega kinni tavalised vene soldatid – ja mitte ainult vene.

Praegusel Venemaal on kaks väga levinud mõtteskeemi, mida end bolševismi ohvrina tundval Venemaal ei saaks olla. Esiteks, Stalini kohta tavatsetakse öelda – ning seda teevad ka need, kes teda muidu kurjategijaks peavad –, et «aga ta siiski võitis sõja». Oli ta muidu, mis ta oli, aga see oli suur tegu, mis teda vähemalt osaliselt justkui rehabiliteeriks.

Teine tava on rõhutada, et just NSV Liit – või Venemaa – kaotas II maailmasõjas kõige enam inimesi; ning see justkui muudaks ta võitjate koalitsioonist suurimaks, tema võidu kõige säravamaks.

End bolševismi ohvrina teadvustav Venemaa näeks neid asju teisiti. Ta mõistaks, et sõda võideti mitte tänu Stalinile, vaid Stalinist hoolimata. Oma kodumaad kaitsev sõdur oli sisuliselt silmitsi kahe diktaatoriga, kellest üks juhtus olema tema oma riigi juht ning tegi kodumaa kaitsmise palju raskemaks ja ohvriterohkemaks, kui see muidu võinuks olla. Sest hukkunute suur arv ei ole ju tegelikult põhjus uhke olla. Tark väejuht hoiab oma soldatite elusid! Stalin aga käitus nendega teadlikult julmalt ja hoolimatult.

Mul on kahju, et Jeltsini-aegne Venemaa ei taibanud võtta omaks eelkirjeldatud, destaliniseeritud arusaamist sõjast. See olnuks neile kõigiti kasulik: nad saanuks säilitada oma võidu-kultuse, sest rahva kangelastegu oli tõesti suur, isegi topeltsuur – kaitsta oma kodu kahe diktaatori vastu või -kiuste. Samas aga vabastanuks see neid ilmvõimatust kohustusest õigustada NSV Liidu kuritegusid: tobedast retoorikast, mida keegi Euroopas ei mõista ega jaga, mis praegu on nad kõigiga tülli ajanud ning Venemaa enda hinge jõudsalt ksenofoobiaga mürgitab.

Neile jäänuks võit, neile jäänuks kangelastegu, jäänuks hulk vanu kangelasi ning mitmedki uued (miks pole Moskva Nõukogude-vastastest dissidentidest kangelasi vorminud?!). Mis ehk põhiline – neile jäänuks ajalootõde, mida faktid toetavad, mitte ei uurista. Neile jäänuks maailmamõistmine, mida nad ei peaks ülejäänud Euroopa vastu ärritunult kaitsma, vaid mida ülejäänud Euroopa jagaks juba niigi.

Viisteist aastat tagasi võinuks Jeltsin selle maailmapildi reaalsuseks teha. Praegu on hilja – ning mitte üksnes selle tõttu, et Putin on kogu ühiskonna oma nõukogude-nostalgiaga nakatanud, vaid ka mitmetel praktilisematel põhjustel. Nimelt, end ohvrina tundev rahvas ei saa ju vabanedes jätta karistamata neid, kes tema kannatused põhjustasid. Lenin ja Stalin olid 1991. aastaks loomulikult juba surnud, ent mitmed tegelased, kes Brežnevi ajal dissidente vangi saatsid, olid veel vägagi elus.

Nad tulnuks anda kohtu alla. Praegusel Venemaal on nad aga paraku hoopis võimul. Ning selle tõttu pole muutusi Moskva ajaloomõistmises oodata enne, kui autoritarism on oma praeguses, putinlikus kuues taas kord läbi kukkunud ning oma elujõuetust tõestanud. Siis avaneb uus võimalus.

Ent tegelikult ei hakanud ma seda artiklit kirjutama mitte selleks, et lahata Venemaa asju. Ma tahtsin välja jõuda Eestini ja pakkuda, et teeme meie seda, milleks Venemaal on hilja: destaliniseerime mälestused sõjast. Meil peaks see olema võimalik ja meile oleks see ka väga vajalik.

Pärast kõike hirmutavat ja ehmatavat, mis aprillilõpu öödel Tallinnas toimus, küsivad ilmselt paljud, et mida nüüd teha. Üks, mida on pakutud, on ajalooõppe tõhustamine vene koolides.

See on iseenesest arvatavasti õige soovitus, ent seda tuleb teha targalt. Ei ole kasu sellest, kui nõuda vene noortelt, et nad raiuksid endale pähe köite jagu fakte eesti rahva kannatuste kohta, samal ajal kui nende kodud räägivad mingit teist lugu. Sõjamälestuse üleüldine destaliniseerimine annaks võimaluse need lood ühendada – või vähemalt väga lähedaseks ja mõistetavaks muuta.

Sest milles oli pronkssõduri probleem? Ta muutus Nõukogude-meelse propaganda paigaks ning see oli valdavale osale ühiskonnast solvav. Samas, ma mõistan väga hästi neid venelasi, kes ütlevad, et nemad käisid ja käivad pronkssõduri juures leinamas oma surnuid, mälestamas sugulasi, kelle kondid on kusagil kaugel või suisa kadunud.

Mul on endal mitu sugulast, kelle kondid on Siberis, nimi aga Eestis hauakivil – see on väga sarnane. Ei, surnute mälestamises pole midagi halba; ning kui sõjasurnutesse suhtuda mitte kui Stalini eest võidelnutesse, vaid kui kahe diktaatoriga heidelnutesse, siis muutub kogu see lugu eestlaste kogemusele juba väga-väga lähedaseks. Ning Eesti lugu peaks muutuma venelastele mõistetavamaks – seesama diktaator, kelle pärast nende sõjakaotused olid hädavajalikest palju suuremad, tekitas ju ka eestlaste kaotused.

Sõjamälestuse destaliniseerimine ei tähenda aga seda, et ainult venekeelne kogukond peaks oma arusaamisi korrigeerima. Ka eestlased, kes peaaegu igasse heasse sõnasse Punaarmee aadressil on suhtunud põlglikult kui Nõukogude propaganda jäänukisse, peaksid muutuma palju empaatilisemaks.

Olid ju tolleski armees inimesed, kes püüdsid kaitsta oma kodu, olgu armee juhiks siis milline diktaator tahes. Mis valikut neil oli?! Ning neid inimesi leinavad lapsed.

Või see õnnetu pronkssõdur – suure osa eestlaste jaoks oli see kogu aeg üks «Nõukogude asi». Me ei tahtnud näha seda kui leinamise ja mälestamise paika. Seda võib mõista – kõik ju teadsid, et monumendi algne tähendus oli Tallinna «vabastamist» meenutada; pühenduskirjade vahetamine ei suutnud seda tähendust tegelikult muuta.

Nüüd võib see muutuda – sest, kummaline küll, aga kalmistule nihutamine on tõesti tekitanud kujule uue tähendusvälja – või vähemalt selle võimaluse.

Üldse, kõik mis juhtus, kuigi kole, on tegelikult ka puhastanud õhku ning avanud uusi võimalusi. Kõik on natuke kohkunud. Kõik tahavad tavalisest enam teada, mida teised mõtlevad. Kõik on valmis oma stereotüüpe pisut korrigeerima.

Kasutagem siis võimalust ning loogem Eestile selline minevikulugu, mida Eesti elanikud suudavad jagada! Meil, erinevalt Venemaast on see veel võimalik. Ning see on võimalik nii, et keegi ei pea tundma, et talt on ära võetud tema lugu, mälu ja pühadused.