Sinimägedel on minu elusaatuses eriline koht. Just seal jooksin ma 1944. aasta suvel venelaste poole üle, karjudes: «Hitler kaputt, Hitler kaputt! Ne zdreljaite, ja estonskii jumorist!»
Kuidas Siim Kallas Eestis käis
4. august 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venelased võtsid mind soola-leiva ja viinaga vastu, nõnda algas Teise maailmasõja suurim maismaajooming, mille tõttu Punaarmee pealetung enam kui kaheks kuuks takerdus.
Tänu tekkinud viivitusele said Eesti riik ning rahvas väärtuslikku hingetõmbeaega, mis võimaldas Artur Adsonil koos Marie Underiga ning professor Edgar Kantil koos Tartu Ülikooli varadega välismaale põgeneda. Rektor Kant müütas alma materile kuulunud kuldesemeid ja elas emigratsioonis nagu mika, Marie Underit ei tahtnud keegi osta ja õnnetu Adson pidi elupäevade lõpuni üle jõu käivat vaimset tööd tegema.
Kui keegi sellest kurvast loost mingit kasu sai, siis vaid Friedebert Tuglas, kes kasutas juhust ja kolis tühjaksjäänud Nõmme eramusse sisse. Kahju, et Friedeberti silmad ei näinud, kui kõrgele tõusevad Nõmme majade hinnad tänapäeval. Kümme miljonit vähemalt!
Aga mitte Tuglasest, Adsonist ja Edgar Kantist ei tahtnud ma teile jutustada, vaid põhjusest, miks ma ei jõudnud eelmisel nädalavahetusel Sinimägedes toimunud vabadusvõitlejate kokkutulekule. Kusjuures põhjus oli mõjuv, Eestisse saabus minu vana sõber «Mnemoturniiri» päevilt Siim Kallas.
Jah, «Mnemoturniir»! Legendaarne raadiosaade pühapäeva hommikul enne «Meelejahutajat», kus Tarkade klubi (koosseisus Agu Aarna, Villi Frits, Tanel Moora, Ustus Agur, Mark Sinisoo, Matti Tarum, Hardi Tiidus ja Ivar Viil) vastas küsimustele, mida esitasid Agu Sambla Joaveskilt ja Anatoli Põder Võrust.
Esialgu juhtis saadet Andres Vihalem, aga pärast seda, kui Vihalem abiellus Marju Lauristiniga, keelati Vihalemmal «Mnemoturniiris» osalemine kategooriliselt ära, sest klubi istungid muutusid sageli mitmepäevaseks sümpoosioniks veini ja kaunite daamide seltskonnas, ning Marju kartis, et Vihalemma akadeemiline karjäär võib niiviisi ohtu sattuda.
Igatahes saabus ühel päeval stuudiosse häbelik noormees Hoiukassade peavalitsusest, kes teatas, et tema nimi on Siim Kallas ja et tema on nüüd «Mnemoturniiri» uus saatejuht. Kes oleks võinud arvata, et niiviisi saab alguse sõprus, mis kestab 21. sajandini.
Istusime proua Fritsu suureks meelepahaks köögis Eesti hirmkallite veinide taga ja meenutasime vanu aegu.
«Mäletad, Villi, kuidas Ivan Julm tappis oma poja?»
«Muidugi mäletan, surnuks lõi! Aga Siim, kas sa seda mäletad, mis on Eesti pikim jõgi?»
«Issand, see oli see trikiga küsimus, jah? Kas Võhandu või Pärnu, eks? Sest Ahja see ei olnud.»
«No kumb siis?»
«Pakun Pärnu!»
«Vale vastus, Siim-poiss! Eesti pikim jõgi on Võhandu. Võhandu jõe pikkus on 162 kilomeetrit, Vagula järvest ülespoole kannab ka nime Pühajõgi ning alamjooksul Voo jõgi!»
«Jah, nüüd tuleb meelde, selle küsimuse saatis meile Agu Sambla 1979. aasta märtsikuus.»
«Jälle vale! Küsimuse Eesti pikima jõe kohta esitas Anatoli Põder ja see juhtus 1982. aasta 14. mail!»
«Seis on 2:1 Villi Fritsu kasuks,» resümeeris Siim rõõmsalt, «sellega on mnemoturniir lõppenud!»
Ja mina tegin suuga saate signatuuri nagu elektriorel: pap-pap-pap-paa-rapp-papp-paa-rapp! Mispeale proua Frits pidas vajalikuks tulla ja mõnda aega nõudega demonstratiivselt kolistada.
«Villi, kas sa mind «Tähelaevas» nägid? Ma võtsin selle saate videosse, kui tahad, võin sulle vaadata tuua,» küsis Euroopa Komisjoni esimees, kui proua Frits oli siirdunud oma igaõhtust krimisarja vaatama.
«Nägin küll.»
«Ja kuidas sulle meeldis? Minu arust oli seal päris häid momente! Aga kas sa «Tähelaeva» kordust nägid?»
«Ei näinud kahjuks, need kordused on ju hilja öösel, kõik normaalsed inimesed magavad siis!»
«Pole hullu, ma võtsin korduse ka linti, kui tahad, võin laenata. Minu arust oli korduses ka päris häid momente!»
«Võtsid korduse linti? Mis mõttega? Kui see saade sul juba lindis on?» imestasin mina.
«Noh, siis on vanast peast hea vaadata ning meenutada, kuidas ma olin alguses «Tähelaevas» ja siis «Tähelaeva» korduses,» ütles Siim sügavmõtteliselt, ümber pea helendamas nimbus, mis tekkis sinna siis, kui Hoiukassade peavalitsuse töötajast sai Karl Suure impeeriumi pärija.
Saabus proua Frits, kolistas veel natuke nõudega ning tähendas sapiselt, et kui ma tõesti tahan homme koos pastor Kõksi ja Rütmi Kallega vabadusvõitlejate kokkutulekule minna, oleks mul viimane aeg magama minna.
«Pardon, madam!» ütles Siim ning suudles galantselt oma kätt nagu tõeline dentelmen. «Jäime siin natukene härra Fritsuga istuma ning vanu aegu meenutama. Aga ärge pange pahaks, ma hakkan kohe minema!»
«Ära muretse,» ütlesin ma prouale, «saadan härra Kallase ainult trammi peale, hingan natuke värsket õhku ja tulen kohe tagasi.»
*
Mis edasi juhtus, seda ma ei mäleta. Kui pilt mitu ööd-päeva hiljem ette tuli, istusin Siimu kõrval pehmel diivanil ning vastasin Katrin Vaga küsimustele. Hiljem kuulsin, et see oli olnud «Tähelaeva» korduse kordus ja et sealgi oli olnud päris häid momente.