Aasta ema Margit Lail kasvatab lapsi usaldusega

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Margit Lail seitsmest lapsest suuremad koristama paneb, juhtub ikka, et varsti kolmeseks saav Anette leiab soodsa võimaluse veidi lustida.
Kui Margit Lail seitsmest lapsest suuremad koristama paneb, juhtub ikka, et varsti kolmeseks saav Anette leiab soodsa võimaluse veidi lustida. Foto: Margus Ansu

Emadepäeva jumalateenistust ei saanud ära jätta. Aga sellisel juhul jäänuks Tallinna minemata.

Põlvamaa Kanepi koguduse õpetaja Margit Lail (41), Eesti tänavune aasta ema, viskab pilgu oma Kanepi kodu aknast välja. Hoovis on virnas vähemalt tosin kaltsuvaipa ning ülakorruselt kostab kaootilist jooksumüdinat. Lapsed on pandud kodu koristama, sotsiaalnõustaja ametit pidav abikaasa Peeter Lail putitab õuel autot.

«Eelmisel nädalal jäi põhjalikum koristamine ära; laste vahel võib ju tööd ära jagada, aga silma peab ikka peal hoidma,» räägib Lail. «Muidu pühitakse tolm lihtsalt voodi alla.»

Harilikul pühapäeval Lailide peres suuri töid ette ei võeta. Pühitsetakse pühapäeva. «Üks päev nädalas peab ometi hingata saama.»

Kõva hääleta ei saa

Kirikuõpetaja räägib, et emadepäeval on kirikus palju rohkem rahvast kui muudel pühapäevadel: «Seda päeva peeti kirikus ka Nõukogude ajal, mil mujal emadepäevast midagi ei teatud.»

Õnneks lubas kolleeg Mehikoorma kogudusest Kanepis asendada ning nii sai Lail koos mehe ja kuue lapsega ikka Tallinna Estoniasse sõita. Vanim laps, tütar Liisa (17) pidi koju jääma, tal oli muusikakoolis lõppkontsert.

Ukselt pistab pea sisse tütar Karoliine (14), kes teatab, et läheb välja.

«Aga kes siis koristab?» pärib ema nõudlikult.

«Ma koristasin ära oma toa,» tuleb kiire vastus.

«Okei, ära väga kauaks siis jää!»

Kirikuõpetaja laste elu ei ole kerge. «Õpetajad koolis arvavad, et nad on tiibadeta inglid, peaksid õppima ainult viitele,» naerab Lail. Lastel ikka juhtub igasugu asju, aga ükski laps ei ole suitsuhaisuga või purjuspäi koju tulnud. Suurem poiss Peeter, kes saab varsti 17, alevipidudele ei lähegi, tal on muud huvid, näiteks rahvatants. Tüdrukud küll käivad pidudel, aga ema ei istu öösel ukse taga valves, et näha, millal ja kuidas tullakse.

Margit Lail ise kasvas kuuelapselise pere vanima tütrena. «Mind minu kodus usaldati ja ma ei kuritarvitanud seda usaldust. Noored tahavad ikka proovida, nad peavad ju ka kuidagi kasvama. Ei saa titest täiskasvanuks hüpata. Tuleb seada piirid ja seletada, mida tohib ja mida ei tohi. Aga see ei pea nii hüsteeriline olema.»

Samas tunnistab aasta ema, et kõva hääle tegemisest ta ei pääse – kui lärm läheb liiga suureks, üks karjub ühe, teine teise peale. «Kui lähed klaarima, et kes alustas ja millest kõik algas, siis see selgub väga harva,» räägib Lail.

Karistused on selles kodus samuti olemas – näiteks paaripäevane internetikeeld. Muidu ootavad lapsed igaühele lubatud võrgutunnikest.

Kas ka Laili pere lastel on «reidis» (noortele mõeldud suhtlusportaal rate.ee – toim) kontod? «Ikka.»

Aga räägitakse ju õuduslugusid, mis selles portaalis kõik toimub? «Mina nende tegemistel seal silma peal ei hoia. Jällegi see usalduse küsimus.»

Kooliealised lapsed Peeter (16), Karoliine (14) ja Marie (8) käivad samas muusikakoolis, mille lõppkontserdi tõttu Liisa (17) pühapäeval üksi koju pidi jääma. Mattias (12) mängib esimest aastat Põlva jalgpalliklubis FC Lootos, seni on tema meeskond kõik mängud võitnud.

Miski jääb tagaplaanile

Kui pere õhtul köögis pikliku laua taga kokku saab, laulavad lapsed söögilaulu. Kõige lihtsam on «Jumal, leiba õnnista» või siis «Kas on linnukesel muret». Kaheaastane Anette ütles selle kohta varem «kana laul».

Kuidas hoida lapsi tänapäeva ahvatluste eest? Kumbki vanem suitsu ei tee, nii ei ole laste suitsetamisega muret olnud.

«Kanepis McDonald’sit ei ole. Aga nii ökoinimene ma ei ole, et ütleks: isegi sinna kvartalisse ma ei lähe! Kui olid seal väga populaarsed mänguasjad, siis võtsime naabrilapsigi kaasa. Viimasel koolipäeval ikka läheme teeme midagi.»

Lail räägib, et kui pead sellist mehelikku ametit, jäävad mõned asjad tagaplaanile. «Võib-olla pole nad elus mulle üldse südamelähedased olnud. Kosmeetika ja sõbrannadega jagamine on minu jaoks kõrvalised. Värvilisi naisteajakirju ostan siis, kui kirjutatakse mõne minu tuttava kohta, mul on selliseid kuulsaid tuttavaid, kelle kohta tahan lugeda.»

Kirikuõpetajal pole töö ja puhkuse vahet. Inimesed sünnivad, abielluvad, surevad.

«Kui ma olen vaimselt väsinud, on olnud raske matus või midagi, siis suvel on hea ujuma minna. Ja mulle meeldib üksi autoga kihutada. Ei, ma ei ole mingi superkihutaja, teeolusid ikka arvestan. Puudelõhkumine või aias rohimine aitab ka. Sel aastal on ilmad sellised, et alles paar päeva tagasi püüdsin rohida, aga käed hakkasid mullas külmetama. Kummaline.»

Püha seitse

Alati aitab üksiolemine ja palvetamine. «Kui olen väsinud või on erilised asjad, võtan kiriku võtme ja lähen istun seal natuke. Vahel laulan oreli taga.»

Pärast aprilli lõpu pingelisi päevi käis temal esimese mõttena peast läbi: kas peaks hakkama otsima piiri taga kohta, kuhu sõita?

«Kas see koht, kus me elame, on turvaline selleks, et lapsed võiksid kasvada?» küsib Lail. «Ma eelistaks, et mu lapsed elavad edasi vabas Eestis. Meil oli nädal tagasi kirikutes erakorraline palvepäev. Ütlesin oma kogudusele: vähemalt mina olen harjunud mõtlema, et elu läheb kogu aeg paremaks, elatustase tõuseb ja inimesed saavad endale rohkem lubada. Aga ehk oli see märguanne – tegelikult võib asi minna hoopis äraspidiseks? Mida me siis teeme?»

Varsti kolmeseks saav Anette kõlgutab trepil jalgu: «Praegu ma olen kaheaastane, aga augustis saan kuusteist.»

Kas 11-kuune Adeline jääbki pesamunaks?

«Lapse saamiseks peab valmis olema. Praegu ma ei ole, ja vaevalt et enam saan. Üks laps hakkab kolmeseks saama, Adeline on peaaegu aastane. Nendega tegelemine ja järje peal püsimine on olnud päris suur füüsiline koormus. Ma arvan, et seitse on piisavalt püha arv.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles