Kui Heldur Viiresega Tartus Jaani kiriku ees jalutada, teeb ta tavaliselt juttu oma viiest vanglakuust kiriku vastas, endises Tartu vanglas.
Heldur Viirese kerge igavikulisus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maja on nüüd korteriteks ümber ehitatud ning näeb väga viisakas välja, isegi luksuslik oma suurte akende ja paksude müüridega, ilus tartulik klassitsism.
Tookord, viiekümnendal, oli asi teisiti, aknad olid väikesed, välja neist ei näinud, noh, taevast ehk tükikese ja ühte puulatva, aga üldiselt oli see vangla mis vangla, pisikesed kongid puupüsti poliitvange täis.
Soosteriga kongis
Helduri jutt ei ole sünge, oh ei, vastupidi, see on kerge ja poisikeselikult hüplev ja torkiv...
Kuidas nad Ülo Soosteriga samas kongis saanud olla ja pikalt maailma asju arutada, kuidas Soosteril õnnestus koridori suurest ahjust taskud sütt täis toppida ja kuidas nad siis kongis mitme nädala vältel ühele vineeritükile tuhandeid pilte joonistanud õhulisi ja kergeid abstrakte, mis vastandusid masendavale ja julmale Nõukogude ajale tegelikult teravamaltki kui mõni poliitiline karikatuur või teiste kongikaaslaste katkematu mana.
Kui vineeritükk koos veel kustutamata söejoonistusega lõpuks vangivalvurile pihku juhtus, saadeti Sooster kartsa, tuli aga sealt ülejärgmisel päeval naerdes tagasi, ütles, et sai ometi natuke üksi olla ja mediteerida... nojah, talv oli juba möödas ja kartsapõrand mitte nii hirmus külm.
Edasi tuli seitse aastat Vorkuta laagreid. Sellest ajast Heldur ei räägi.
Viirese elumustrid
Jutt jätkub heal juhul kuuekümnendatega, pikkade külaskäikudega Soosteri Moskva ateljeesse, Soosteri raske mehise karakteri ja vene põrandaaluse kunstielu kirjeldustega. Muidugi kaldub jutt siis ka kunsti tegemisele, sellele, kuidas Sooster vanu Tartu sõpru õhutas moodsaid kunstivõtteid kasutama.
Suured sõbrad Heldur ja Ülo (teistest, Lembit Saartsist ja Valdur Ohakast näiteks, pole praegu põhjust rääkida) olid erineva iseloomu ja ellusuhtumisega.
Sooster surus end 46-aastase täies loomejõus kunstnikuna vastu räpast Nõukogude tegelikkust lihtsalt surnuks, temal oli jõudu liiga palju, et seda rakendamata jätta.
Viires on elanud ja tegutsenud kergemalt, märkamatult, elu jooksul küll samuti palju ära teinud, ent mitte kunagi seda aplombiga välja näidanud, mitte kunagi teiste kunstnike moodi hoobelnud, ikka pigem endast mööda palunud vaadata, ikka ainult naeratanud, vahel, jah, ka teravalt pilganud, ent ka siis mitte isikliku südametäiega, vaid justkui kõrgemalt, nagu taevaselt positsioonilt.
Viirese monotüüpiad avavad tema elu ja olekut ülimalt täpselt. Need on kerged ja nooruslikud, terava mõtte ja tundliku käe väljendused. Tehtud on need kolme või isegi nelja aastakümne jooksul, saali täitev hulk on seega petlik, Viires ei kuulu kindlasti produktiivsete kunstnike hulka.
Aga niiviisi, suure hulga ja tihedusega eksponeeritult avavad just monotüüpiad Viirese elumustri kõige vahetumalt ja veenvamalt. Tema peene värvimeele, ülitundliku kunstnikunärvi ja metafüüsikale viitava, ent ometi veendunult noorusliku suhtumise maailma.
Näitus
Heldur Viirese maalid
Tartu Kunstnike Maja väike galerii
Avatud 10. juunini