Otsitakse kainet grupijuhti

Villi Frits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Laar.
Mart Laar. Foto: Postimees.ee

Ettevalmistused jaanipeoks on jõudnud otsustavasse faasi. Isegi mina, vanamees, ootan kannatamatult, millal saab mõttekaaslastega lõkke ääres istuda ning muistsete eestlaste kombel suvist pööripäeva tähistada.

Alguses läks kõik libedalt. Eestseisus otsustas, et korraldame vägeva orgia grillimise ning ohtra alkoholitarvitamisega vabas õhus. Peo õnnestumise seisukohalt peeti vajalikuks toonitada, et mõistlik oleks laulatatud naised ning elukaaslased koju jätta, küll aga võib kaasa kutsuda sekretäre, nõunikke ja aktiivsemaid tütarlapsi noorteorganisatsioonist, kes oma tegusa osavõtuga muudavad ürituse õhkkonna mitteametlikuks ja rutiinivabaks. Ehk nagu väga targasti ütles nõukojas Juhan Parts: kes see ikka oma kurkidega Luunjasse läheb. Parts on viimasel ajal üldse hakanud arukat juttu rääkima.

Seejärel moodustasime loositõmbamise teel grupid, et igaüks teaks, kelle autos ta saabub ja lahkub. Sattusin ühte seltskonda Mart Laari, Jaak Aaviksoo ja Taavi Veskimäega. Seejärel algasid intriigid. Tüliõunaks kujunes küsimus, kellest saab kaine grupijuht, see tähendab – too õnnetu tegelane, kes peab karskust pidama ning kaaslased turvaliselt kodudesse vedama.

Mart Laar köhatas ja ütles harvanähtava tagasihoidlikkusega:

«Mind on viimasel ajal nii palju süüdistatud võimuahnuses ja diktaatorikalduvustes, et antud juhul pean täiesti võimatuks kandideerida. Leian, et härra Aaviksoole ja härra Veskimäele tuleb anda võimalus end juhtival kohal proovile panna.»

Aaviksoo hakkas Laari jutu peale kätega vehkima nagu tuuleveski ja teatas: «Mitte mingil juhul! Olen kaitseministri ametis niipalju vatti saanud, et tahaks end korralikult lõdvaks lasta. Just sina, Mart, peaksid vastutuse võtma! Me kõik usaldame sind!»

«Küll mitte kõiges ja alati, aga seekord kindlasti!» lisas Veskimägi pahatahtlikult itsitades.

«Ärge nüüd jamage, mehed!» muutus Laar ärevaks. «Ma näen, et olete omavahel kokku leppinud, et Eesti ekspeaministrile ja Milton Friedmani preemia laureaadile, kelle autoriteet rahvusvahelisel areenil on suurem kui Henry Kissingeril, lihtsalt käkki keerata. Vähemalt jaaniööl võiks erakondlikud võimumängud unustada, kas pole, Villi?»

«Niisugune on kord juba eestlaste traagika, et ei suudeta isegi kriitilises olukorras koostööd teha,» ohkasin mina. «Olen oma pika elu jooksul selliseid asju küll ja küll näinud. Jumala eest, kui oskaksin autot juhtida ja kui arst poleks mul keelanud päevagi ilma alkoholita olla, ma võtaks selle neetud kaine grupijuhi ameti enese peale.»

Salajasel hääletusel valiti Laar kolme poolthäälega kaineks grupijuhiks. Mina jäin erapooletuks.

«Hääletasin inertsist enese poolt,» seletas Mart.

Veskimägi ja Aaviksoo lahkusid võidukalt, et minna Kolme Kuke Kõrtsi ja teha õnnestunud kombinatsiooni peale vägevad tropid. Mina aga pidin oma noort sõpra lohutama hakkama.

«Villi, ma olen viimasel ajal palju Hitleri peale mõelnud ning tulnud järeldusele, et mitte kõike, mis füürer korda saatis, ei saa õigeks pidada,» pihtis Laar mitu tundi hiljem.

«Muidugi!» nõustusin. «Ma olen alati öelnud, et Hitler oli mölakas. Kusjuures rääkisin seda juba siis, kui Adolf viibis täie elu ja tervise juures ning valitses tervet Euroopat. Igal hommikul, kui riigikantseleisse läksin, kargasin füüreri kabinetti ja ütlesin talle, et sina, Adolf, oled üks igavene mölakas!»

«Milleks tal oli vaja jamada selle kohutava taimetoitlusega? Mõistus keeldub uskumast, et maailmas võib leiduda selline inimene, kes üldse liha ei söö!» jätkas Laar. «Ja oleks siis ainult taimetoitlus. Aga Hitler ju ei joonud ka, ta ei võtnud tilkagi alkoholi suu sisse!»

«Seda ma räägin, et jube tegelane!»

«Seevastu seltsimees Stalini roll, tundub mulle, väärib põhjalikumat ümberhindamist. Olen viimasel ajal käinud sageli Tbilisis, kohtunud Gruusia seltsimeestega ning nemad on jutustanud, et Jossif Vissarionovitš sõi šašlõkki ja jõi meeleldi veini ning konjakit.»

«Muidugi, Stalin oli normaalne,» ütlesin mina. «Pärast sõda, kui mind Kremlis Kangelase kuldtähega autasustati, ütlesin generalissimusele otse suu sisse: vaat teie, seltsimees Stalin, olete üks normaalne mees, mitte nagu see mölakas Hitler!»

«Jah, olid ajad,» ohkas Laar, kui olin talle diivanile aseme teinud ning kingad jalast aidanud, et väsinud kamraad saaks puhkama heita. «Mulle tundub, et seltsimees Stalin poleks küll lubanud parteikaaslastel ennast kaineks grupijuhiks valida!»

«Mitte miski hinna eest,» ütlesin mina. «Kujutan elavalt ette, mis oleks Lev Kaganovitšist ja Vjatšeslav Molotovist saanud, kui nad oleks sihukest tempu üritanud! Nii et sinul, kallis Mardike, on veel palju õppida, enne kui sinust saab tõeliselt küps poliitik. Aga jääme nüüd magama, homme on vaja varakult tõusta.»

Korraga muutus Laar äärmiselt rahutuks.

«Villi, kus mu Milton Friedmani preemia on? Ma ei jää magama, kui Friedmani preemiat kaisus ei ole! Tahan oma preemiat!»

Leidsin selle pika otsimise peale põrandalt, oli teine laua alla kukkunud. Hellalt surus Laar oma karvase põse vastu preemiat ja enne, kui ma arugi sain, magas kaine grupijuht juba õiglase und, norsates mürinal justkui Hermann Göring.

Niisugused sekeldused siis nädal enne jaaniõhtut.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles