Võitluskunst seostub vähepühendatu jaoks esmalt tõenäoliselt karate või judoga. Väiksemale ringile on tuntud wing tsun, millega Tartus juba kolm aastat tegeletakse.
Kui käed liiguvad, siis aju töötab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Wing tsun on ainuke võitluskunst, mille on loonud naine – budistlik nunn Ng Mui pärast Shaolini templi hävitamist umbes kolm sajandit tagasi. Ng Mui eesmärk oli luua lihtne ja tõhus võitluskunst, mis võimaldaks harrastajal kiiresti omandada kõik vajalik, et toime tulla iga vastasega.
Tehnika jõu vastu
«Sellest lähtuvalt ei üritata jõuga jõu vastu minna, vaid pigem tehnikaga,» selgitab Tartus wing tsuni treeninguid eest vedav Ahti Kukk.
Erinevalt nii mõnestki teisest võitluskunstist wing tsuni spordiga väga ei seostata ja võistlusi sel alal eriti ei peeta.
«Palju on lööke, mis tehakse enesekaitse olukorras. Tegu on ikkagi agressiooniga inimese vastu, millele tuleb vastata, kasutades kõiki võimalusi, rünnates näiteks silmi, kõri jne. Kui me need elemendid wing tsunist ära võtame, jääb järele mingi muu võitluskunst,» räägib Kukk.
Wing tsun peab enesekaitsel olema praktiline, tõhus, andma kindla tulemuse, olema lühike, kiire ja sirgjooneline. Enamik lööke algab keha eest, on ju kõige lühem ja kiirem distants sinu ja vastase vahel sirge. «Kasutatakse käsi, küünarnukke, põlvi – see on lühikese distantsi võitluskunst,» ütleb Kukk.
Ahti Kukk on ise wing tsuniga seotud olnud neli aastat. Kuigi see on naisterahva leiutatud võitluskunst, tegeleb sellega ka palju mehi. «Võib-olla isegi enamik,» räägib Kukk. Aktiivseid wing tsuniga tegelejaid on taaralinnas praegu 12-13.
«Eks algselt, kui võitluskunstide vastu sai huvi tundma hakatud, oli seal enesekaitse alge või filmide mõju,» räägib Kukk. «Aga kui sellega juba tõsisemalt tegeled, siis enesekaitse eesmärk taandub ja mängima hakkab rohkem see, kas see kunst sind huvitab või mitte.»
Wing tsunis on palju kätetehnikaid, oluline on kehakoordinatsioon. See on hästi filosoofiline ja nõuab väga palju enesesse vaatamist.
Wing tsunis ei üritata õpetada tehnikat tehnika pärast – kui vastane teeb seda, siis sina teed seda –, õpetatakse printsiipe: parim kaitse on rünnak jne.
«Meeldib see ala, annab hea enesetunde,» kiidab Kukega koos harjutav Priit Vois. «Wing tsun on konkreetne ja huvitav, ei muutu kunagi rutiiniks, alati on midagi uut, kuigi olen aastaid harjutanud.»
Enese harimine
Wing tsuniga võivad tegeleda kõik alates 14 eluaastast. «Ja tegeleda võib nii kaua, kuni inimene viitsib. Lätlastel on ka üle 65aastaseid harjutajaid,» toonitab Kukk. «Wing tsun ei eelda suurt jõudu – eeldus on see, et sa pead teistmoodi hakkama saama, tehniline olema. Näitaja on ka see, kui sa oled õigel ajal õiges kohas.»
Kuna sel alal võistlusi ei peeta, on wing tsuni väljund pigem enda harimine. Õpitavaid kaitsetehnikaid on lihtne kohandada näiteks korrakaitses või erivägedes.
«Teine väljund on puhtalt enda jaoks. Öeldakse, et inimese aju on hästi palju seotud kätega: kui käed liiguvad, siis aju töötab,» lausub Kukk.
Wing tsun
• Võitlusstiili lõi budistlik nunn Ng Mui ligi 300 aastat tagasi.
• Nimi wing tsun tuleb tema esimese õpilase Yim Wing Tsuni (tõlkes: ilus kevad) järgi.
• Õpetab võitlema loomulikult ja praktiliselt, ilma piirangute ja skeemideta.
• Lähtub printsiibist «parim kaitse on rünnak».
• Ei eelda suurt jõudu, vaid tehnilisust.