«Reaalsuseks saanud ulme maa» – Baudrillardi visioon Ameerika Ühendriikidest

Foto: SCANPIX, TOPFOTO, AP, AFP, IMAGE WORKS

Sõna «Ameerika» tähendab eurooplaste jaoks eelkõige Ameerika Ühendriike, ja alles seejärel kontinenti, kus peale USA asuvad teised hiigelkultuurid ja riigid. Ent erinevalt teistest Ameerika riikidest on USA eurooplasi intrigeerinud alates oma tekkimise hetkest. Ameerika on ühtaegu kauge ja lähedane, euroopalik ja eurooplasele täiesti võõras kultuuriruum.

Ameerika lummab ja võõrastab üheaegselt, kusjuures Euroopa intellektuaalide jaoks tundub suhtumine Ameerikasse olevat üks osa nende identiteediloomest. Ameerika on justkui mingi vaimuhaiguse sümptom – ta on objekt, mis justkui ei tohiks tähelepanu väärida, kuid on erakordselt erutav. Ta on labane ja iganenud ideaalidega, aga kõik võtavad temast eeskuju. Ja kõik räägivad temast kogu aeg – nagu seksist. Üldine neurootiline kõikumine põlastuse ja imetluse vahel ei jaga mitte ainult inimesi kahte leeri, vaid läbistab neid ka sisemiselt.

Sellest eurooplaste jaoks irriteerivast ja neurootilisest Ameerikast on üsna palju kirjutatud. Eesti keeles on saadaval Alexis de Tocqueville’i «Tähelepanekud Ameerika demokraatiast», mille originaal ilmus 1874. aastal, ja Umberto Eco «Reis Hüperreaalsusesse», mille itaaliakeelne versioon ilmus 1973. aastal. Muidugi on ilmunud ka mitmeid käsitlusi Ameerika Ühendriikidest – riigi ajaloost, poliitikast ja kultuurist –, aga see on teine teema. Siin käib jutt ikkagi Ameerikast kui eurooplaste neuroosist.

Baudrillardi 1986. aastal ilmunud «Ameerika» on põnev jätk Eco analüüsile, kes jõuab järeldusele, et Ameerika kultuur on hüperreaalne – seal loodud kunstlik reaalsus on muutunud loodusest reaalsemaks, koopiad originaalidest tegelikumaks. Disneyland, näiteks, on Eco arvates fantaasiamaailm, mis on tõelisest maailmast tõelisem nimelt seetõttu, et ta vastab meie fantaasiatele ja unistustele paremini kui reaalne maailm. Ameerika reaalsus on seetõttu üheaegselt viirastuslik ja paeluv.

Baudrillard jätkab Eco poolt sissetallatud mõtterada: «Ameerika pole unenägu ega reaalsus, see on hüperreaalsus. Hüperreaalsus, kuna ta on utoopia, mis on algusest peale elanud, nagu oleks ta realiseerunud» (lk 38). Ameeriklased elavad usus, et nad on teoks teinud kõik selle, millest teised on unistanud – õigluse, külluse, rikkuse ja vabaduse. Kõigi teiste rahvaste unistuste realiseerimine annabki Ameerikale rahulolu ja enesekindluse, mis on oma ideaalides pettunud ning irooniast ja sarkasmist murendatud eurooplastele kättesaamatud.

Ameeriklasi iseloomustab «idülliline arusaam endast kui maailma keskpunktist, supervõimust ja absoluutselt kehtivast mudelist», samal ajal kui eurooplased jäävad «katkikäristatud hingega nostalgilisteks utopistideks», keda nende kriitilise vaimu subtiilsus ja kontseptuaalne kujutlusvõime aina enam oma elust võõrandab (lk 97–100).

Ameerika seevastu lummab oma vitaalsuse ja energiaga. Miljonid inimesed usuvad, et nad teevad õiget asja ja elavad parimas maailmas kõikidest võimalikest. Baudrillardi arvates on tegemist grandioosse elu simulatsiooniga, ent ameeriklased ei taju seda – selles mõttes on tegemist «primitiivse kultuuriga». Asjad eksisteerivad siin üldse simulatsiooni jaoks, mitte vastupidi: maastikud on lihtsalt fotograafia toormaterjal, naised on materjal seksuaalse stsenaariumi jaoks, mõtted kirjutatu jaoks, terrorism moe ja meedia jaoks, sündmused televisiooni jaoks jne (lk 42). Hüperreaalsed simulatsioonid moodustavad Ameerika elukeskkonna, mis realiseerib uut tüüpi vabaduse. Mitte euroopaliku vabaduse, mis seisneb inimese sisemises ideaalses tões, vaid vabaduse ennast muuta, ühest kohast teise liikuda, kombeid ja riideid vahetada, tarbida, süüa, osta, ja seda kõike lihtsalt nautida, «just as it is».

Eurooplasele nagu Baudrillard mõjub selline lihtsus ja vahetus ulmelisena: ameeriklased on autoteid rajades ja kõrgusesse pürgivaid linnu luues «ruumi lõpmatuks muutnud» ja seeläbi avanud tõelise «ulmeruumi» (lk 126), kusjuures Ameerikas ei kuulu ulme fantaasiamaailma, vaid ta moodustab selle reaalsuse, milles inimesed elavad. Ameerika ongi reaalsuseks saanud ulme maa.

«Ameerikas on kino tõene, kuna kogu ruum, kogu elulaad on kinematograafilised. Seda lõhet, seda abstraktsiooni, mille üle meie kurdame, siin ei eksisteeri: elu on kino.» (lk 127)

Nagu näeme, erutab Ameerika Baudrillardi väga – nii nagu Umberto Ecotki ja paljusid teisi Euroopa intellektuaale. Nii see konkreetne Baudrillardi tekst kui ka Ameerika-teemaline kirjandus üldse on väga emotsionaalne ja läbitud soovist ühelt poolt Ameerikat maha teha ja teiselt poolt tema lumma selgitada.

Minu arvates on selline Ameerika-teemaline kirjandus nagu psühhoanalüüsi seanss, mille käigus tuleb päevavalgele see osa lääne kultuurist, mida eurooplased endale tunnistada ei taha. Amerikaniseerumine ei ole ju seletatav selle suurriigi sekkumisega, vaid me amerikaniseerume ise, selle üle vihastades ja viha USA peale välja valades, kuid siiski järjekindlalt ja aina enam.

Ameerika on nagu seks Euroopa modernse kultuuri alateadvuses, mis ennast vaatamata raevukale emotsionaalsele eitamisele Euroopas aina kindlamalt kodus tunneb. Rääkides Ameerika ulmelisusest ja hüperreaalsusest, räägime tegelikult iseendast. Seda on lihtsalt kergem teha, kui me need asjad võõra objekti külge poogime.

Raamat

«Ameerika»

Jean Baudrillard

Eesti Raamat 2007

160 lk