Priit Pärna päev Londonis

FOTO: Peeter Langovits

Londonis lõppenud animafilmide festivali valguses kirjutab Ann Alari, miks meeldib inglastele Priit Pärna huumor.

Nädalapäevad tagasi lõppes Londonis järjekordne rahvusvaheline animafilmide festival, mille fookuses oli tänavu Eesti. Ja nagu üks mu kunagine õpilane, eesti keele ja kultuuri vastu huvi tundnud inglane sellega seoses teraselt märkas, juhtus festivali kavva kuulunud spetsiaalne Priit Pärna päev täpselt kunstniku sünnipäevale, 26. augustile.

Vaatamata sellele, et tegu oli viimase suvepühaga (mil kõik londonlased kasutavad võimalust, et enne sügise algust linnast välja saada) ja turiste tõmbas Notting Hilli karneval (mis pretendeerib Euroopa suurima tänavapeo nimetusele), leidis nii mõnigi Pärna loomingu austaja üles tee ka Soho Curzoni kinno.

Miks Pärn inglastele meeldib? Põhjus on ilmselt selles, kuidas ta sürrealismi ja sümbolismi kasutab – inglase jaoks muutub Pärn sellega silmapilkselt arusaadavaks.

Vastupidiselt mitmele teisele Eestis ülipopulaarsele joonis- ja nukufilmile ei teki siinsel vaatajal Pärna teoste puhul kunagi probleemi, et mis neis siis tegelikult ikkagi naljakat on. Naerdakse palju ja õigetel kohtadel.

Pärna eluterve seksuaalsus

Pärna käekirjas on ka midagi sellist, mis on igiomane inglise poliitilisele karikatuurile. On neid, kes oskavad näha põnevaid paralleele eestlase loomingu ja William Hogarthi (1697–1764) teravate, ent tohutult naljakate poliitiliste karikatuuride vahel. Aga ka neid, kes nii kaugele ajalukku tagasi ei vaata ja ütlevad, et Pärna käekiri meenutab briti suurimate päevalehtede karikatuure.

Veel hindavad inglased Pärna filmide elutervet ja võluv-räiget seksuaalsust. See tuletavat neile nostalgiliselt meelde 20. sajandi esimest poolt, kui mereäärsetest suvituskohtadest saadeti linnajäänutele mahlakalt humoorikaid postkaarte.

Näiteks neid, mille autoriks oli Donald McGill ja mida müüdi miljonite kaupa. Nii enne kui pärast seda, kui nende autor ebasündsate kaartide joonistamise eest süüdi mõisteti.

Pärna päeva tõmbenumbriks oli mõistetavalt Hardi Volmeri dokumentaalfilmi «Parnography» (jah, siin ilma täppideta) Suurbritannia esilinastus. Selle kohta arvas nii mõnigi vaataja, et tegemist pole mitte ainult hea ülevaatega kunstniku elust ja tööst, vaid päris tabava kokkuvõttega teatud ajalooperioodist ja vaimsusest.

Eestit olid festivalil esindamas nii Nuku- kui Joonisfilmi stuudio teosed. Noored lavastajad Priit Tender ja Mait Laas pidid vastama arvukatele küsimustele. Sealhulgas huvitas inimesi see, kas noored, keda Pärn õpetab, ennast liiga palju mõjutada ei lase ja sellega Pärna-näoliseks ei muutu – on ju maestro sedavõrd tugev isiksus.

Noor, aga tubli festival

Nädal aega väldanud festivali kavva kuulus filme nii Euroopast kui Põhja-Ameerikast, ent esindatud olid ka sellised maad nagu Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika ja Brasiilia.

Kogu festivali jooksul rippus Soho Curzoni kino fuajees üleval Nukufilmi ja Eesti Instituudi koostatud rändnäitus, mis avas animatsiooni saladusi – kuni selleni välja, kuidas nukud lõpuks hinge sisse saavad ja elama hakkavad.

Londoni animafilmide festival on veel suhteliselt noor – tänavune oli neljas –, ent prestiižikas. Sellest osavõtt on oluline näiteks ka inglaste eneste absoluutsele lemmikule Aardmani stuudiole.

Nende uue filmi «Õed Pearce’id» (vt www.aardman.com/pearcesisters) peategelasteks on vanatüdrukutest õed, kes kalade asemel lükkavad vahel oma mereäärsesse suitsuahju ka mehi. Must huumor selles on võrratu.

Festivali direktori Nag Vladermersky sõnul on sellises mahus rahvusvahelist programmi kokku panna suhteliselt raske. Tema (veidi väsinud) nägu lööb aga särama, kui ta mainib Londoni Eesti saatkonna kultuuriatašeed Reet Remmelit.

Ta toonitab, et kui kõigil asjaosalistel jätkuks programmi kokkupaneku ja festivalipubliku ootuste suhtes sellist arusaamist, oleks asju palju lihtsam ajada.

Nukustaaride paraad

Peetrike, operaator Kõps ja teised Eesti nukufilmi legendaarsed staarid tervitavad eilsest külastajaid filmimuuseumis avatud näitusel «Hing sees», mis on pühendatud Nukufilmi stuudio 50. sünnipäevale.

Kokku on ekspositsioonis rohkem kui 120 nukku, igas vanuses ja suuruses. Auväärseim mõistagi Peetrike, Eesti esimese nukufilmi, 1958. aastal valminud «Peetrikese unenäo» (rež Elbert Tuganov) kangelane. Väikseim on Pingviin – Riho Undi filmist «Pingviinide paraad» pärit tegelasel on pikkust vaid 1,5 sentimeetrit. Suurim aga Jonnipunn – Mati Küti «Une instituudist», pikkust nagu inimesel, 1,8 meetrit koguni!

Kohal on ka need nukud, mis olid eksponeeritud Londonis, sealsel animafilmide festivalil. See on väiksem rändnäitus, mis tiirutab mööda Euroopat, varem oli Tamperes ja Dresdenis. Viimases, nagu kinnitas animafilmilavastaja Mait Laas, käis siinseid nukustaare uudistamas koguni 6200 huvilist.

Lisaks nukkudele on väljas unikaalsed auhinnad, mille on Eesti nukufilmid läbi ajaloo võitnud, sh kõige esimene rahvusvaheline tunnustus, «Otile kosmoses» osaks saanud eripreemia Deauville’i astronautika- ja kosmosefilmide festivalilt 1963. aastal. Ülevaate saab ka Eesti nukufilmi ajaloost, generatsioonidest ja nukufilmi eri liikidest. «Hing sees» jääb Maarjamäe lossis avatuks oktoobri lõpuni. (PM)

Tagasi üles