Muinsuskaitse laseb laevavraki uputada

Marko Püüa
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Vanasadama kail vedelevad sõjalaeva jäänused peaksid septembri keskel olema kaldast enam kui kilomeetri kaugusel merepõhjas.
Tallinna Vanasadama kail vedelevad sõjalaeva jäänused peaksid septembri keskel olema kaldast enam kui kilomeetri kaugusel merepõhjas. Foto: Peeter Langovits

Tallinna Vanasadama süvendamisel päevavalgele tulnud 18. sajandist pärit sõjalaeva vrakk on seadnud sadamajuhid silmitsi tavatu olukorraga – osa kaile kuivama jäetud tammiseid laevajäänuseid tuleb uuesti uputada.

Varem pole Eestis juba üles tõstetud vrakki uputatud.

Sõjalaeva jäänustel silma peal hoidnud muinsuskaitseamet pani kuivanud puidu merepõhja laskmise Vanasadama peremehe Tallinna Sadama õlule, kes omakorda usaldab töö Tuukritööde OÜ-le. Töö läheb maksma ligi sada tuhat krooni.

«Ega meil suurt valikut ole: mida muinsuskaitseamet ütleb, sellega tuleb nõustuda,» nentis Tallinna Sadama ehitusjuht Peeter Nõgu.

Vrakk murdus tõstmisel

Loo juured ulatuvad selle aasta algusesse, kui Vanasadama idapoolse kai juures hakkas süvendustöödel vee alt välja tulema mustaks tõmbunud toekaid tammepalke. Leiust teatati muinsuskaitseametile.

Ameti ja meremuuseumi esindajad said jaanuari lõpus kai peal soojakus kokku, et otsustada, mis edasi. Paraku ei lubanud talveilm merepõhjas arheoloogiliste töödega alata.

Olukorra muutis kriitiliseks asjaolu, et suurtele reisilaevadele mõeldud kai ehitusel surus töögraafik peale. Näiteks jõudis võimas Soome süvendaja vrakini ning tõstis välja mõned laeva vaskplekiga kaetud küljeplangud. Kui tuukrid aprillis sonari merepõhja lasid, selgus, et osa omaaegse suure sõjalaeva jäänustest on juba uue betoonkai alla maetud.

Aprilli keskel alustasid tuukrid vrakijäänuste väljatõstmist. Kraana tõstis üksteise järel kaile sajandeid vana laeva mitmetonniseid kaari. Peagi selgus, et kraana jõud vettinud tammest üle ei käi. Kohale telliti võimsam kraana, mille abil oli lootus merepõhjast üles tõsta ka laeva pealtnäha kindlalt koos püsinud põhjaosa.

Vettinud puit andis järele, kui hiiglaslik vrakiosa oli kai kohale tõstetud, ja laevakere murdus väiksemateks tükkideks. Kõik see juhtus mai alguses ning sellest ajast on sadu aastaid merepõhjas vedelenud jäänused kuival maal päikese käes kuivanud.

Sadama ehitusjuhi Nõgu sõnul pidid nad kõik vrakijäänused merepõhjast kokku koguma ning muinsuskaitseamet tegema valiku – millised uputatakse, millised säilitatakse.

«Selge on see, et väärtuslikke asju tuleb miskit moodi säilitada,» rääkis Nõgu. «Muinsuskaitsjate sõnul on konserveerimine ja vraki eksponeerimine väga kallis. Lihtsalt minema visata tundub ka julmavõitu, kuid vees peaks [vrakk] edasi säilima.»

Vraki toekamad jäänused leiavad koha Vanasadamast

1,2 kilomeetri kaugusel Tallinna lahe põhjas vana mere-

patarei Tsitadell asukohas, mis

on kultuurimälestisena kaitse all.

Muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu rääkis, et väiksemad ja ajalooliselt väärtuslikumad tükid anti tasuta Säästva Renoveerimise Infokeskusele.

Uustalu sõnul leidsid asjatundjad, et sellisena, nagu laevavrakk välja tõsteti, polnud seda mõtet tervena säilitada.

Ta märkis ka, et uputamises pole midagi tavatut. «Vrakk pannakse samasse keskkonda tagasi ja kui keegi soovib, saab ta seda tulevikus uurida,» sõnas Uustalu.

Kaotus pole korvamatu

Arhitektuuriliselt, ajalooliselt ja miljööliselt väärtuslike hoonete säilimisega tegelev Säästva Renoveerimise Infokeskus on sadamast metsaveoki koorma jagu laevajäänuseid juba oma laoplatsile viinud.

Keskuse esindaja Tarmo-Andre Elvisto sõnul tahavad nad näitustel kasutada tükke, mil on ajalooline ja esteetiline väärtus. Teiseks on neil plaanis katsetada, kuidas kaua merevees olnud puit kuival maal vastupidavaks teha.

Ajakirjas Horisont küsis meremuuseumi teadur Vello Mäss hiljuti, kas sõjalaeva Iona läbikukkunud päästmine tähendab korvamatut kaotust. «Kindlasti mitte, sest 18. sajandi suurtest sõjalaevadest ja nende ehitusest on teada kõik oluline,» kirjutas ta. «Tuleb enesele ka aru anda, et nii suure sõjalaeva vraki konserveerimine ja eksponeerimine ei oleks Eestile jõukohane ülesanne.»

---------------------------------------------

Vaskraha andis vihje

Mereajaloolastel kulus veidi aega, et teha selgeks, millise laeva otsa Tallinna Vanasadama süvendamisel satuti, sadamapõhi säilitab palju peamiselt tormide ja tulekahjude tõttu hukkunud vanade sõjalaevade jäänuseid.

Oluliseks juhtlõngaks sai selles küsimuses laeva konstruktsioonide vahelt leitud 1794. aastal vermitud ja suurepäraselt säilinud Katariina II aegne viiekopikaline vaskraha. Samuti aitas laevavrakki tuvastada selle plekiga ülelöödud põhi.

Suure tõenäosusega on tegemist 66 suurtükiga varustatud Vene liinilaevaga Iona, mis ehitati Arhangelskis 1790. aastal. Selle 48,71 meetri pikkuse ja 13,50 meetri laiuse sõjalaeva veepealne osa lammutati sadamas 1802. aastal. Veealune osa jäi toona sadama põhja lebama. (PM)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles