Weberi «Protestantliku eetika» ilmumine eraldi raamatuna eesti keeles on kaheldamatult tähelepanuväärne kultuurisündmus. Asjale lisab kaalu maineka Briti ajaloolase ja kulturoloogi Peter Burkei lühike, ent sisutihe sissejuhatus. Ehkki Burke ei ole rangelt võttes Weberi spetsialist, tasub tema seisukohti võtta väga tõsiselt.
Mulle isiklikult on igati sümpaatsed ka Burkei tähelepanekud tõlgete ja tõlkimise kohta. Nentides, et ta ei oska eesti keelt ning ei saa seetõttu kommenteerida nimetatud tõlget, jätkab Burke: «Sellegipoolest tuleks meeles pidada, et iga tõlge on tõlgendus ja kõik tõlgendused on vasturääkivad.» Täpselt sama juttu olen juba aastaid rääkinud oma tudengitele.
Mõistagi pole võimalik kõigega, mida Burke kirjutab, nõus olla. «Kõige tähtsam ja Weberi teesi suhtes kõige hävitavam on see osa uurimistööst, mis puudutab Euroopa piirest väljapoole jäävat maailma Üsna ettearvatult sai Jaapan esimeseks kultuuriks, mida selle nurga alt ümber hinnati.» Burke viitab seejuures ameerika sotsioloogi Robert Bellah uurimusele Tokugawa religioonist (1957).
Siinkohal tuleks aga järeldustega olla ettevaatlik. Tõepoolest sarnaneb Shingaku religioosse sekti eetika ja ideoloogia paljuski sellega, mis Weberi arvates on tugevat mõju avaldanud Oktsidendi arengule: mõõdukas tarbimine, hoidumine kehalistest naudingutest, pidev enesetäiendamine, põhimõte «ausus on parim poliitika» jms.
Erinevalt protestantlikust eetikast toimis aga Shingaku eetika mitte individualistlikus, vaid riiklikus võtmes. Sellise «protestantliku eetika funktsionaalse analoogi» olemasolu Jaapanis ei kummuta sugugi Weberi teesi. Pigem vastupidi. Sest Weber ei rõhuta mitte niivõrd seda, et kusagil peale Oktsidendi pole niisugust eetikat esinenud, kuivõrd seda, et seal kus ta esineb, on tema mõju sarnane protestantliku eetika mõjuga.
Eessõnas on ka mõningaid faktilisi eksimusi ja ebatäpsusi. Oma üleilmse tuntuse omandanud loengut «Teadus kui elukutse ja kutsumus» ei pidanud Weber mitte 1919. aastal, vaid 7. novembril 1917 Münchenis. «Protestantliku eetika» teine saksakeelne väljaanne 1920. aastal ei kujutanud endast mitte eraldi raamatut, vaid tegemist oli tekstiga «Kogutud religioonisotsioloogiliste artiklite» esimeses köites.
Weberi ühtaegu nii kuulsa kui ka skandaalse essee põhisõnumit kiputakse tihti lubamatult trivialiseerima. Pole midagi lihtsamat, on vaja ainult korralikult teha oma igapäevast tööd ja lunastus on garanteeritud. Sellisel arusaamal pole Weberiga loomulikult mingit pistmist. Calvini õpetuse järgi ei saa tavausklik Jumalat mitte kuidagi mõjutada ega suuda tema täiesti salajast otsust mingil moel ära arvata. Alles pärast Calvinit hakkas tavausklike seas levima ettekujutus, mille järgi inimese teod võiksid olla mingiks märgiks Jumala kavatsuste kohta.
Ent isegi siis käsitati häid (ning hiljem edukaid) tegusid mitte lunastuse saavutamise, vaid Jumala otsuse tunnetamise vahendina. Weberi põhjalikum lugemine ja analüüs viivad lõppkokkuvõttes mitmete põhimõttelist laadi raskuste ja paradoksideni, millest mõningatele on allakirjutanu osutanud kõnesoleva raamatu järelsõnas. Eesti lugejale on tähtis kogu aeg meeles pidada, et ehkki jutt käib protestantlikust eetikast, jääb meie jaoks oluline luterlik usuruum Weberi käsitlusest suurelt jaolt välja. Lutheri ajalooliseks teeneks peab Weber ilmaliku kutsetöö väärtustamist.
Täpsemalt öeldes, Luther tegi ilmalikud ja vaimulikud kutsed ühetasaseks. Igamees püsigu Jumalast antud ametis ja tehku oma tööd ausalt. Maailmast irdunud kloostriaskeesi kõrvale astus ilmalik (innerweltlich) askees. Calvin võttis Lutheri käsitluse aluseks ja läks veelgi kaugemale: maailma ratsionaalsele ümberkujundamisele suunatud ilmalikku kutsetööd hakati vaatama Jumala määratud erilise ülesandena.
Praegustel Eestile ärevatel ja segastel aegadel poleks liiast Weberit tervikuna üle lugeda. Sest kuigi tunneme Weberit ennekõike kui religioonisotsioloogi, on märkimisväärne osa tema töödest pühendatud võimusotsioloogiale. Muu hulgas on Weber selgelt osutanud Euroopa jaoks Ameerika ja Venemaa suunalt tulevatele ohtudele ja seda nii kultuurilises kui ka geopoliitilises mõttes.
Lõpetuseks mõned tehnilist laadi kriitilised ääremärkused. Raamatu alguses on kenasti esitatud Jaan Isotamme tõlke aluseks olev saksakeelse originaali tiitel. Mida me aga kuskilt ei leia, on andmed «Eelmärkuse» eestindamise aluseks olnud algteksti kohta. Olgu need siis siinkohal ära toodud: Vorbemerkung. Max Weber, Gesammelte Aufsätze zur Religionssoziologie I. Tübingen: J. C. B. Mohr (Paul Siebeck), lk 116.
Tundub koguni, et ka tõlge ise ei anna päris õige tõlke mõõtu välja. Igal juhul pole kirjastus pidanud vajalikuks tema sidumist mingite autoriõigustega. Kõige viimases järjekorras osutaksin asjaolule, mis paljudele lugejatele ei pruugi olla eriti tähtis. Suhteliselt pisikest ja kohati udusevõitu kirja on aeg-ajalt raske jälgida. Weberi teksti jõuline sisu näikse talle osaks saanud vormi käes pisut kannatavat.
Raamat
Max Weber
«Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim»
Varrak 2007