Mai alul sai Tallinnas viimast lihvi gregoriaani ansambli Vox Clamantise ning Tuneesia oudivirtuoosi ja sufilaulja Dhafer Youssefi ühisprojekt «Sacred Voices», mis on märksa sügavam kui vaid kaunis ühislooming. Koostöös väljendab lugu sõprusest, hingesugulusest ja ammuste unistuste teostumisest.
Peatselt annavad nad koos kontserte Oxfordis, Southamptonis ja Bracknellis, mis on ühtlasi Vox Clamantise teine kontserdireis Suurbritanniasse. Paari aasta eest Jazzkaarel edukalt esinenud Tuneesia muusikul täitus aga soov olla seotud Eestimaaga. «Arvo Pärt on minu jaoks jumal. Ma tulen Eestisse, nagu külastaksin oma jumala maad,» on Youssef korduvalt tunnistanud. Ka täitub tema unistus teha koostööd lauljatega, mis on oudimängija ligi paarikümneaastases muusikukarjääris esmakordne.
«Sacred Voices» sai alguse juhusest. Tasub uskuda Dhafer Youssefi, kellele on kogu projekt alates paari aasta tagusest kohtumisest Vox Clamantise ning Jaan-Eik ja Helena Tulvega kuni tänaseni justkui saatuse määratud.
«Jalutasin Tallinna vanalinnas ja nägin suurt kirikut (Niguliste toim), kuhu inimesed sisenesid. Seal toimus Vox Clamantise kontsert. Mul oli küll kiire, aga otsustasin, et natuke kuulan. Ja järsku paistis kõik uues valguses. Nüüd teadsin, mille pärast Eestisse olin tulnud,» kirjeldab dässi- ja maailmamuusika ringkondades kõrgelt hinnatud oudimängija ja sufilaulu meister talle omase tulisusega.
Juba aastaid on teda lummanud Põhjamaade muusika ja inimesed, mille säravaks näiteks on koostöö Norra dässitippudega. Nüüd on ta leidnud mõttekaaslased ka Eestist.
«Kui ma praegu istun Jaani või Helenaga koos, siis on mul tunne, nagu oleksime üksteist tundnud juba tuhat aastat tagasi. Meil on sama tunnetus. Siin ei ole kalkulatsioone, kõik justkui voolab nagu vesi. Vox Clamantise avastamine tol retkel oli nagu saatuse juhatus.»
Mõlema, nii gregooriuse koraali kui ka tuneesia muusika alustala on sama suulise traditsiooni edasikandmine muusikas. Ühinevad kaks religioosset traditsiooni neile omastes väljendusviisides.
«Mind on alati köitnud kohtumised muusikutega, kes suudavad toetuda traditsioonile. Oluline on, et Dhafer oskab väärtustada ja kultiveerida iidset tava. Me mõlemad lähtume traditsioonist, ükskõik mida me ka ei teeks,» räägib Jaan-Eik Tulve, kelle juhitud Vox Clamantis on alati avatud väga erinevatele muusikalistele teekondadele. Viimaseks näiteks saab tuua dässilegend John Coltraneile pühendatud missa koostöös dässmuusikutega, mis kõlas Jazzkaare ajal Nigulistes.
«Dhaferil on suure ulatusega imeline hääl. See on arenenud traditsioonis, kus räägitakse läbi ornamentide. Lääne muusikas on see suures osas kaduma läinud,» kiidab Tulve tuneeslase isikupära. Youssefi varjundirohke ja suure ulatusega hääl suudab maalida kõike kujuteldavat salapärasest kõuemüdinast hella äiutuse või ahastava kriiskeni. Selles on seletamatut müstikat. Tema improvisatsioonid mässivad kuulaja hüpnotiseerivalt endasse.
Kui brittide The Realise Live fond määras Dhafer Youssefile 23 000 Inglise naela suuruse stipendiumi uue heliteose loomiseks ja esitamiseks, siis polnud enam kahtlust, et just Vox Clamantis on kollektiiv, kelle ta partneriks kutsub. Tänaseks on kohtutud mitmepäevasteks proovisessioonideks talvest saadik pea iga kuu.
Jaan-Eik Tulve sõnul põimuvad dialoogiks gregooriuse koraal ja Dhafer Youssefi looming. Need vahelduvad nagu midagi õrna antaks käest kätte, toetavad või võimendavad teineteist, lisavad värve, mida vaid ühes traditsiooniruumis viibides ei teki, räägib Tulve.
Youssef omalt poolt täiendab, et sel korral ei pruugi ta elektroonikat kasutada nii palju kui on harjutud kuulma tema koostööst dässmuusikutega. «Elektroonikat saab alati kergesti juurde lisada. See on tunde ja maitse küsimus. Kõige olulisem on hääled. Hääl peab olema meie pealik, meid juhtima.»
Projektis osalejad peavad inimlikku kontakti väga oluliseks. «Tuneesia traditsioonis väärtustatakse väga isiklikku kontakti ja headest sõpradest saavad omamoodi pereliikmed. Nii ei koosne meie töö mitte ainult proovidest, vaid ka pikkadest vestlustest lõuna- ja õhtulauas. Püüame üksteist tundma õppida ka väljaspool prooviõhkkonda, ja see on äärmiselt sümpaatne. Eurooplased tavaliselt endale nii ligi ei lase,» selgitab Tulve.
Youssef ütleb, et kuulab iga väiksematki soovitust kõigilt projektis osalejatelt. «Mul on hea meel, et Jaan ja Helena on minu kõrval. Mõistame asju sarnaselt. See on nagu keha loomine laval. Keha, mis koosneb harmooniast ja hingest. See ei ole Vox Clamantis või Dhafer Youssef. See on dialoog. Usun, et meist saab üks keha ühe hingega,» on tuneeslane vaimustuses.
Ehkki «Sacred Voices» toetub kahele iidsele muusikatraditsioonile, pole see tagasivaat sajandite taha. «Me ei taasta erinevaid muusikatraditsioone ega ajajärke. Oluline on see, mis hetkel sünnib. See on dialoog tänases päevas. Mulle ei meeldi muusikas kalduda filosoofiasse ja püüda leida selles asju, mida tegelikult ei eksisteeri. Ma teen muusikat, sest seal ei pea kalkuleerima. Asi on ju omavahelise harmoonia leidmises,» selgitab Dhafer Youssef.
Vox Clamantisele on koostöö uus väljakutse, täiesti erinev võrreldes sellega, mida nad siiani teinud. Ollakse justkui õpilase rollis. Tulve kinnitab, et ehkki gregooriuse laulul ja Youssefi muusikal on palju ühisjooni, on rütminüansid väga erinevad, samuti vokaali tekitamise viis.
«Noodikiri annab vaid meloodia. Siin on aga olulised tohutult väiksed nüansid, et fraas üldse elama hakkaks. Ka see on uudne, kuidas Dhafer häält tekitab. Alati ei pea laulmist kultiveerima. Tähtis on, et hääl, kõne ja laul oleks üks ja seesama,» selgitab Vox Clamantise juht.
Ehkki stipendium ja Eesti kultuuriministeeriumi toetus tagab praegu vaid kolme kontserdi toimumise, usuvad projektis osalejad, et «Sacred Voices» saab aega areneda ja muutuda veelgi terviklikumaks ning seda saab kuulda ka Eesti publik.
Dhafer Youssef: Vaid inimhääl leiab otsetee hinge
Minu jaoks on kõige olulisem näha muusikut lauljana, mitte oma instrumendi mängijana. Tema instrumendist peab saama tema hääl. Elektroonikaga on täpselt sama. Kui mängin Norra dässmuusiku Eivind Aarsetiga, siis ma ei mõtle kunagi, et ta mängib elektrikitarri. Ma näen küll tema juhtmete ja kaablite spagetti, aga selle kõige taga näen ma meest, kelle hääl kisub hinge seest.
Inimhääl on kõige puhtam ja otsesem, sellega on lihtne inimesi puudutada. Austan väga muusikuid, kes on jõudnud tasemele, et nad suudavad panna oma instrumendi inimhäälena laulma. Inimhääl võib panna inimesed nutma, naerma, teha kurvaks või rõõmsaks, panna vihkama või armastama.
See on sirgeim tee teise inimese hinge. See tuleb otse su kehast ja hingest ning väljendab sinu rõõmu ja kurbust, kõike. Pill ei ole sama. Arvan, et häälega on palju lihtsam jutustada lugusid, puudutada inimesi.
Vox Clamantis ja Dhafer Youssef «Sacred Voices»
The Realise Live fondi
stipendiaat 2007
Kontserdid:
18. mai Sheldonian Theatre, Oxford
19. mai South Hill Park, Bracknell
20. mai Turner Sims, Southampton
The Realise Live fond toetab erakordseid muusikaprojekte sõltumata idee algatajate asukohariigist.
www.realiselive.com