Henn Roode (1924 1974) värvipaletis pallase traditsioone jätkav, kompositsioonikäsitluses erandlik ja avastav, portreedes peen psühholoog, meremaastikes silmapiirist kaugemale viitav arvati 70ndate algul ka ametlikult eesti esimaalijate hulka. Roode ellu, kunsti ja surma elab sisse luuletaja ja kunstiloolane Indrek Hirv.
«Henn on hull,» ütles Ülo Sooster. «Henn on geenius,» ütles Pota (Ester Potisepp, hilisem Roode). Teised, Valdur Ohakas, Lembit Saarts ja Heldur Viires naersid. Aasta oli 1946, Henn oli Pota just Lempsilt (Saartsilt) üle löönud aumehelikult, enne asja arutades ja kokku leppides nüüd oli armunud tüdruk oma noormehest muidugi ülearu heas arvamises.
See oli siis selge aga miks Sooster Roodet hulluks pidas? Asi oli selles, et Anton Starkopf oli Roodet just NKVDst välja rääkimas käinud. (Starkopf oli neil mõnel aastal enne 1949. aasta repressioone Tartu Kunstiinstituudi, s.o Pallase riismete rektor.) Roode oli nimelt Emajõe ääres häppeningi teinud (tolle aja keelepruugis lihtsalt pulli), oli kõrgemal murusel põndakul ujula taga alasti päikese käes seisnud ja kõval häälel prantsuse luulet lugenud, Verlainei näiteks pikk treenitud poiss, endine leegionär, prantsuse keel Westholmi gümnaasiumist korralikult suus.
Pagemine hullusesse
Vastaskaldal aga suvitas kohaliku garnisoniülema perekond. Polkovnik saatis siis soldatid, pisikesed pilusilmad, Roodet arreteerima. Roode haaras neist kaks kaenlasse, hõikas: «Tovariti!» ja kargas koos kandamiga vette. Nalja kui palju! «Henn keeras ikka alati vindi üle, kui me pulli tegime,» on Heldur Viires öelnud, «ta oli kommunismivastast viha nii tulvil, et see aeg-ajalt paratamatult välja purskus ja takistada oli teda siis täiesti võimatu.»
Nii algas NKVD huvi Roode vastu (isegi hilja, eks ole, Roode sõjateest ei teadnud nad tuhkagi). Aasta hiljem oli ta ühte kohalikku kommunisti noaga ähvardanud ja rüsina käigus endale sügavalt sisse lõiganud. Hull oli, et see juhtus samal ööl, mil Nõukogude vabastajate kuju Raadil vastu taevast lendas. Enesestki mõista seostati ühte juhtumit teisega, Roode viidi jälle kinni. Välja sai ta ainult tänu sellele, et teatud paberile allkirja andis informaatorinimeks sai talle Rembrandt.
Muidugi tuli ta siis kohe teiste juurde ja rääkis asja ära, mõeldi siis koos, mida ette võtta.
Esialgu aitas Tallinna minek, siis Seewaldi hullumaja, kuhu ta oma arstist ema tutvuste kaudu sisse pääses, siis Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut, võimude meelest erinevalt Tartu koolist täiesti kommunistlik õppeasutus.
Aga viha pulbitses Roodes edasi, ühel koolipeol avaldas ta oma protesti sellega, et kusi trepikoja neljandalt korruselt alla pikk kuldne juga läbi nelja korruse rektori ukse ette! Hull tegu, kas pole? Muidugi hull, kui normaalsest ajast tagasi vaadata, ent keset absurdi, nõukogudelikku alatust ja roppust enne suurküüditamist! täiesti adekvaatne. Aga sellega oli Roode hullumeelsus ka piisavalt tõestatud NKVD jättis ta rahule.
Järgmisel semestril sai Roode Tartu Kunstiinstituuti tagasi, oli endiselt Kitse õpilane, aga maalis mingi aja ka Vardi juures ning sai teiste imestuseks lisaks ka Vabbega hästi läbi ju siis Vabbe ta geniaalsuse ja peene harituse ära tundis.
Laager ja kojutulek
Kuidas Roode tollal maalis? Ekspressiivselt, laiade pintslilöökidega, värvi alles pintslis seguneda lastes. Pingest oli ta endiselt tulvil, kubismihuvi seisis veel ees. Lüüdia Vallimäe-Margi, Roode kursuseõe portreel temast näeme üdini tungivat teravat pilku, jõudu ja närvilisust, mis jääb portreed näinut aastateks kummitama.
Vallimäe-Margi portree on tume ja vaoshoitud värviga, Roode oli oma töödes lopsakam, ehk selline, nagu käesoleva näituse esimesed pildid aga neljakümnendate Roodest ei ole kahjuks õieti midagi säilinud, mina kirjeldan neid töid Heldur Viirese mälestuste järgi.
Neljakümne kaheksandat ja üheksandat tulebki pidada Roode arengus kõige olulisemaks ajaks. Voldemar Erm korraldas siis Tartu Kunstimuuseumi kogusid, koondas hukkunute, küüditatute ja läände põgenenute kunstivara endisesse luksuslikku elumajja Vallikraavi tänaval. Sinna, Gustav Suitsust jäänud riiulitesse sattus ka üks rohkelt illustreeritud prantsuskeelne moodsa kunsti ajalugu. Kitse õpilased said muuseumi noorelt direktrissilt Vaike Tiigilt võtme ja käisid hilisõhtuti seda salaja uurimas: Roode tõlkis, teised kirjutasid üles. Roode oli siis öelnud, et kubismi peamised tõed peaksid olema igas maaliateljees seinale kirjutatud.
Tuli 1949. aasta sügis, professorid Vabbe ja Vardi lasti lahti, Ester Potisepp, Heldur Viires, Valdur Ohakas, Lembit Saarts, Ülo Sooster ja Henn Roode arreteeriti ning viidi mõni kuu hiljem Siberisse.
Pärast poolt aastat Tartu vanglat oli Roode Lasnamäe vanglas mõneks päevaks juhuslikult Heldur Viiresega ühte kongi sattunud ja temast kaks portreed joonistanud, kaks tundlikku miniatuuri hallil paberil. Vaim oli ikka veel vaba!
Hoopis teine mees
Seitse aastat hiljem Tallinnas kunstiõpinguid jätkates oli Henn Roode Heldur Viirese mäletamist mööda murtud mees. Hoopis teine tüüp kui varem, tõsine ja vaoshoitud, pikk selg küll endiselt sirge, ent igasugune trots kadunud. Trots väljendub jälle mõni aasta hiljem tumedates ja pisut tooretes abstraktsioonides, trots jääbki edaspidi vaid piltides väljenduma, kuna Roode ise tagasi- ja kokkuhoidlikku pereelu elab. Ester Potisepast, kes ka Siberist koju pääsenud, saab Ester Roode, sünnivad tütred Hanna ja Liina.
Oma ateljeed Roodel ei olnud, laagrimeestele neid üldiselt ei antud, ta maalis kas kodus, külmas ja pimedas pesuköögis Hagudi tänaval või elu lõpupoole maalijate ühisateljees Kunstihoone ülakorrusel.
Roode kõige tuntumaks pildiks jäi paljudeks aastateks 1961. aastal maalitud «Turg». Pingestatult konstrueeritud struktuur, selged puhtad värvid, hoolikalt kaetud pinnad tänapäeval mõjub eeltöö «Turule» igatahes huvitavamalt. Roode näitusel ongi nii, et iga suurema kuuekümnendatest pärineva pildi eeltöö pildi enda kõrval on pildist huvitavam. Paistab, et Roode märkab seda ka ise, jäädes suuremates töödes aastatega järjest visandlikumaks, lastes järjest rohkem paista maalimise protsessi ning lõpuks isegi katkestada see protsess kohal, kust vaataja võib ise edasi minna.
Praeguses ajahetkes mõjubki kaasaegselt visandlikum pool Roodest: Häädemeeste lähedal maalitud merepildid, Pilkuse maastikud, aktid ja poolaktid, mis maalitud ühisateljee avalikel krokiiseanssidel. Kindel struktuur ja kubismile toetuv ülesehitus on neis pigem aimatav kui valitsev, see, mis mõjub, on just varjamata jäänud protsess, väga vaba pintslilöök, napp värv pallaslikud pruunid ja hallid, mis võivad küll olla vägagi kaalutud, vastandvärvide segamisest peenelt nüansirikkad, ent mõjuvad Roodel ometi juhuslike ja seda elavamatena.
Surmakergus
Aga muidugi, Roode loomingus ei ole need visandlikud tööd peamised, peamine sünnib järgmisel viimasel eluperioodil, siis, kui Roode pilk inimesi ja ruumi esimese hetkega läbistama õpib, läbistama, lõpuni mõistma ning siis kergelt ja veenvalt kujutama, kusjuures kujutatavast vaid kõige olulisem, üdi, hing lõuendile jääb. «Surmakergus» on sõna, mis mulle siinkohal pähe torkab.
1967. aastal leiab Roode niisiis oma sõbra Olav Marani kaudu usu jumalasse. Maalilaad muutub, huvi kubismi vastu, mida vahepealsete aastate visandites suurt aimatagi polnud, tuleb jälle esile, see avaldub filigraansetes joonlauaga ehitatud konstruktsioonides suuremate piltide osadena ja sageli esinevas pruunikas, esimesi kubiste meenutavas koloriidis.
Pildid sünnivad nüüd n-ö seest väljapoole, Roode ehitab kompositsioone ennast natuurist põrmugi segada laskmata, võttes natuurist vaid algidee või -meeleolu. Kuuekümnendate tõsiste tumedate linnavaadete asemele asub tühi hõre õhk. Tõsi, motiivid on tuntavad, tihti samad, mis enne, ent nüüd maalib Roode tühjust majade vahel, olematust, teispoolsust, vaimu
Figuraalsetes kompositsioonides muutub tühjus, s.o värviga katmata lõuend maalitud pindadega üheväärseks või tähtsamakski, kandes vihjamisi sõnumit pühakirjast: Õndsad on need, kes ei näe, ent usuvad siiski (Jh 20,29) või, mõnes portrees ka variatsiooni eelmisest, armastust r6hutavat: keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud (Pt 1,8).
Nagu kubism, nii tuleb Roode juurde tagasi ka tema taltsutamatu viha Nõukogude riigi vastu vihkamise vastaspooluse, andestuse ja armastuse näol. Sõbrad olid väga imestunud, kui Roode rõõmuga riiklikke portreetellimusi vastu võttis, neid, millest ausad kunstnikud üldiselt keeldusid.
Roode on maalinud nõukogude kindralit koos kogu ta «plekipoegadega», direktoreid ja muidu eesrindlasi. Ta on nende karakterist kõige parema osa üles otsinud ning sellele talle eriliselt omasel viisil kubismilt laenatud võtetega uue ihu ehitanud, olles nii portreteeritava kurjemast poolest riivamatu. Nii, suure andestava hinge kaudu on ta oma endisest minast ja oma surmavaenlasest üle olnud!
Paaril viimasel eluaastal kuulub Henn Roode ootamatult eesti kõige tunnustatumate maalijate hulka, tema, kellel ei olnud elus ateljeed olnud äkki pakutakse talle viiekümnendaks sünnipäevaks tervet suurt saali Tallinna Kunstihoones. Näitus on võimas, Roode arvatakse elavate klassikute hulka!
Kuu aega hiljem lamab ta samas ruumis sargas. Pildid on ikka veel seintel.
Näitus
«Henn Roode modernist saatuse kiuste»
Kumu Suures saalis
30. septembrini