Soojade ilmade saabudes võib sügisel ja talvel aknalaudu kaunistanud toalilled õue suvepuhkusele saata.
Toalilled puhkavad meelsasti aias
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kevadel võib õue viia enamiku toalilli, välja arvatud need, mis armastavad stabiilsemat elukeskkonda ega salli keskkonnamuutusi.
Eriti soovitatakse suveks õue viia kaktused. Taimed võib välja panna koos potiga, ent osa võib ka mulda istutada.
Puhkusepaigaks sobib hästi aed või rõdu, kus toalilled end suvel kõige paremini tunnevad.
Lilled võib värske õhu kätte jätta kuni esimeste külmadeni. Tegelikult aga pole paljudele toalilledele suvi mitte puhkus, vaid aktiivne kasvuperiood, ning see omakorda tähendab, et nad vajavad ka õues kastmist, väetamist ja piisavalt valgust.
Otsest päikest ei taha
Kui olete otsustanud oma toalilled suveks välja viia, peate arvestama mõningaid asjaolusid, et selle aasta kolimine hoolealustele viimaseks ei jääks.
Kõigepealt peab silmas pidama nõudeid kasvukohale, st kui lill kasvas seni poolvarjus, ei tohi teda ka õues otsese päikese kätte panna.
Ka need lilled, mis armastavad kasvada päikese käes, näiteks mõned kaktused ja sukulendid, vajavad õues algul otsese päikese eest kaitsmist, sest vastasel juhul tekivad jäädavad põletuskahjustused.
Eredat päikest on vaja hajutada, selleks sobib kõige paremini vana tüllkardin või putukavõrk.
Nädala või paari pärast võib katte ära võtta, sest selleks ajaks on lilled päikesega nii harjunud, et see ei tekita enam mingeid kahjustusi.
Reeglina on päikeselembelistel taimedel olemas oma kaitsevahendid, millega päikesevalgust hajutada: paks kutiikul, okkad, karvakesed, vaha vms.
Poolvarju armastavatele taimedele võib aga hajuti peale jätta.
Kastmise juures on oluline arvestada sellega, kui palju vihma taimed saanud on, sest nagu meile ülesöömine, pole ka lilledele ülekastmine kuigi kasulik.
Need, kes oma toakaaslased rõdule komandeerivad, peavad jätkama tavapärast kastmisrutiini, sest sinna reeglina vihm ei ulatu.
Ka hommikune ja õhtune kaste, mis õues tekib, on kastmise eest. Eriti kasulik on see orhideedele, kes armastavad niisket keskkonda.
Putukad ründavad
Üks suur erinevus õues ja toas kasvamise vahel on see, et väljas lendab, ronib ja roomab igasuguseid putukaid.
Paljud neist pole teie hoolealustest ilmselt huvitatud, kuid nii mõnigi võib potilillel end mugavalt tunda. Seega peaks taimelehed ja mullapinna aegajalt hoolikalt üle vaatama, et soovimatud külalised saaks õigel ajal eemale peletatud.
Eriti suureks nuhtluseks on murelased, kes lillepotti pesa teevad, sest siis on üsna varsti juured mullast paljad.
Niiskust armastavatele lilledele, mida iga päev kastetakse, sipelgad reeglina probleeme ei tekita, kuid kaktuste, agaavide ja teiste sukulentide potid passivad ideaalselt sipelgate koduks.
Kui juhtus, et vaatamata hoolsale pilgule on sipelgad siiski lillepotti pesa teinud, aitab vaid mürgiga kastmine.
Selleks võiks teha veidi lahjema lahuse, et juured kahjustada ei saaks. Kui aga näete oma hoolealuste vahel tegutsemas lepatriinusid või jooksiklasi, siis teadke, et muretsemiseks pole põhjust.
Kõige parem on toalilled paigutada mingi kõrgema aluse peale ning hoiduda pottide otsesest kontaktist maapinnaga, sest sealt võib tulla nii mõnigi soovimatu külaline.