Kuigi tundub, et Athena keskuse valmimise lugu meenutab juba Tallinna linna valmissaamise legendi, on ses majas juba ühtteist toimunud. Mõned kontserdid, tantsuetendused ja Ain Mäeotsa lavastatud «Produkt».
Produtsendi piinad Rein Paku esituses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Briti näitekirjaniku Mark Ravenhilli (keskmise nimega «Shopping and fucking») «Produkt» on peamiselt monotükk, kuigi laval on kaks tegelast: produtsent püüab kuulsale naisnäitlejale kõikvõimalike veenmisvahenditega oma stsenaariumi maha müüa.
Produtsenti mängib Rein Pakk, näitlejannat Aigi Vahing. Ebakindel ja töölootuses produtsent jutustab/näitab terve stsenaariumi ette filmitegija keeles, kaadrite kaupa, unustamata lisada ka kõige väiksemaid detaile (kehadublandi kohta nt), sealjuures hollywoodlikke klieid kasutades.
Produtsendi jutustatav lugu ise puudutab väga tõsist teemat rahvustevahelisi probleeme ja kultuuride erinevusi. Ilus ja lihtsameelne naine armub tumedanahalisse Mohamedi, kes osutub terroristiks, loost ei puudu ka Osama, plaanitakse enesetaputerrorismi Pariisi Disneylandis, naine peab tegema valiku. Muidugi on loos ka paras annus absurdsust ja koomilisust.
Tabatud ime
Varem olin näinud Rein Pakku Von Krahli teatri «Faustis». Taavi Eelmaa lavastus ja tekst jätsid mind külmaks, Rein Paku rollitäitmine oli ainus asi, mida tasus vaadata.
Mõtlesin, et huvitav, kes lavastajatest tabab ära Paku mängu ime ja hakkab temaga edasi töötama. Tuli välja, et Mäeots, kelle lähenemine teatrile on viimasel ajal märgatavalt värskem (viimati «Elling» Vanemuises).
Rein Paku roll «Produktis» tõestab taas, et hea teater ei sõltu sellest, kas lavalolijad on käinud teatrikoolis või mitte. Pakk on isiksus, keda on huvitav vaadata, kohe on näha, kuidas erudeeritus aitab kaasa, et tekst mõttekalt publikuni jõuaks.
Näitleja saab aru, mis lugu ta räägib, ei vurista vaid sõnu ette. Muidugi on nii mahukas monotükk paras pähkel, kuid Paku esitus on sedavõrd orgaaniline, et hetkekski ei teki kartust, nagu võiks näitlejal tekst meelest minna või midagi taolist.
Kuigi publikut oli vähe (vähemalt tol etendusel, kuhu juhtusin), ei tekkinud ebamugavat tunnet, Pakk oskas olla ühel ajal lähedal publikule, saavutada kontakti, samas jääda neutraalseks ja sissepoolepööratuks, nagu oleksid olemas vaid ta ise ja näitlejanna, keda ta veenda püüab.
Aigi Vahingu roll on sõnatu ja selle kohta polegi nagu midagi öelda, minu arvates oleks see lavastus olnud hea ka ilma temata, ehk isegi parem. Tundus, et vait on laval väga raske olla, istuda ja vaadata, samas olla vaadatud.
Pakk oleks hakkama saanud ka kujutletava kaaslasega, nüansid oleksid välja kukkunud ehk nauditavamadki. Teine mõte, mis tekkis ehk oleks huvitav eksperimenteerida sellega, et igal etendusel mängiks näitlejannat keegi publiku seast. Riskantsem, aga põnevam.
Ei tea muidugi, kui palju on Mäeots andnud lavastuslikke nõuandeid ja suunanud, kuid Rein Paku mäng pooltoonidega on nauditav kord on tegemist ülimalt pragmaatilise tegelasega, kelle eesmärk on müüa, siis hullumeelse filmifanatiga, ja vahel ka nii lavastajaid kui reissööre parodeeriva tüübiga.
Kunagi ei lasta ühelgi neist domineerima hakata. Huvitav on loo lõpus olev pööre, mida Ravenhill ehk sellisel kujul polnudki mõelnud. Produtsent on rääkinud üsnagi enesekindlalt, ekstaatiliselt ja sisseelanult ära pika loo, suhtudes näitlejannasse ehk üleolevaltki ja jättes mulje, et tema on boss ja naine olgu õnnelik, kui üldse rolli saab.
Lõpus tekib aga kummastav nihe, kui produtsent otsekui murdub ja lömitavaks muutub, andes vihje, et ehk võiks tema stsenaarium ikkagi töösse minna, et tal oleks seda väga vaja. Näitlejanna muutub otsustajaks, temast sõltub produtsendi edasine saatus.
Laud, diivan ja... Pakk
Paku tegelane jutustab meile ka produtsentide-reissööride enda lugu «mitmes maailmas elamise lugu». Produtsent räägib, et tema laual on tuhandeid tekste, lugusid, mida ta loeb ja läbi elab, et leida üles see üks, mida tegema hakata. See on patoloogiline, fanaatiline, kuid samas ka põnev, naljakas ja ähvardav loomeinimese maailm.
Mäeotsa «Produkti» puhul näeme me teatrit ja näeme ära ka ühe filmi. Kujutluspilt tekib väga selge, ilma et kasutataks ekraane ja muid abivahendeid, on vaid laud, diivan, paar pudelit vett ja andekas Rein Pakk.
Athena keskuse katusesaal on monotükkideks ideaalne, Kultuurikaptenid, üks «Produkti» tootjatest, võiks selles suunas edasi mõtelda, miks mitte ka sellise peale, kus Pakk võiks mängida.
Kes pole veel «Produkti» näinud, minge kindlasti. Rumalus oleks mitte näha.
Uuslavastus
Mark Ravenhill
«Produkt»
Lavastaja Ain Mäeots
Osades Rein Pakk ja Aigi Vahing
Esietendus 27. aprillil
Tartus Athena keskuses
«Produkt» etendub Athena keskuses täna kell 19