Peeter Laurits: Kultuur ei ole luksus

Peeter Laurits

FOTO: Postimees.ee

Eelmisel kevadel töötasin Prantsusmaal Normandias, kõrvalisele teeristile mahtuvas külakeses La Chapelle Urée. Tegutsesin seal Eesti Instituudi vahendatud residentkunstnikuna.

Enamiku Euroopa riikide kohalikud omavalitsused kulutavad residentkunstnike kutsumiseks ja majutamiseks palju raha. Põhjus on lihtne – koos kunstnike, muusikute ja literaatidega liiguvad ja levivad uued ideed ja vaatenurgad. See elavdab tõhusalt vaimset kliimat ja lõppkokkuvõttes tõstab paikkonna mainet ja elanike konkurentsivõimet. See on pragmaatiline aspekt ja suunab suuri residentuurirahasid eriti nendesse piirkondadesse, mille arengut tahetakse tagant tõugata.

Selline käsitlus on rikastes riikides vägagi levinud – kultuuri ei võeta tüütu sandikesena maksumaksja rahakoti kallal, vaid majandusliku hoovana, mille käik on aeglane aga kindel. Euroopa Komisjoni teatis deklareeris tänavu mais, et «Loovus on sotsiaalse ja tehnilise innovatsiooni alus, seega oluline majanduskasvu, konkurentsivõime ja töökohtade loomise tõukejõud ELis.»

Viimastel aastakümnetel on mitme lääne riigi majandus pidanud teravalt kogema tööstuslikku allakäiku ning otsustanud panustada kultuurisektorisse, et mitmekesistada infrastruktuure, leida uusi arengumudeleid ja värskeid sissetulekuallikaid.

Heaks näiteks on 1997. aastal Bilbaos avatud Guggenheimi muuseum. Frank Gehry projekteeritud ekstravagantne ja hirmkallis muuseumihoone ning tihedasti vahetuvad pretensioonikad moodsa kunsti näitused on muutnud Bilbao ülemaailmseks tõmbekeskuseks.

Mõne aastaga jõudis Tallinna-suurune tööstuslik väikelinn maakaardile ning muutis Baskimaa üheks tähtsaimaks ja silmatorkavaimaks piirkonnaks Hispaanias.

Põhjamaade kõige suurem kunstimuuseum Retretti asub Soome hõredasti asustatud ääremaal – kaugel Ida-Savos, mõnikümmend kilomeetrit Vene piirist. Kohalikud omavalitsused on osavalt ära kasutanud Saimaa järvistu imekaunist loodust ja tänu Savonlinna ooperifestivalile ning Retretti muuseumi uhketele näitustele tohututes maa-alustes koobastikes, on piirkonnast saanud Soome suurimaid turismikeskuseid. Retretti roll piirkonna majanduses paistab olevat märkimisväärne, teisiti oleks raske seletada Rubensi, Chagalli ja Picasso ülikulukate näituste korraldamist üheksakümnendate majanduskriisi haripunktil.

Eelmised kaks näidet olid rahvusvaheliselt silmatorkavad pretsedendid, pöördume nüüd tagasi Normandia väikekülasse. La Chapelle Urée teeristil oli lisaks kunstikeskusele veel kuus maja, täpselt sama palju kui kunstikeskuses residentkortereid.

3 km kauguses külapoes sai käia jalgrattaga, lähim linn oli 12 km kaugusel teisel pool määratu suurt orgu. Sellele vaatamata oli kunstikeskuses liiklus tihe ja suhtlemist rohkemgi, kui ma igatsesin. Galerii külastatavus Tallinna omadele alla ei jäänud.

Minu residentuuri ajal näitas Eesti Instituut Chapelle Urées Jaanus Orgusaare moedisaini ja Tarvo-Hanno Varrese fotosid, naaberlinnakeses Vire’is aga minu «Uputust». Naabruskonna kõigis linnades ja suuremates külades on aktiivne näitusetegevus ammu normiks saanud. 2004. a festivalil eksponeeriti Eesti kunsti Saint-Pair-sur-Meris, Vainsis, Duceys ja Pontorsonis — kõik umbes Antsla mõõtu või väiksemad linnakesed.

Normandias peetakse igal aastal kümneid rahvusvahelisi kunstifestivale, millest enamik on laiali hajutatud just väikestesse keskustesse. Näitused, kummaline küll, kütavad vaatamata oma rohkusele ümbruskonna rahva meeli. Pidevalt on galeriis inimesi, kes tahavad suhelda, uurida ja mõtteid vahetada. Ma ei ole Eestis kohanud, et galeriikülastaja meelitaks kunstniku enda juurde koju, kostitaks ja uuriks õhtu läbi, mida ta ühest või teisest asjast arvab. Prantsusmaal ja Hollandis on mul seda mitmel korral ette tulnud.

Kui ma mõtlen Eesti maapiirkondadele, siis residentuurivõimaluste sisseseadmine tunnetustöötajate jaoks võiks mõnelegi paikkonnale uue elu sisse puhuda. Looduslikke magneteid, millega loovaid vaime kohale meelitada, on meil veel mitmel pool, oskaks me ainult ise neid väärtustada ja hoida. Majutus-, tegevus- ja eksponeerimisbaasiks saaks esialgu kasutada turismitalusid ja linnagaleriisid, kontserdisaale, rahvamaju, kiigeplatse ja igasuguseid imelikke kohti, et tasapisi võrgustikku juurde luua. Hakatuseks oleks residentuuripoliitika Eesti maapiirkondade infrastruktuuri mitmekesistamiseks võrdlemisi odav ja lihtne viis.

Mõistagi on see protsess pikk ja kulukas, aga rikaste riikide kogemus, mida me ahvime palju imelikumateski asjades, kinnitab, et see tasub ennast vägagi ära.

Pealekauba, me ju kelgime juba pikka aega, et ka meie oleme rikas riik ja kimame kiirel autol varsti kõigist teistest mööda. Miks me siis ei investeeri oma rikkust sinna, kus see nii majanduslikku jõukust kui vaimseid väärtusi juurde kasvataks. Pikka aega otsitakse Eesti jaoks küll märki, küll identiteeti, küll Nokiat. Oma looduskeskkonda ja vaimset miljööd väärtustamata ja vääristamata ei leia me aga ühte, teist ega kolmandat.

Residentuuripoliitikal on ka teine pool. See ei ole kasulik ainult arendatava paikkonna generaatoritele, vaid ka kaugelt ligi meelitatud kultuurirahvale. Kultuuriprotsess on oma olemuselt kommunikatiivne, ilma suhtluse ja vahetuseta see aset ei leia ja hakkab känguma. Isoleeritud kultuur hapneb kolklikuks taidlemiseks.

Kunstnikule on residentuur midagi sarnast nagu treeninglaager sportlastele. Esiteks satutakse teise kliimasse ja keeleruumi, kus on võimalik teoksil olevaid asju uues valguses ja teistsuguse nurga all läbi mõtelda. Teiseks tuleb säärases olukorras tagasiside hoopis teistsugustelt inimestelt, kui seni harjunud.

Mina suhtlesin kuu aja jooksul kümnete Normandia kunstnike, kuraatorite, poliitikute, hipide, kalvadosemeistrite, talupidajate, kooliõpilaste ja tudengitega. Ei saa salata – see oli väga inspireeriv. Eesti Instituudi tugi oli kogu aeg käepärast. Keerulisematele vastuvõttudele sõitis Pariisist abiks instituudi juhataja Anneli Kavald. Osava tseremooniameistri, suhteseadja ja tõlgi abi on kunstnikule midagi sarnast nagu treener sportlasele. Või siis kohalikku lund tundev suusamäärija.

Kultuur on risoomne moodustis, mille esimeseks ja kõige olulisemaks tunnuseks on mitmekesisus. Selles struktuuri sidemed ja võrgustikud on väga keerukad ja ruumilised, nad ei teki iseenesest ja neid on vaja pidevalt väetada ja käigus hoida. Tugistruktuurid on hädavajalikud. Päris hämmastav, et Eesti Vabariik pidas vajalikuks kutsuda Tamara Luuk kultuuriatašeeks Brüsselisse alles kuus aastat pärast iseseisvumist. Kulus veel kuus aastat, enne kui sama ameti peale lähetati Berliinis Reet Weidebaum, ja veel kaks aastat, enne kui Londonisse kolis Reet Remmel. Nüüd on meil lõpuks ka Kersti Kirs Pariisis ja Andra Veidemann Moskvas. Ühe rikka riigi kohta edeneb meil kultuuriesindus ikka väga igerikult.

Õnneks rajati Eesti Instituut juba kolm aastat ENNE iseseisvumist — 1989. aastal, ja sestsaadik on see kandnud Eesti kultuurikontaktide põhiraskust. Instituudi sünni juures seisis loomulikult Lennart Meri ja kogu kolossi vedas pikalt Lore Listra. Eesti Instituudil on esindused Soomes, Ungaris, Rootsis ja Prantsusmaal, aktiivne tegevus käib ka paljudes muudes Euroopa riikides. Antakse välja kolme kultuuriajakirja, võrguentsüklopeediat Estonica ja igal aastal publitseeritakse hea hulk katalooge ja muid tutvustavaid brošüüre. Minu näitusi on Eesti Instituut aidanud korraldada Lissabonis, Helsingis, Malmös ja mitmel pool Prantsusmaal.

Oma olemuselt on Eesti Instituut analoogne Briti Nõukogu või Goethe Instituudiga, kelle eesmärgiks on samuti oma keele ja kultuuri propageerimine ja kultuurisuhtluse edendamine. Suur vahe on aga selles, et kui Briti Nõukogu on riiklik institutsioon ligi 200 miljoni naelase dotatsiooniga, mis moodustab nende vahenditest umbes 35% (kroonides on nende kogueelarve

12 miljardi kanti), siis Eesti Instituut on mittetulundusühing ligi kui 6 miljonilise aastaeelarvega.

Võrreldes näiteks Toompea peldiku maksumusega on tõeliselt muljetavaldav, kui palju saab nii väikese rahaga korda saata. Eelmise aasta kohta lugesin Eesti Instituudi koduleheküljelt kokku 75 rahvusvahelist kultuuriüritust.

Tagasi üles