Sel kuul möödub 113 aastat Kuremäe abikloostri rajamisest Tallinnas. Ida-Virumaal Kuremäel asuva Pühtitsa nunnakloostri juurde kuulunud abiklooster asus Tallinnas endise Shubbe ja praeguse Reimanni tänava ning Gonsiori tänava ristumispaigas.
Gonsiori tänava ehitus hävitas nunnakloostri
6. september 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
19. sajandi lõpukümnendil, 1894. aastal kinkis kaupmeeste suguvõsast pärit Pelagia P. Basargina Kuremäe kloostrile talle kuulunud kahekorruselise puumajaga kinnistu Tallinnas. Sinna rajatigi Kuremäe abiklooster ning esialgne puust kirik.
Kirik jäi kitsaks
Kuna väike puukirik ei mahutanud peatselt enam kõiki palvetajaid, hakati planeerima suurema peakiriku ehitamist. Peterburi arhitekti N. Nikonovi kavandatud peakiriku ehitusprojektid valmisid 1900. aastal.
Kiriku nurgakivi asetas sama aasta 11. septembril paika Kroonlinna ülempreester Joann, kes oli ühtlasi ka üks suurimatest eraisikust annetajatest kiriku ehituse heaks.
Pikliku kujuga kolmelöövilisel kahekordsel kivikirikul (pikkus 25 ja laius 17 meetrit) asetsesid rikkalike kaunistustega üheksa kuppeltorni ja 32 meetri kõrgune kaheksatahuline kellatorn. Kaheksa kirikukella telliti Jaroslavli linna kellatehasest, neist suurim kaalus ligikaudu neli tonni.
Suurejooneline peakirik mahutas üle 400 inimese. Peakiriku pühitsemise toimetas 22. septembril 1902 Riia piiskop Agafangel Kroonlinna ülempreestri Joanni (Sergievi), suurvürstinna Maria Nikolajevna ning kohaliku vaimulikkonna osavõtul.
Imettegev ikoon
Kõrge kivimüüriga ääristatud abikloostri kinnistul asusid peale rikkalikult kaunistatud kirikuhoone veel ahiküttega elumaja kloostri õdedele, majahoidja elamu, viljapuuaed ja puukuurid. Majas elas kümmekond nunna ja kloostrit teenindav preester.
1936. aasta suure paastu ajal toodi taas Pühtitsast abikloostrisse imettegev Jumalaema ikoon, aktiivselt osalevaid eesti ja vene perekondi oli jumalateenistustel kokku 324.
Sakslaste 1941. aasta pealetungis Tallinnale said abikloostri hooned kannatada. Kohe pärast Eesti okupeerimist Nõukogude vägede poolt abiklooster natsionaliseeriti. Kloostri õdede elumajja tehti imeväikesed korterid, kuhu paigutati üürnikud.
1944. aasta märtsipommitamisel sai klooster aga pommitabamuses tugevalt kannatada. Nõukogude perioodi alguses kanti abiklooster vene historitsimi ilusa näitena ka mälestusmärkide nimistusse.
Tõenäoliselt lootsid õed ka kirikuelu pöördumist tavapärasesse rütmi, sest aastatel 19531955 tehti kirikuhoones põhjalik kapitaalremont üldmaksumusega 7015 rubla. Paari aasta pärast muutus aga olukord drastiliselt ning kloostri kinnistule hakati planeerima uusi ehitisi.
Lammutati maha
Peatselt hakkasid ka ümberkaudsete elanike seas levima kuuldused abikloostri likvideerimise plaanidest. Tallinna uue tänavavõrgustiku planeerimine ja Gonsiori tänava alguse ümberkorraldamine abikloostri piirkonnas said riigivõimudele sobivaks ettekäändeks lammutusplaanid teoks teha.
21. juulil 1959. aastal andis ENSV valitsus välja seadluse kiriku sulgemise kohta. Juba poole aasta pärast, 16. jaanuaril 1960 tehti algust abikloostri lammutusega. Esmalt tõmmati buldooseritega maha kloostrikiriku kellatorn, seejärel kuppeltornid, veidi hiljem kirik õhiti. Enamik kiriku sakraalatribuutikast hävitati kohapeal.
See kõik tähendas abikloostri tegevuse täielikku lõppu. Abikloostris elanud õed ja kloostris teeninud vaimulikud on maetud Kuremäe abikloostri matmispaika Tallinna Aleksander Nevski kalmistul.