Venemaa on sel suvel paistnud silma aktsioonidega arktikas. idanaabrid peavad Põhja-Jäämere elfialasid oma mandrilava osaks. Mis on mandrilava geoloogilises tähenduses, selgitab Alvar Soesoo.
Arktika rikkused ootavad laialijagamist
11. august 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on nii Eesti kui maailma ajakirjanduse huviorbiiti tõusnud Arktikaga seonduv. Viimase kümnendi majanduslikud ja poliitilised sündmused on teravdanud nii suur- kui väikeriikide vastasseise.
On ju ressursid, sealhulgas maavarad, olnud sõdade ja okupatsioonide sütikuks mitme viimase sajandi jooksul. Praegusel kümnendil oleme taas energeetilise kriisi lävel. Majandustegevuse mõttes jagamata piirkondi on maakeral vähe järele jäänud.
Mandrilava MÕISTEST
Just Arktika on see piirkond, mida saab edasi jagada sellega piirnevate riikide vahel. Seaduslik alus tundub vähemasti ÜRO tasandil selleks olemas olevat. Aastatel 20002001 hoogustunud püüdlused Arktika ära jagada baseeruvad 1982. aasta ÜRO konventsioonil (Law of the Sea ehk ÜRO mereõiguse konventsioon, Eestis jõustunud 25. septembril 2005), põhiliselt selle artiklil 76.
Viimase kohaselt võib merega piirnev riik valida, millistel alustel saab traditsioonilisele 200 meremiili laiusele majandusvööndile alasid juurde taotleda.
Võimalusi on mitmeid, sealhulgas võib arvutus põhineda mandrijalami piiri kaugusel rannaalast, selle kaugusel kindlast sügavusjoonest või isegi keerukamal viisil leitud setete paksuse ja mandrinõlva alumise piiri kauguse omavahelisel suhtel. Toetudes sellele, saab juurde taotleda 150 või isegi enam meremiili.
Nimetatud ala, alates rannikust, nimetatakse juriidilises mõttes mandrilavaks. See võib, aga kindlasti ei pea kokku langema geoloogilise mandrilavaga.
Juriidiliselt võib mandrilava tõlgendada üsna vastuoluliselt. Geoloogias on asi paigas: mandrilava ehk elf on kontinentaalse maakoore osa, mis on tavaliselt maailmamerest üle ujutatud.
Mandrilava algab rannajoonelt ja ulatub kuni järsult ookeani põhja suunas langeva mandrinõlvani, selle laius on keskmiselt 70 kilomeetrit, erandjuhul võib aga ulatuda kuni 1500 kilomeetrini. Arktikas ongi teadaolevalt väga lai mandrilava, mis laiub Siberi rannikust põhja suunas.
Oma majanduspiire laiendada sooviv valitsus (kui riigil on merepiir) esitab taotluse vastavale komisjonile (Commission on the Limits of the Continental Shelf). Loa saanud, ongi riigil võimalus laiendada oma majandustegevust, maavarade otsingut, kaevandamist, aga ka elusressursside kasutamist uutele aladele, kontrollida uuringutegevust ning torujuhtmete ja kaablite paigaldamist jm. Taotlus tuleb riigil esitada kümne aasta jooksul pärast seaduse ratifitseerimist.
Arktika elfialad on rikkad nii gaasi, nafta kui ka teiste maavarade poolest. Kontroll nende loodusvarade üle on loomulikult kõigi Põhja-Jäämerega piirnevate riikide eesmärk.
Venemaa esitas taotluse väga laialdastele aladele Arktikas juba 2001. aasta detsembris. Taotleti tohutuid maa-alasid põhjapooluse ümber, suurt osa Lomonossovi veealusest mäeahelikust, Mende-lejevi ahelikust ning nende vahele jäävast alast.
Venemaa suured soovid
Vahepeal jõudsid Kanada teadlased Arktika põhilised merepõhjastruktuurid uuesti üle vaadata ning põhimõtteliselt uue rajoneerimise skeemi esitada. 2002. aastal soovitati Venemaal esitada täpsem andmestik Arktika keskosas, põhjapooluse lähedal taotletavate alade kohta, et veenda komisjoni taotluse õiguslikkuses.
Kanada, Taani ja USA olid Venemaa õiguse taotleda oma majanduspiirkonnaks ka Arktika keskosa juba varem kahtluse alla seadnud.
Venemaa on aga oma õigust nendele aladele kinnitanud temale omasel viisil. Vene selleaastane ekspeditsioon poolusele ja sukeldumine ookeani põhja oli alade endale kuulutamise seisukohast muidugi läbikukkunud. Ometi näitas see siiski midagi seda, et Venemaal on tehnilised võimalused nimetatud aladel töötamiseks nii vee peal kui vee all. Samuti seda, et Venemaa ei ole jätnud jonni, vaid soovib suure osa Arktikat enda omaks kuulutada.
Vastavalt eelnimetatud ÜRO konventsioonile ei kuulu ookeanipõhi ega sellega seotud mäeahelikud või kõrgendikud juriidilise mandrilava koosseisu. Mida siis tegelikult kujutab endast Põhja-Jäämere keskosa?
Batümeetriliselt kaardilt paistavad silma mäeahelikega vahelduvad tasasemad alad. Alfa-Mendelejevi ahelik on geoloogiliselt tekkinud ookeanilisele maakoorele nn kuuma täpi magmatismi käigus. Samuti peetakse Lomonossovi ahelikku ookeanilise päritoluga struktuuriks. Piirkonnast kogutud setteproovid on iseloomulikud ookeanilisele basseinile, üksikud kristalsete kivimite proovid kujutavad endast erinevaid basalte tüüpilisi ookeanilise koore vulkaanilisi kivimeid.
Vene uurijad on väidetavalt leidnud traalimise käigus lahtisi vanaaegkonna kivimitükke (mis peaksid olema iseloomulikud kontinentaalsele maakoorele), kuid nende seost kõnealuse piirkonnaga ei saa tõestada. Nimetatud geoloogilistest iseärasustest johtuvalt ei ole ühelgi riigil otsest alust nimetatud piirkondade peale taotlust esitada.
Kokkuvõtteks peab aga tunnistama, et geoloogiline andmestik Arktika keskosa kohta on siiani väga lünklik ja kohati vastuoluline. Aga ilmselt hoogustab uus loodusvarade buum ning Venemaa ja teiste riikide vahel toimuv poliitiline ragin nimetatud piirkonna uurimist.
Autor on TTÜ Geoloogia Instituudi direktor