Seitse aastat Eestis elanud jaapanlane Ryo Kawasaki on mitmekülgne mees: erialalt füüsik, kuid tegutseb dässkitarristi, plaadiprodutsendi ja heliloojana. Tema tegemisi ja mõtteid edastab Ivo Heinloo.
Ryo Kawasaki leiab Eestis elamisest uusi võimalusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tihtilugu ei märka me, kes või mis meid ümbritsevad, on öelnud kontrabassist Toivo Unt Ryo Kawasaki, Jaapani ühe tuntuma dässkitarristi kohta, kes suure osa oma elust elanud Ameerikas, ent viimasel seitsmel aastal tegutsenud hoopis Eestimaa pinnal. Kawasaki on oma ala fenomen, kelle puhul ei ole kahtlust selles, et ta on tugevalt ka Eesti dässi mõjutanud.
Võib ju küsida, et mis ikkagi on ühe dässmuusiku väärtustamise kriteeriumideks? Plaadistamiste arv või dässikuulsuste nimekiri, kellega koostööd tehtud? Või hoopis panus maailma dässi, nii ebamäärane, kui selle hindamine ka ei tundu?
Ryo Kawasaki elu ja tegevust uurinuna saab küll rahumeeli öelda, et tema «näitajad» lubavad seda Jaapani kitarristi nimetada ei rohkem ega vähem kui üheks tänapäeva suurkujudest dässis. Või miks mitte ka elavaks legendiks.
Oma loomult jätab tänavu märtsis kuuekümnendat juubelit tähistanud Kawasaki meeldivalt tagasihoidliku mulje. Ei tee suuri sõnu, räägib asjadest lihtsas keeles. Laval paiskub temast valla aga aukartustäratav kogus sisemist energiat. Kawasaki mängib oma instrumenti sellise pühendumusega, et isegi võhik näeb ta armastab kitarri ja muusikat.
Muusika produtseerija ja kirjutajana on Ryo Kawasaki olnud hämmastavalt mitmekülgne. Tema ampluaa varieerub dässist hiphopi ning moodsa tantsumuusika eri anriteni. Üks tuntumaid kohalikke projekte, millega jaapanlane praegu tegeleb, on aga Art of Trio omapärane globaalajastu sünnitis, kus Kawasaki mängib koos ameeriklasest trummari Brian Melvini ja eestlasest kontrabassisti Toivo Undiga. Viimati andis see trio kontserdi Jazzkaarel ja kuuldavasti on neilt ka uut plaati oodata.
Hariduselt on Ryo Kawasaki hoopis füüsik. Eks sellest tulene ka tema huvi elektroonika vastu, millele jaapanlane on pühendanud oma elust märkimisväärse osa, olles nii arendajaks kui katsetajaks. Muusikuks olemist peab ta enda puhul koguni sekundaarseks ning heliinseneri tööd esmaseks.
«Muusika on minu jaoks võimalus elektroonilisi lahendusi praktikas järele proovida,» ütleb jaapanlane ega väsi sealjuures pajatamast köitval viisil muusikatehnika arengust viimasel kolmekümnel aastal. Tema jutt võib võtta lausa mõne füüsikaprofessori loengu mõõtmed.
Ning ega muusikal ja teadusel Kawasaki jaoks suurt vahet polegi. «Mõlemad tegelevad sama asja otsimisega, aga erinevate nurkade alt,» usub kitarrist.
Noorel inimesel on ju üsna raske ette kujutada, et omal ajal pidi muusik plaadistamiseks minema spetsialistide juurde ning plaadistamine kujunes seetõttu omaette haruldaseks sündmuseks.
Tänapäeval, kus tehnika on muutunud lihtsamaks ning kõigile käepäraseks, võib igaüks elementaarsete vahenditega miksida, remiksida, produtseerida.
Turg on muusikast küllastunud, väidab Kawasaki.
«Muusikat on praegu rohkem, kui seda osta ja kuulata jõutakse,» ütleb kitarrist teatava kurbusevarjundiga hääles.
Vaeva, mida jaapanlane aegade hämaruses 50 kg kaalunud kitarrsüntesaatori meisterdamisega nägi, ei tunne tänapäeva inimene, kes ajab sama asja palju edukamalt ära väikese sülearvuti toel.
Õnnelikud juhused on need, mis inimsaatustes vahel suurematki rolli mängivad, kui me tunnistada tahaksime. Kuid kindlasti ei saa pelgalt õnnelike juhuste arvele kirjutada seda, et Kawasaki USAsse saabumise hetkest sealses dässielus kiiresti omaks võeti. «Ma läksin USAsse 1973. aastal, jazzroki arengu kõrgajal, ja sain seetõttu teha koostööd paljude heade muusikutega.
Fusion-stiili tähtsamaid alusepanijaid Jimi Hendrix oli küll selleks ajaks juba meie seast lahkunud, ent tema vaim oli endiselt kohal,» räägib Kawasaki.
Gil Evans, George Benson, Elvin Jones ja Chico Hamilton on vaid mõned nimed sellest pikast loetelust, kellega Kawasaki on eri aegadel Ühendriikides koos mänginud.
Mida teevad sellised inimesed Eestis? see on küsimus, millele siin elavad välismaalased peavad ilmselt tüdimuseni tihti vastama.
Kawasaki jaoks on põnev elada riigis, kus toimub pidev areng.
Ta leiab Eesti viimaste aastate olustikus sarnaseid jooni sõjajärgse Jaapani ning sealsete eufooriliste ülesehitustöödega.
Põhjus, miks kitarrist 30 aastat väldanud Ameerika Ühendriikide perioodiga sajandivahetusel lõpparve tegi, seisnes just selles, et seal ei näinud Kawasaki enam ruumi edasiliikumiseks.
«Ma vaatasin New Yorki ja mõtlesin, et kuhu sel kõigel küll veel minna on. Veel rohkem restorane, inimesi, kõrghooneid?» meenutab jaapanlane.
«Siin Eestis näen, et tipp ei ole veel saavutatud. Küllaga on arenemisruumi, heas mõttes.» Seda, et Eestis tööd väheks jääks, Kawasaki ei karda. «Ma pean tunnistama, et ei ole enam töö järele nii näljane kui varem.
Head muusikud peavad niikuinii harjutama mitu korda rohkem kui esinema. Ma tunnen, et ma olen sündinud muusikuks ja mind leitakse vajaduse korral üles siit Eestist.
Ryo Kawasaki
Ryo Kawasaki on sündinud 25. veebruaril 1947 Tokyos.
Ta on 1970. aastate algusest kuni siiani plaadistanud 23 albumit. Kawasaki muusikaline haare on lai, ent üldiselt on peetud teda jazz-fusion-kitarristiks. Tema muusikat on oma albumile sämplinud näiteks menuräppar Puff Daddy.
Alates aastast 2000 elab Kawasaki Eestis. Siin on ta muu hulgas kirjutanud muusikat dässballetile ja aidanud kaasa festivali Nõmme Jazz korraldamisele.