Soome kirjaniku Elina Hirvoneni (32) äsja eesti keeles ilmunud «Et ta mäletaks sedasama» (Varrak 2007) on ühepäevaromaan. Minajutustaja, kirjanduse tudeng Anna istub kohvikus ja peab mõttes analüütilist monoloogi oma armastatu, USAst pärit kirjandusprofessori Iani ja oma pere traumaatilisest elust.
Jutustuses põimuvad vanaisade ja isade sõjakogemused ja kuidas neist on alateadlikult kujunenud taak järgmistele põlvkondadele. Selles loos on need lahtirääkimata lood muutunud oravarattas pöörlevaks perevägivallaks. Kirjanik ütles Postimehele antud intervjuus, et teema on tema meelest üldinimlik. See on ka lugu lapsest, kes tahab oma perekonda kõigest hoolimata õnnelikuks teha.
Sa seod üllataval kombel ühte kahe eri mandrilt pärit noore haritud inimese traagilised taustad. Sa näitad, kuidas osavõtt Vietnami sõjast viis Iani isa vaimuhaiglasse ja kuidas Anna vanaisa Talvesõja kogemused muutsid ta vägivaldseks oma pere suhtes ja kuidas need traumad elavad edasi Annas ja Ianis. Su raamat on mõjutanud nii soomlasi kui itaallasi ja see oli esitatud Finlandia preemia kandidaadiks. Millist vastuvõttu ootad eesti lugejatelt?
Ma loodan, et see annab ka eesti lugejale lootust ja võimaluse analüüsida oma elu. Ma tahan, et see aitaks kohata iseenda valu, et see inspireeriks inimesi avanema, mis on eeltingimuseks, et mõista teist ja tema ajalugu. Need teemad, mida ma käsitlen, on tegelikult oma sisult nii suured, et neid kõiki on võimatu ühte romaani panna.
Kuid nende käsitlemine ei ohusta paremat tulevikku ega takista andestamast. Mu romaanis kirjeldatud vägivald saab küll alguse soome kultuuri kontekstist, kuid sisult on see tegelikult globaalne.
Romaanis on Anna vend Joonas kirikuõpetajast isa vägivalla tõttu vaimuhaiglasse sattunud. On imekspandav, kuidas väike Anna teeb kõik, et oma perekonda aidata. Miks sa annad lapsele sellise raske rolli?
Me oleme oma kultuuris loonud klantspildi hoolitsevatest vanematest ja abitust, kaitset vajavast lapsest. Kuid traumaatilises peresuhtes, isegi kui see on kulisside taha peidetud, asetatakse lapse õlgadele raske koorem. Sellest räägitakse meie ühiskondades palju vähem. Ma tahan, et räägiksime sellest rohkem.
Romaanis tõstad eile ka süütunde teema. Süüdi tunneb end nii Anna, sest ei suuda oma venda ja perekonda päästa, kui ka Ian, kuna soomlased süüdistavad teda president Bushi alustatud Iraagi sõjas.
Miks tunnevad need inimesed süüd teiste tegemiste pärast?
Mis puudutab lapsi, siis neid õpetatakse juba väiksena häbi tundma ja traumaatilises perekonnas on lihtne kõige nõrgemast patuoinas teha, see on nagu õpetus süüdiolemisest. Kuid oma teoses näitan ka, kuidas Anna sellest tundest välja tuleb.
Mis puudutab Iani süütundesse, siis vahendan ma ka oma Soomes elavate ameerika sõprade kogemust, kuidas süütu inimene võib sattuda ühes Euroopa riigis verbaalse rünnaku sihtmärgiks, teda nähakse klieelikult suurriigi esindajana.
Romaanis on Ian kriitiline oma kodumaa ja suurriigi poliitika suhtes ning kannab endas oma isa Vietnamist saadud sõjahaavu. Ka Ian on lapsepõlves lootnud, et päästab oma isa ja pere on jälle õnnelik. Nüüd, täiskasvanuna, on ta muutnud valu loovuseks. Kirjandusprofessorina õpetab ta loovat kirjutamist.
Su raamatu tegelaste elu on üsna masendav ja vahepeal tekib küsimus, kuidas on Anna ja Ian oma elus üldse nii kaugele jõudnud. Üks õpib ülikoolis, teine õpetab samas.
See on elujõud, mis neid elus edasi viib. Inimlik kontrast valu ja lootusrikkus võivad elada ka kõrvuti. Olen uurinud koonduslaagrites ellujäänud inimeste kogemusi ja kõigil neil on olnud elus mingi asi, näiteks inimsuhe, mis on andnud neile lootust. Lootus teeb inimese leidlikuks.
Sa usud siis, et ajalugu ja elu lahates võib inimkonnal olla parem tulevik. Puberteedieas marssisid Helsingis Nõukogude Liidu saatkonna ees ja nõudsid Baltimaadele vabadust. Mis pani sind seda tegema?
Ka mul oli süütunne, et Soome ei toeta oma diktatuuri all kannatanud ja vabadusse igatsevaid naabreid.
Me hüüdsime Vene saatkonna ees:
«Baltimaad vabanevad,
Soome vaid soometub!»
Soomel on olnud suhtes Venemaaga omad traumad. Minu vanaisa sai Talvesõjas surma ja sõjajärgne aeg oli soomlastele väga paranoiline. Suure naabriga pidi kuidagi toime tulema. Üksijäämise trauma pani aluse soometumisele.
Veel tänapäevalgi pole me jõudnud selle aja intellektuaalse käsitluseni, vaid seda mõjutavad ideoloogilised konstruktsioonid, parem- ja vasakpoolsed n-ö objektiivsed seletused. Õnneks hakkab noorem põlvkond sellest taagast vabanema, me julgeme oma minevikust kunstiteoseid luua ja seda vabalt käsitleda.
Minu meelest peaksid soomlased ja eestlased rohkem koos oma ajaloost rääkima. Kuigi II maailmasõja taak on meil erinev, on ajalugu siiski ühine ja me peaks mõtlema, mida sellest õppida, et see ei korduks.
Tallinnast raamatu tutvustuselt sõidad sa Rwandasse. Mis töö sind seal ootab?
Ma lähen sinna kui ajakirjanik. Teen pikemat lugu massimõrvast ja sellest, kuidas nad seda oma ühiskonnas käsitlevad. Minu meelest on nad leidnud suurepärase vahendi oma valu erineval tasandil lahata. Selline tõekomisjonide süsteem on nagu psühhoanalüüs, mis puhastab kogukonda. Tähtis on, et leitakse andekspalumise ja andeksandmise võimalus.