Kas kalurid tohivad esiisade kombel mõned hülged tappa?

Veest välja vaatav pikakoonuline hüljes meenutab kõrvadeta koera. Need sajad meres mõnulevad hallhülged jäid pildile tänavu mais Saaremaa lõunarannikul. Foto: Ivar Jüssi

Pärnu rannas vedelenud sajad hülgelaibad tõstsid päevakorrale rannakalurite vana soovi esiisade kombel hülgeid küttida. Kas ja millistel tingimustel see võimalik on, uuris Marko Püüa.

Pealaest jalatallani valgesse riietatud kütt hiilib Liivi lahe jääl vaikselt saaklooma poole. «Kuule, poiss!» hüüab jahimees valjusti. Uudishimuliku loomuga hüljes tõstab pea, et vaadata, kes see karjub, ning muutubki heaks märklauaks.

Kui mõni rannakalur praegu hülgele kuuli pähe laseks, ootaks teda kopsakas trahv, sest hallhülged ja nende veel haruldasemad suguvennad viigrid on looduskaitse all. Kuid veel seitsmekümnendatel oli hülgeküttimine pea sama mis metsas sigu lasta.

Vanad kütid teadsid, et hüljes on küll uudishimulik loom, kuid niisama lihtsalt talle ligi ei pääse. Näiteks oli hea, kui päike oli taevas nii, et jahimees jäi päikese ja hülge vahele. Päikesekiired pimestavad hüljest ja ta ei saa aru, mille või kellega tegu.

Nii sai jahimees lähedale hiilida ja tabava lasu sooritada. Loomalt nüliti nahk ja võeti rasv.

Vanasti söödi ka nii vana kui noore hülge liha ning seda isegi kuivatati, kuigi see polnud suurem asi, sest kuivab mustaks.

Ohtlik hülgejaht

Kui eelmise sajandi algupoole oli hüljeste küttimine kihnlaste, ruhnlaste ja ka saarlaste peamisi elatusallikaid, siis kaheksakümnendate aastate alguseks oli see traditsioon lõplikult hääbunud. Uue lehekülje on keeranud ka sõda kalurite ja hüljeste vahel.

Selle suve hakul vedelesid Pärnu lahe ääres rannaliival sadade hallhüljeste laibad, mille koristamiseks kulus looduskaitsekeskusel kümneid tuhandeid kroone. Hülgeuurijad on veendunud, et tegemist on kala järel mõrdadesse ujunud hüljestega.

Hüljes ei saa enam mõrrast välja ja upub. Selle asemel aga, et hukkunud hülgest keskkonnaametnikele teatada ja see siis vanade hülgeküttide kombel enda tarbeks ära kasutada, viskavad kalurid laiba merre ning nii see randa triivibki.

Kalurid on vihased, sest hallhülgeid on palju siginenud ja nad lõhuvad kalurite püüniseid, kust on kerge kõhutäit saada. Mõrdade pidev parandamine käib aga valusalt rahakoti pihta.

Kihnus elav 77-aastane August Vesik on väheseid järelejäänud Eesti mehi, kes teab midagi hüljeste küttimisest. 1952. aastal sattus ta koos isa ja koer Bobiga hülgejahil surmasuhu, kui varakevadine merejää triivima hakkas ning neid nädala vangis hoidis.

Päevasele jahile läinud isa ja poja päästis lõpuks jäälõhkuja Ilja Muromets, mis Läti rannikuvetes laevakaravanile jääs teed lahti ajas. Mehed jäid ellu tänu hülgenahale, -rasvale ja -lihale. Üks andis varju, teised kehakinnitust.

Kuuldes, kuidas kalurid surnud hülgeid vette heidavad, ei kiida vana hülgekütt nende käitumist heaks. «See pole õige tegu,» ütleb ta. «Miks nii tehakse, ma ei tea... Ehk ei viitsita enam vanal moel vaeva näha, seda on kahju vaadata.»

Vana hülgekütt räägib, et see kõik on raiskamine. Vanasti oli näiteks hülgerasv hea vahend vankrimäärde tegemiseks või paatide määrimiseks – rasv segati puutõrvaga ning sellise kattekihi saanud paat ei mädane.

Hülgenahk pargiti ning sellest tehti näiteks kasukaid ja mütse. «Kõik tarvitati ära, mul praegugi veel üks 30–40-liitrine rasvapütt alles, hoian paadimäärdeks,» lisab Vesik. Nõukogudeaegse plaanimajanduse ajal maksti ühe hülge eest ka ligikaudu 50 rubla preemiat.

Võib-olla just see on üks põhjusi, miks nii hall- kui ka viigerhüljeste arvukus kaheksakümnendatel aastatel kokku kuivama hakkas ja nad kaitse alla võeti. Läänemeres oli kaheksakümnendate keskel ligi 5000 hallhüljest ja 8000 viigri ümber.

Lõhuvad kalavõrke

Läänemeres on hallhüljeste arvukus küll tõusnud 20 000 peale, kuid enamik neist elab Soome ja Rootsi vetes. Eesti vetes sulistab sellekevadise loenduse järgi ligikaudu 3000 halli ja 1400 viigrit.

Pärnu kalur Urmas Margus näeb hüljeste ja kalameeste vaenu leevendamiseks kahte varianti. Neist ühte on ta ka ise edukalt katsetanud. Ta tegi mõrrasuule eriti vastupidavast materjalist Dyneema kaitsed, millest hüljes läbi ei lähe. Kalasaak jääb kalurile alles, mõrd terveks ning kuna hüljes mõrda ei pääse, ei ole ka ohtu, et ta sinna upuks.

Marguse sõnul on aga sellisel lahendusel üks häda – see on väga kallis. Ühe mõrra hülgekindlaks tegemine maksab üle 20 000 krooni. Margus on suutnud oma kümnest mõrrast ümber teha neli. «PRIAd (põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet – toim) ja asjad võiks siin appi tulla ja aidata seda hülgekindlat lina hankida või see kinni maksta, siis oleks probleem lahendatud,» nendib ta.

Kuid tavalist võrku niimoodi ümber ei tee ning hüljes saab sealt ikka kalad kätte. Või siis ujub võrku lõhkudes sellest lihtsalt läbi.

Hülgeid võiks küttida

Viimaks pakub kalur välja, et Eesti võiks lubada rannarahval vana tava järgi hülgeid küttida. See võiks käia nii nagu Soomes ja Rootsis, kus hülgejaht taastati kümmekond aastat tagasi ning kus on välja antud viiesaja laskmisloa ringis.

«Kui hülgekarjad lähevad ülisuureks, kannatavad ka kalavarud. Üks hüljes sööb ööpäevas 15 kilo kala, kusjuures ta võtab suuri, mitte ogalikke,» osutab Margus.

Hülgeküttimise traditsiooni taaselustamise idee juba idaneb. Mullu käisid selle plaani välja ruhnlased ja kihnlased ning tänavu veebruaris kirjutas sellesisulise ettepaneku Euroopa Liidu merenduspoliitika rohelisse raamatusse Saaremaa Merekultuuri Seltsi töögrupp.

Üle on jäänud oodata, kuidas vaatab hüljeste kvootide järgi küttimisele keskkonnaministeerium, kes koostab praegu hallhüljestega tegelemise kava aastateks 2007–2011. Ministeerium annab hinnangu selle järgi, mida ütlevad eksperdid.

Kuid vähemalt hülgeuurijad vaatavad hüljeste küttimisloa peale praegu väga viltu.

Kui hülgeuurijalt Ivar Jüssilt küsiti, kas hallhüljeste praegust arvukust arvestades võiks neid küttida, oli vastus jaatav. Kuid samas tõi ta kohe ridamisi põhjusi, miks ikkagi ei tohi rannakalureid püssidega merele lasta. «Ei tehta vahet hall- ja viigerhülgel,» tulistab Jüssi esimese asjana. «Hallhüljeste asemel võivad püssi ette sattuda viigrid, kes on väga ohustatud.»

Ka pole hülgeuurijad siiani saanud kaluritelt selget vastust küsimusele, miks on vaja hallhülgeid küttida ning kuidas seda teha tahetakse.

Vähem tähtis pole tema sõnul seegi, mida mõtlevad kalurid tapetud hülgega peale hakata. Kui palju on alles neid, kes rasva või nahaga midagi teha oskavad ja tahavad? Jüssi toob näiteks sajad kalapüünistes hukkunud hülged, kes on lihtsalt üle parda visatud. «See on raiskamine. Selle asemel et rasva, nahka ja muud loomast saadavat kasutada, visatakse nad merre.»

Lisaks kõigele ei saa küttimiskvootidest rääkida enne, kui on teada, kui palju hülgeid inimese käe läbi (kalapüünistes – toim) või muul põhjusel hukkub.

Seis oleks parem, kui kalurid registreeriks iga mõrda surnud hülge, nii nagu seadus käsib. Seda aga ei tehta, kuigi riik maksab selle kaitsealuse mereimetaja lõhutud püügivahendi hinnast teatud osa kinni.

Seega: surnud ring. Samas leiab mereinstituudi vanemteadur Markus Vetemaa, et vähemalt nn mõrdade-hüljeste probleemi lahendamise väljavaated on head. Väljatöötamisel on programmid mõrdade hülgekindlaks muutmiseks ning sellele on loota riigi tuge.

«Muidugi võiks ja peaks hüljeste kahjud kinni maksma riik, Soomes-Rootsis see nii ongi. Tegelikult ka meil, ent kahjudest makstakse kinni suhteliselt väike osa,» lisab Vetemaa.

Kuid kas lubada hallhülgeid küttida või mitte? «Kuna tegu on ühe ja sama hallhülge populatsiooniga, on minu arvates üsna kummaline ja ebaõiglane, et Soome-Rootsi rannikualade elanikud seda looma küttida võivad ja meie inimesed mitte,» vastab Vetemaa.

Ta leiab, et kvoodi järgi võiks küttimine näiteks Kihnus ja Ruhnus lubatud olla, sest tegemist on vana traditsiooniga, mida Eesti naaberriigid praegu edukalt taastavad. «Hülgejaht on justkui kalapüük ja põllumajanduski meie maakultuuri osa, seda põhjuseta välja suretada küll mõttekas ei ole. Nii et kui teised riigid oma rannaelanikke usaldavad, siis võiksime meiegi seda teha,» sõnab Vetemaa.

Kas teate?

Hallhüljes

• Läänemere suurim imetaja, täiskasvanud isaslooma pikkus üle kahe meetri ja kaal kuni 300 kilo.

• Toitub kaladest, võib sukelduda kuni 100 meetri sügavusele.

• Täiskasvanuna sööb ööpäevas 7 kilo kalu.

• Poegib kevadtalvel Liivi ja Soome lahe ääres, Saaremaa läänerannikul.

• Pärast poegade ilmaletoomist, paaritumist ja karvavahetust eelistavad hülged väikeste salkadena ulgumerele ujuda.

• Eesti vetes ligi 3000 isendit.

• Looduskaitse all.

• Teda ohustab eelkõige elukeskkonna reostumine – toiduahela lõpplülina kuhjuvad temasse pea kõik elukeskkonna mürgid.

Viigerhüljes

• Tavaliselt 1,2–1,8 meetri pikkune, kaalub kuni 100 kilo.

• Hallhülgest väiksem, tumedam, pontsakama kehakuju ja ümarama koonuga.

• Elab meres ja rannikulähedastel laidudel.

• Toitub kaladest ja meres elutsevatest selgrootutest.

• Poegib jääl (näiteks rüsijääkoobastes).

• Tavaliselt on pesakonnas üks poeg, rohkem haruharva.

• Maksimaalne eluiga on 40 aastat.

* Eesti vetes elab ligi 1400 isendit.

* Looduskaitse all.

• Teda ohustab peamiselt inimtegevus: keskkonna reostamine, kalapüügivõrgud ja röövküttimine.

Miks ei tohi hüljeste küttimist veel lubada

Hülgeuurija Ivar Jüssi põhjendab, miks ei tohi praegu hüljeste küttimist lubada.

«Ei tehta vahet hall- ja viigerhülgel. Hallhüljeste asemel võivad püssi ette sattuda viigrid, kes on väga ohustatud.

Argumendid, et hallhülged põhjustavad kalandusele kahjusid ja asurkonna arvukust tuleb vähendada, ei ole aktsepteeritavad, sest efekti saavutamiseks tuleb arvukust vähendada kordades ning see muudab liigi taas äärmiselt ohustatuks.

Samuti on see vastuolus rahvusvaheliste lepete ja Euroopa Liidu direktiividega. Nende rikkumisele järgnevad trahvid, mis on tavaliselt mitu korda suuremad kui hetkeline majanduslik kasu.

Hülgejahi taastamine näiteks Kihnus on komplitseeritud seetõttu, et peamiseks saakliigiks oli selles piirkonnas vanasti viigerhüljes, kelle tapmine ei ole mõeldav.

Puudub ülevaade, kui palju hukkub loomi kalapüünistes. Hülgeasurkonnale ei ole ju põhimõttelist vahet, kuidas inimene ta kinni püüab. Kui kalurid registreeriksid täpselt kaaspüügi, oleks võimalik ka välja arvutada, mitme looma küttimist võiks lubada.

Kui need tingimused oleksid täidetud, võiks teoreetiliselt kas või homme küttimist alustada. Korraliku andmestiku ja kogenud küttidega saaks teha nii, et hall- ja viigerhüljeste asurkonnad ei kannata.»