Saabusin Balmorali lossi, Tema Majesteedi suveresidentsi, kaunil pärastlõunal, mil taevas otimaa kohal oli sinine nagu paja põhi ja kuumad päikesekiired kuldasid Aberdeeni mägesid, nõnda et need justkui kullatud olivad. Kuninganna rõõmustas mind nähes üliväga.
«Väga tore, armas Ringo, et te leidsite mahti meid vaatama tulla. Tulge, lähme verandale, seal saame segamatult vestelda!»
Seadsin end mugavas korvtoolis lösakile ning lasin hea maitsta alkoholivabal puuviljaboolil, mida serveeris valitseja isiklikult, ilmutades ülimat lahkust.
«Majesteet, teie telegramm mõjus mõnevõrra rahutukstegevalt,» pidin ma mainima. «Kas tõesti on monarhiat kallil puhkusteajal tabanud järjekordne kriis? Kas väsimatu mister Blair punub jälle intriige? Või on kuninglik abikaasa leidnud tagasitee viskijumala rüppe, hoolimata ampullist, mille me doktor Mortimeril lasime prints Philipi strateegilisse kehaosasse istutada?»
Kuninganna Elizabeth ohkas.
«Küsimus on poistes, prints Williamis ja prints Harrys. Ma kohe ei tea, mida peale hakata. Nende käitumine muutub järjest kummalisemaks. Vanasti olid nad nii head lapsed, sõnakuulelikud ja viksid, käisid skaudimatkadel, kogusid vanapaberit ning laulsid kirikukooris, aga nüüd oleks justkui mingi paha vaim printside sisse pugenud. Ausõna, ma ei tunne poisse enam ära!»
«Kõik algas sellest, et William hakkas kuulama mingit eriti koledat Ameerika muusikat. Näete, mul on bändinimed üles kirjutatud: Fall Out Boy, Panic At The Disco, My Chemical Romance Teate sihukesi, mister Starr?»
«Noh, nimesid olen kuulnud.»
«Uskuge mind see muusika on veel palju koledam kui see, mida teie koos oma sõpradega tegite! Ma arvasin kohe, et see hästi ei lõpe. Ja nii oligi, troonipärija lasi endale lõigata absoluutselt katastroofilise soengu, värvis tuka, silmad ja küüned mustaks ning hakkas kandma tenniseid ning kitsaid naiste teksaseid. Ma küsin tema käest: prints William, miks te näete välja nagu hernehirmutis? Ja tema vastab, et pole miski prints, vaid hoopis emo! Suudate seda endale ette kujutada: Briti impeeriumi tulevane valitseja on emo, värvib küüsi ja kannab tenniseid ning naiste pükse? Õudne, kas pole?»
«Mis teha, see on lihtsalt selline mood praegu. Kui mina noor olin, siis sai kah lolli peaga mingeid totraid riideid kantud. Aga uskuge, see läheb üle. Ma ei soovitaks kogu seda emovärki eriti südamesse võtta.»
«William räägib: fuck da monarhia, fuck da impeerium! Tema tahtvat niisama tillida, kurbi luuletusi kirjutada, koos pruudiga nutta, iletiga käsivarsi veristada ja emobändi teha! Ma arvasin, et olen oma elus juba kõike halba näinud. Kuidas Hitler Londonit pommitas, kuidas Winston Churchill vanni läks, ainsaks kehakatteks sigar. Aga et vanuigi peavad minu kõrvad niisugust asja kuulma »
Kuninganna nuuskas nina ning neelas peotäie palderjanitablette.
«Tagatipuks tekkis Williamile pruut, keegi miss Kate Middleton. Ma vaatasin Who is Whost järele, selle neiu esivanemate Sussexi haru ei kannata mingit kriitikat. Ja too kõrtsikaklejate järeltulija tahab nüüd olla tulevase Inglise kuninga girlfriend!»
«Rahunege, Teie Majesteet!» ütlesin mina. «See on täiesti normaalne, et murdeeas noorukid hakkavad vastassoo vastu huvi ilmutama. Kui vanemaks saavad ja hormoonide möll vaibub, tuleb aru pähe. Mind näiteks naised enam üldse ei huvita, ainult hobused ja autod!»
«Seda ütles doktor Mortimer ka,» ohkas kuninganna. «Aga peab siis murdeiga ilmtingimata nõnda hirmus olema? Sest ega siis ainult William mulle peavalu valmista. Prints Harry teeb veel hullemaid tempe. Tema, kujutate ette, suitsetab meil kanepit! Ja kannab natsimundrit! Ja peksab paparatsosid! Heakene küll, tühja neist paparatsodest, ma isegi virutan neile heameelega, kui juhus avaneb. Aga kanep ja natsivärk, see on küll liig mis liig.»
Tegin suu lahti, kuid Tema Majesteet peatas mind kärsitu käeliigutusega.
«Kallis mister Starr, ma tean väga hästi, mis te öelda tahate: et kes siis poleks nooruses kanepit proovinud ja natsimundrit kandnud. Prints Philip, prints Charles ja prints Andrew räägivad seda kogu aeg. Aga mulle ei meeldi, et William ja Harry teevad oma sigadusi nüüd siin, meie maakodus. Naabrid on juba politseis kaebamas käinud. Jumal, jumal küll! Ja mina veel mõtlesin, et kui tuua lapsed suveks maale, eemale Londoni kiusatustest, siis ehk puhub mäestikuõhk mõistuse klaariks!»
Oli ääretult kurb näha vanadaami kurvastust.
«Ringo, mul on teile suur palve: peatuge nädalaks-paariks meie pool. Rääkige Williami ja Harryga ning katsuge poistele aru pähe panna. Minu jutu peale nad ainult naeravad, aga teid nad kuulavad, olete ju ikkagi kuulus mees, ansambli Rolling Stones trummar.»
«Ma teen, mis ma suudan, majesteet!» vastasin mina ning siirdusin aeda, kus lootsin päevakangelastega kohtuda. Ning seal nad olidki: prints William nuttis koos oma emopruudiga ja kirjutas kurba emoluuletust, seeaeg kui prints Harry peksis paparatsot, veermahti munder seljas ja kanepipläru suus.
Paistab, et tuleb tore suvi. Tunnen end kohe palju nooremana.