Nahkhiired on kasulikud allüürilised

Eestis üliharuldane suur-nahkhiir (Vespertilio murinus). Pildistatud 2001. aastal ühes Tartu korteris, kuhu ta tahtis endale talvise elupaiga leida. Foto: Ove Maidla

Looduskaitsekeskus ostab oma töötajaile kümneid tuhandeid kroone maksvad elektroonilised «kõrvad», sest teisiti pole neil praktiliselt võimalik suveöödel hääletult ringi lendavaid nahkhiiri uurida.

Elektroonilise «kõrva» näol on tegemist spetsiaalse detektoriga, mis püüab putukaid jahtides ringi lendava nahkhiire tekitatud ultraheli mõnekümne meetri raadiuses kinni ning muudab selle siis inimkõrvale kuuldavaks.

Nimelt kasutavad nahkhiired saagi tabamiseks ultraheli-kajalokatsiooni, mida inimesel on võimatu kuulda. Mikrofon käes ja kõrvaklapid peas ultrahelisid püüdev nahkhiireuurija võib aga detektori abil kohe tuvastada, kellega tegemist.

Ainus võimalus

Hiljem on salvestise abil lihtne kindlaks teha, mis liiki isendiga tegu ja kui palju neid pea kohal ringi lendas. Kogu info analüüsib arvutis spetsiaalne tarkvaraprogramm.

Looduskaitsekeskuse liigikaitse peaspetsialisti Ivar Ojaste sõnul on see pea ainus võimalus, kuidas öise eluviisiga nahkhiirte kohta andmeid koguda.

«Ma ei kujuta ette, kuidas neid saaks suvel teisiti uurida. Talvel küll, sest siis on nahkhiired koobastes paigal ja saab vaadelda, kuid samas ei käi see kõigi liikide kohta, sest meil on ka rändnahkhiiri, kes rändavad talveks lõuna poole ära,» rääkis ta.

Looduskaitsekeskus ostab seitse nahkhiire-detektorit, mis jagatakse keskuse kõigi regioonide vahel ära. Seadmed ostetakse Rootsist ning üks maksab 39 000 Rootsi krooni ehk veidi alla 70 000 Eesti krooni.

Kokku läheb projekt seega maksma pea pool miljonit krooni, mille jaoks saab looduskaitsekeskus raha keskkonnainvesteeringute keskuselt.

Ojaste sõnul on see arvestatav summa, kuid odavamaid ja vanemaid mudeleid pole ka mõtet osta. «Peame ikka mõtlema selle peale, et ega me neid üheks aastaks ei osta, vaid pikema aja peale,» märkis ta.

Ultraheli detektorite kasutamine pole küll Eestis revolutsiooniline samm, kuid seni on neid töövahendina kasutanud vaid professionaalsed nahkhiireuurijad, keda Eestis on paar-kolm inimest. Eelmisel nädalal käisid eestlastel abiks ka asjatundjad Hollandist.

Varjus tiivulised

Ojaste nentis, et kui näiteks rändlindude vaatlemise vastu on rahva huvi viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud, siis nahkhiired on varju jäänud. «Samas on põnev, kui kuuled hääli, mida muidu inimkõrv kinni ei püüa. Veelgi enam – kui sa saad selle järgi liigi määrata,» rääkis ta.

Nahkhiired vajavad looduskaitsjate hinnangul lindudega samaväärset või veelgi suuremat tähelepanu, sest kõik 12 Eestis avastatud nahkhiireliiki on looduskaitse all. Ultraheli detektori abil saadud helijälg aitab paremini kindlaks teha nende käsitiivaliste levikut ehk kohti, kus inimesel tuleb nahkhiire naabrusega arvestada.

Näiteks ühes tuntumas nahkhiirte talvekorteris Põlvamaal Piusa liivakoobastes jäetakse remondi käigus neile alles vajalikud lennuavad. Põhja-nahkhiire ja suurkõrva kodurahu pärast seati turistidele mitmeid piiranguid Tallinnas Ingeri bastioni maa-aluste käikude külastamisel.

Hävitavad putukaid

Suurem töö seisab looduskaitsjail ees ka Tallinna lähistel Laagris Peeter Suure Merekindluse maa-alustes käikudes, kuhu koonduvad vähemalt

100 kilomeetri raadiusega alalt talvituma nahkhiirte kolooniad. Nimelt otsib looduskaitsekeskus töövõtjat, kes teeks koobastikus asuva nahkhiirte püsielupaiga mõõdistustööd ja koostaks riskianalüüsi.

Kuna nahkhiired peituvad ka puuõõnsustes või vanemate majade katusealustes ja palgivahedes, siis on Ojaste sõnul oluline seegi, et inimestel tiivulistest naabritest aimu oleks. «Praegu renoveeritakse vanu maju ja parke..,» osutas ta. «Inimesi peab teavitama, kuidas nad saavad oma maja remontida nii, et nahkhiirtel kodu alles jääks.»

Suveöödel hääletult jahti pidavad nahkhiired on samas majaomanikele allüürnikena pigem kasulikud, sest ainuüksi üks neist suudab tunni ajaga hävitada kuni 600 aias tüütult ringi pinisevat putukat. Legendid verd imevatest nahkhiirtest Eestis paika ei pea.

Nahkhiired Eestis

Huvitavad faktid

• Eestis on leitud 12 liiki nahkhiiri

• Suurim neist on suurvidevlane (Nyctalus noctula), pikkus 64–80 mm, kaal 30–39,2 g

• Väikseim on kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus), pikkus keskmiselt 45 mm, kaal 3,7–4,8 g

• Nahkhiired on ainsad imetajad, kes suudavad tõeliselt lennata, mitte lihtsalt liuelda või pikki hüppeid sooritada.

• Pimedatel öödel toituvad mõned nahkhiireliigid meelsasti laternate ümber tiirutades, kuhu koonduvad putukad.

• Väikeste loomade eluiga on harilikult suhteliselt lühike. Nahkhiired võivad aga elada paarikümne aasta vanuseks – ehk seetõttu, et nad magavad sõna otseses mõttes pool elu maha.

• Nahkhiired paarituvad talvitumise ajal. Kuni kevadeni hoiab emane nahkhiir spermat spetsiaalses hoidlas nagu külmkapis.

• Tunni jooksul võib üks nahkhiir püüda kuni 600 putukat.

• Hoolimata nimetusest «hiir» on nahkhiired lähemas suguluses primaatidega kui närilistega.

• Kõik Eestis elavad nahkhiired on looduskaitse all.

• Nahkhiire lennukiirus on 30–40 kilomeetrit tunnis.

Arvukus

• Laialt levinud ja arvukas liik: põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii) – Eestis 100 000 – 300 000 isendit.

• Laialt levinud ja suhteliselt arvukad liigid: pruun-suurkõrv (Plecotus auritus), veelendlane (Myotis daubentonii) ja pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii) – 20 000 – 50 000 isendit.

• Paiguti levinud ja suhteliselt vähearvukad liigid: brandti lendlane ehk metslendlane (Myotis brandtii), tiigilendlane (Myotis dasycneme) – 5000 – 20 000 isendit.

• Paiguti levinud ja vähearvukad liigid: suurvidevlane (Nyctalus noctula), nattereri lendlane (Myotis nattereri), habelendlane (Myotis mystacinus), hõbe-nahkhiir (Vespertilio murinus), kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus) – kuni 5000 isendit.

Allikad: PM / www.loodus.ee/looduskaitsekeskus