Voldemar Kelluke hüppab nagu loom

Vilja Kohler
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahja lähistel asuva Metsanurga talu pererahvas, kunstnikud Kersti Raidma-Suumann ja ta abikaasa Imat Suuman, tassisid viimasel kuuel aastal õue alla kasvanud kaasiku juurde tugitoolid. Peale nende on seal nn Kaplinski muru ehk niitmata koht, kus saavad linnukesed ja putukad tegutseda omaette, nagu ühes artiklis soovis luuletaja Jaan Kaplinski.
Ahja lähistel asuva Metsanurga talu pererahvas, kunstnikud Kersti Raidma-Suumann ja ta abikaasa Imat Suuman, tassisid viimasel kuuel aastal õue alla kasvanud kaasiku juurde tugitoolid. Peale nende on seal nn Kaplinski muru ehk niitmata koht, kus saavad linnukesed ja putukad tegutseda omaette, nagu ühes artiklis soovis luuletaja Jaan Kaplinski. Foto: Sille Annuk

Kõik! Lõpp kannatustele, asi on otsustatud! Metsanurga talu muidu rahulik peremees, kunstnik Imat Suuman lubab järgmisel kevadel suvekodu murule mürki visata.

Voldemar Kelluke elab otsusele rõõmsalt kaasa, perenaine vakatab.

«Mürgitatud põllud on väga koledad,» vaidleb talu keraamikust perenaine Kersti Raidma-Suumann abikaasale vastu. Aga see tugev argument ega köögi akna all õdusalt kõikuvad punased tokkroosid ei muuda pliidi ees tugitoolis istuva peremehe meelt.

«Igal aastal on enne jaanipäeva siin selle muruga põrgu lahti,» põhjendab ta. «Isegi freesimine ei aita, kohe kasvab tagasi. Kui viskan mürki, saan siin midagi teha, näiteks ehitada. Loodus on nii pealetükkiv tegelane, et sellega peab pidevalt võitlema.»

Stiilne ehitis

Rahunege, see pole peretüli! Puust suur «kurja naise pudrunui» kõlgub esikus naela otsas edasi, nagu ka sinna Metsanurga ostmise ajal 2000. aastal sööjate ja sooja kaitseks välisukse ette lakke riputatud poolik suitsuvorstilatt.

Suumanitel on lihtsalt komme teha tõsise näoga nalja igasuguste asjade ja ka enda üle.

Võtame kas või Imat Suumani viimase projekti, hiljuti valminud ruumika kempsu, mida seob elumaja ning pooleldi suitsu- ja pooleldi soome saunaga tervikuks kodutriibuline kaltsuvaip.

«Stiilne ehitis,» kiidab Kersti Raidma-Suumann abikaasa kätetööd. «Vaadake, millised käepidemed me leidsime! Selliseid ei pane enam keegi vabatahtlikult oma ukse ette!» Täitsa toimivate toekate käepidemete disain pärineb 1970. aastatest.

Tõeline üllatus ootab aga sees – Suumanid on kuivkäimla moodsa poti istutanud tsinkvalgesse kahe uksega vanasse kappi.

Perenaine itsitab: «Kõik sahtlisse!»

Suumanid on andekad ja leidlikud inimesed, kuid kempsu juures tunnistavad mõlemad, et nad nuputasid tükk

aega, millega poti ümbrus sisustada.

Poodnike õudusunenägu

Siis meenus vana kapp ja nüüd on Suumanid väga tänulikud oma sõpradele, kunstnik Anne Vasarale ja psühhiaatriakliiniku juhatajale Veiko Vasarale. «Tahtsime seda kappi muu kola hulgas ära põletada, aga Veiko ütles: ärge tehke, see ju otsast lõpuni puust,» meenutab perenaine.

Vana kapp on vaid üks tõestus väitele, et oma suvekodu näitel on Suumanid inimesed, kes pärinevad tarbimismaailmas kõiki üha rohkem uusi asju ostma õhutavate kaupmeeste õudusunenäost. Suumanid ajavad mõnuga läbi asjadega, mille 70 aastat tagasi valminud Metsanurga talu elamises toimetanud inimesed sinna erinevatel aegadel on soetanud ja maha jätnud.

Seda ei tõesta mitte ainult näiteks veneaegne alumiiniumist vahukulp pliidi kohal, rohmakad taldrikud või sõpradelt saadud poolik sektsioonkapp.

Vana ei põlga nad ära ka remontides: magamistuba tapetseerides jätsid nad lae alla poordiks eelmise peremehe pandud roosa tapeedi.

«Edev koht,» ütleb Imat Suuman oma suvekodu kohta ja toonitab, et seda ütlust, nagu kogu majapidamist, tuleb võtta läbi huumoriprisma.

Nali naljaks, tegelikult on Suumanitel seal tõsised plaanid. Kui kavandatust keerulisemaks osutunud kempsu ehitamine poleks võtnud nii kaua aega, möllaks Imat Suuman juba saviseintega lauda kallal.

Üldse ei jää aega!

Kuuldavasti kavatseb peremees lauta ateljee teha, aga meile ütleb muud: «Sellest saaks moodsa maja, saviseinad ikkagi. Aga ei tea, kuidas see asi lõpeb. Must stsenaarium on selline, et tuleb vihm ja uhab seinad ära. See käivat kähku.»

Magamistuba tapetseerides jätsid Suumanid lae alla poordiks eelmise peremehe pandud roosa

tapeedi.

Kunagi võtavad Suumanid tõsiselt käsile ka vana maja, sest miks mitte Tartust sinna päriselt kolida. Kuigi peremees räägib muud: «Ma ei soovita kellelgi maal elada. Siin ei jää üldse aega.»

Sama meelt on vist ka Suumanite koer Voldemar Kelluke, kes on tükk aega peremehe kannul käinud ja luninud: loobi mulle ometi taldrikut, palun-palun, tahan hüpata ja karata. Kauaoodatud hetk on käes, paneme pillid kokku. Nüüd näitab Volli, mis ta oskab. Tsirkuses on selle koera koht, sest parimad püüded teeb isand Kelluke silma järgi hinnates pooleteise meetri kõrguselt. Loom mis loom, kuigi linnast.

Kas teate

Selle loo tegelased

• Imat Suuman (passi järgi Suumann), Tartu Ülikooli maaliosakonna lõpetanud hinnatud kunstnik, Põlvamaal Ahja lähistel paikneva Metsanurga talu peremees, kes teeb oma suvekodus nii puu- kui betoonitöid. Läinud nädalal lõpetas just maja katuse lappimise, sest sinna kukkus peale oma seitse tonni ehk pool vanast suurest tammest. Muruniitmisest peremees suurt lugu ei pea.

• Kersti Raidma-Suumann, Imat Suumani keraamikust abikaasa, Metsanurga talu leidlik perenaine, kes näiteks suvekodu kardinapuud tegi hernekeppidest. Ei salli üldse vanadesse korvidesse, künadesse ja tünnidesse lillede istutamist, kuid on neid sinna ka ise kasvama pannud, sest peenarde tegemist sallib veel vähem. Köögis kasutab osavalt eelmisest peremehest Oskarist jäänud ligi poole meetri pikkust ja tugeva mehe käsivarre jämedust puust «kurja naise pudrunuia».

• Paul Suumann (18), Imat Suumani poeg, lapsest peast tõsine Võrumaa mees, kes juba viieaastaselt arutas, et suureks kasvades tuleb võtta seitse lehma ja hobune, kellega saab küll raske olema, aga midagi pole teha… Kui Soomest maasikalt tagasi jõuab, astub jälle Metsanurgast läbi.

• Voldemar Kelluke (2), Suumanite neljajalgne sõber, tõu järgi tagijas ehk taksi ja hagija järeltulija. Voldemar Kelluke ei pahanda üldse, et suvekodus hoitakse teda vemmeldava-metsakiskuva jahimehevere pärast pesunööri otsas. Muideks: pesunöör on nii pikk, et Volli saab sellega suure õue peal, kuhu aga soovib.

Allikas: Tartu Postimees

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles