Vabad värsid: Sööjajumal ehk lootus
1. september 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks jumal oli jälle
maailma nõnda armastanud,
et kaotas kurbusest kilosid
ega pääsenud enam doonoriks.
Aga kõhngi saab omalt poolt anda:
tema saab süüa, kaastundest
ja heldimusest ilma alla kugistada.
Dies amoris, toidupäev, kõik saab nauditud:
laske lapsukestel tulla, vanade ja lilledega,
masinatel põõsastega, kirikuil kreemiga.
Läheb kõik korduv ja läheb jääk,
see, milles elatakse: «Mina päästan ja söön.»
Mitte nagu Kronos, sest tedagi ei jää järele.
Suu pole lihtne must auk, vaid universumi
armastav kokkutõmme, kirehoog ja härdus.
Nüüd tuleb veidi oodata.