Keskkonnaministeerium laseb kinni panna rändlindude söödaala Saaremaal, leides, et riigil on odavam sügisel põllumeestele kahjud kinni maksta kui lindude «sööklat» ülal pidada.
Ministeerium paneb kinni linnusöökla Saaremaal
23. mai 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilootprojekti, millele keskkonnaministeerium nüüd pidurid peale tõmbas, vedas käima toonane keskkonnaminister Heiki Kranich. «Minister Kranich tahab hakata rändlinde söötma,» kuulutasid pealkirjad 2000. aastal ajalehtedes.
Juttu oli nn söökla rajamisest põllumeestele igal aastal suurt kahju põhjustavate laglede, hanede ja sookurgede jaoks. Kranichi välja käidud idee taga oli ornitoloog Aivar Leito, kes käis igal sügisel mööda põlde ja arvutas kokku, kui suurt kahju põllumehed kannatasid.
Näiteks 2003. aastal nosisid rändlinnud viljapõldudel ja heinamaadel ligi 3,4 miljoni krooni eest. Suurimat kahju kannatasid just Lääne-Eesti põllumehed, sest rannikualad ja saared on Eestist läbi lendavate laglede, hanede ning sookurgede peamised peatumispaigad.
Mida teha, et kevadel põhja ja sügisel tagasi lõunasse lendamiseks Eestis jõudu koguvad tiivulised saaksid söönuks ja põllumehed oma töö eest raha tasku? Leito pakkuski välja kompensatsioonipõldude loomise mõtte.
Tähtis peatuspaik
Leito sõnul oli selliste põldude rajamise mõte esiteks selles, et rändlindudele säiliks rahvusvahelise tähtsusega peatumispaik, kus neil on, mida süüa. Et aga põllumeestel oleks huvi neid põlde pidada, siis tuli neile tagada kindel sissetulek.
«Kui sureb välja põllumajandus, siis kaovad ju ka need linnud ning pole linnuturismi ega midagi mida sa vahid, kui laglet enam pole,» rääkis ta. «Põllumehel pole muidu huvi, tapavad ja peksavad linde.»
Söödapõldude pilootprojektiks valiti välja põllumaad Saaremaa läänerannikul Karalas ning 2003. aastal «söökla» avati. Tuhandeid tiivulisi külastajaid ootas esimesel aastal ees pea 40 hektari suurune söögilaud sellest 20 hektaril serveeriti teravilja.
Sööklapidajateks olid kohalikud põllumehed, kellele maksti maaharimise eest Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu toetust. Avamisaastal maksti välja 99 900 krooni, mullu kulus projektile 226 580 krooni ning kolme tegutsemisaasta jooksul laienes «söökla» pea 150 hektarile.
Leito sõnul peaks Eestis olema rändlindudele ligi poolsada sellist rahvusvahelise tähtsusega peatuspaikao. Selleks kuluks ligi paarkümmend miljonit toetuskrooni aastas. «Meil pannakse miljardeid rahulikult magama, näiteks käisin Saaremaa süvasadamas, seal ei käi kedagi,» osutas Leito. «Minu idee on aga olnud ühendada hääbuvate ääremaade põllumajanduse ja lindude huvid.»
Tänavu veebruaris tellis keskkonnaministeerium TTÜ majandusuuringute teaduskeskusest analüüsi, mille tulemus otsustas linnusöökla saatuse. Leiti, et riigile on odavam põllumeestele sügiseti linnukahjud lihtsalt kinni maksta.
Tõsi küll, kui varem hüvitas riik kaitsealuste ja/või rändel lindude tekitatud kahjud täies ulatuses, siis alates 2004. aastast on makstava summa piir
50 000 krooni taotleja kohta. Näiteks mullu kulus selleks Eesti peale ligi 716 000 krooni.
Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Ülle Harak tõdes, et Karala söödapõllu saatust kaaluti kaua.
«Analüüsiti, kuidas on olukord muutunud sellest ajast alates, kui Leito uuring valmis,» rääkis ta. «Ja tol hetkel oli meie põllumajandus tõesti kehvas olukorras, kuid asi muutus, kui liitusime euroliiduga ja hakati PRIA toetusi jagama.»
Harak viitas sellele, et põllumeestel avanes võimalus taotleda raha ka PRIAst ehk põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti kaudu.
Sellises olukorras pole Haraku sõnul õiglane, kui Karalas söödapõldu harivad kolm talunikku saavad suuremat toetust kui ülejäänud, kes lindude pärast kannatavad.
Ta tõi näiteks, et kui linnusöökla pidajatele maksti mullu hektari pealt 4000 krooni, siis ülejäänud kahjukannatajad said Saaremaal hektari pealt 1100 krooni kompensatsiooni.
Ebameeldiv üllatus
Endel Raun, kes on üks Karala söödaala pidajast, nimetas ministeeriumi otsust ebameeldivaks üllatuseks. Ta rääkis, et kavatses maaharimise sinnapaika jätta, kuid söödapõllu projekt tõi lootuse tagasi. «Nüüd aga on lihtsalt oht, et linnud levivad mujale,» märkis ta.
Ka ornitoloog Aivar Leito märkis, et lagled ja haned kolivad lihtsalt uutele põldudele ning probleem jääb.
Enam pole palju järel ka nende rändlindude looduslikke söögikohti rannaniite, mis on pilliroogu täis kasvanud.
See on ka üks põhjus, miks näiteks üha rohkem laglesid otsib endale uusi söögikohti põldudelt, mis on neile nagu hamburgeriputka kiirtoitu otsivale inimesele.