Olen üks neist õnnelikest, keda jumal on õnnistanud rikkaliku õunasaagiga. Õunu on oma tarbeks ning mahlategemiseks üleliia ja nii otsustasingi ülejäägid rahvusvahelisel eakate päeval jagada tasuta neile linnakodanikele, kellel endal õunu pole, küll aga isu eestimaiseid õunu maitsta. Oma arust tundus selleks parim koht olevat käidav ja rahvarohke avaturu ümbrus või siis parkimisplats.
Et olen pikemat aega olnud linnavolikogu liige ja kandideerin sinna jällegi, siis seadusekuulekana tahtsin teada, mismoodi saaksin seda jagamist kõiki ühiselu reegleid järgides korraldada.
Kõigepealt helistasin linna ettevõtlusosakonda, kust sain teada, et tasuta jagamine pole mingi ettevõtlus ja nemad selle lubamise või keelamisega ei tegele. Küll aga laideti maha minu soov autolt õunu parkimisplatsil jagada. See olevat kuritegu, sest parkla on ikkagi avalik ruum ja ette nähtud parkimiseks ning isegi kassipoja läbi lahtise autoukse ära andmine on seal seadusesilmale vahelejäämise korral keelatud ja karistatav. Avalikus ruumis tegutsemiseks peab aga kindlasti olema luba.
Tuli välja, et kõik need heatahtlikud õuntejagajad Tammelinnas ja mujal on seaduserikkujad, sest nad kasutavad linnalt luba küsimata kõnniteed, kuhu on oma õunakorvid ja -kastid paigutanud. Samuti ei tohi iga lihtsurelik oma õunaülejääke metsanotsudele viia. Ka selle eest võib saada krõbeda summaga trahvikviitungi.
Liikluskorraldusteenistusest selguse saamisel küll nii kurje hääli ei kostnud ja erilisi piiranguid tasuta jagamisel ka ei tehtud, kuid politsei eest kaitset ka ei lubatud. Et endale pahandust mitte kaela tuua, langes parkimisplatski ära.
Kuna tegemist on ikkagi avaliku üritusega, siis tuli loa saamiseks pöörduda linna kultuuriosakonna poole. Kena daam oli pärast minu jutu ärakuulamist tükk aega vait. Selgus, et temagi ei oska kohe seisukohta võtta. Õhtuks oli selgus majas: õunte tasuta jagamiseks pean nende söödavuse kinnituseks tervisekaitsetalitusest tõendi tooma.
Ausalt öeldes viskas mul nüüd vedru tõega üle. Turul kauplejalt seda ju ei nõuta, tasuta jagajal peab aga tõend olema. Mulle jääbki arusaamatuks, miks peavad annetuste puhul olema igasugu load ja tõendid. See on nagu kaigaste pildumine kodaratesse. Sellisel viisil linnavalitsus oma armastust Tartu vastu küll välja ei näita.
Siit ka küsimus: kas Edgar Savisaarel on Tallinnas linnakodanikele jagatavate kartulite ja küttepuude kohta kogu paberimajandus korras – et puud annavad sooja ja kartulid on söödavad?
Olles peaaegu päev läbi telefoni otsas istunud, mõistsin: meie riigis on tõega midagi väga mäda. Lihtsad eluasjad on aetud nii keeruliseks ja halenaljakaks, et selle peale ei oska kohe naerda ega nutta.
Eluvõõrad pintsaklipslased on kokku keeranud sellise ühiselureeglite pudru ja kapsad, mida siga ka ei söö.
Iga lihtsureliku tegu ja samm on avalikus ruumis peensusteni reglementeeritud. Euroopasse pürgimisel ja selle direktiive järgides oleme pugenud torru, mis on elamiseks kitsas ja mille teisest otsast pole sedasi jätkates valgust näha.