Mul oli plaanis laenutada Briti raamatukogust professor Naismithi klassikaline uurimus muistsete sumerite ehituskunstist, osta Goldsmithi rauapoest vannitoa remondiks vajalikke tööriistu ning käia Inglise Energia klienditeeninduses õiendamas, et nad lõpetaksid lollimängimise ja lülitaksid voolu uuesti sisse.
«Aga mister Starr, teil on alates veebruarist tasumata elektriarveid summas 1182 naela ja 67 penni, millele lisandub viivis. Kokku teeb see 2067 naela ja 2 penni,» seletas teller.
«Taevane arm!» ütlesin mina. «Kust see number võetud on? Mul on suvilas ainult külmkapp ja paar lampi, need ei saa ometi kahe tuhande eest elektrit võtta. Teil on arvestuses mingi viga, kontrollige järele!»
«Pealegi on mul siin Sussexi krahvkonna elektrivõrkude juhtivinseneri Robert Kershaw poolt manukate juuresolekul koostatud protokoll, mille kohaselt ilmnes kontrollimisel tõsiasi, et olete oma maakodu elektriarvesti plommid rikkunud ning pistnud mõõteriista ketta vahele ebaseadusliku tuletiku, takistades sel viisil energiakulu arvestamist. Rikutud arvesti eest peate vastavalt Ühendatud Kuningriigi Ülemkohtu otsusele maksma 2000 naela trahvi, millele lisandub 10 000 naela valuraha mister Kershawle tekitatud kehavigastuste eest.»
Pärast lühikesi läbirääkimisi elektrimonopoli ennekuulmatute nõudmiste üle, mille raames nii professor Naismithi 1200-leheküljeline monograafia kui ka äsjaostetud torutangid tekitasid Inglise Energiale märkimisväärseid kaotusi elavjõus ja tehnikas, päästis kohalekutsutud politseipatrull mind sellest röövlikoopast.
«Me oleme suured biitlifännid, mister Starr!» ütles üks politseinik ning lõi kulpi. Ja teine konstaabel ütles: «Ma olen alati tahtnud küsida, kas te olite purjus, kui salvestasite laulu «A Little Help From My Friend», ja kas teil sellepärast pahandusi ei tulnud?»
«Aitäh, poisid!» ütlesin mina. «Kui te juba siin olete, ehk viskate mind siis Buckinghami paleesse? Olen kuninganna kellaviieteele hiljaks jäämas!»
Minu saabumine töötavate vilkurite ja undava sireeniga autos tekitas palees parajat furoori.
«Armas Ringo, kust teie niimoodi tulete? Justkui sõjas oleksite käinud,» imestas Elizabeth.
«Ohoo, Naismithi esmatrükk!» elavnes ka kuninglik abikaasa. «Kust te niisuguse harulduse saite? Minu teada on neid pärast Bagdadi rahvusmuuseumi mahapõletamist ainult kaks tükki alles jäänud!»
Salongi astudes märkasin, et ma polnud sugugi ainus külaline sel õhtul. Klaveri taga laiutas tüse, kulda ja karda täis riputatud, magusate parfüümide järele lõhnav meesterahvas.
«Hellõu, Ringo!» lehvitas ta oma töntside sõrmedega.
«Privet, kotlet!» vastasin mina. «Kuidas kube kärab, vanapoiss? Sa seda laulu ikka mäletad, mis kadunud Lennon sinu kohta tegi: «Kivil istus väike konn, mõtles, et on Elton John!»?»
«Jah, söör Elton John oli nõnda lahke ja nõustus meile enne oma ärasõitu pisut musitseerima,» seletas Elizabeth II. «Ma loodan, mister Starr, et teil pole midagi muusika vastu?»
«Esitan teile nüüd laulu «Candle in the Wind», «Küünal tuules»,» teadustas Elton. «See laul on kirjutatud unustamatu printsess Diana mälestuseks!»
Istusime, kuulasime. Kuninganna, näol äraseletatud ilme. Kuninglik abikaasa, silmis klaasistunud pilk. Mina, mõeldes pikkadele sügisõhtutele Sussexis, mis vist jäävadki mööduma küünlavalgel. Oli mul tarvis seda neetud arvestit turkida? Teinud nagu teised külamehed tõmmanud aga kaabli jaotuskapist ja varastanud elektrit nii palju kui kulub!
«Andeks, et eksitan, aga kas midagi lõbusamat ei saaks?» köhatas prints Philip, kui laulust oli umbes pool kuulatud. Või veerand, sest kes neid Eltoni lugusid teab.
«Ma võin «Krokodilli rocki» mängida,» ütles Elton vastutulelikult, kuid kuninganna sekkus kärmelt:
«Ei, rokki pole küll vaja! Peame natuke vahet, te võtke küpsist ja jutustage oma eelseisvast reisist.»
«Ah, mis seal ikka, tavaline värk» ütles Elton. «Mul on järgmisel laupäeval Tallinnas üks haltuura, lähen ja mängin eestlastele oma vanu hitte. Suts sinna ja tagasi, suht mõttetu ots tegelikult.»
«Aga makstakse vähemalt hästi?» küsis prints Philip.
«Ikka,» vastas Elton. «Täitsa normaalselt maksavad, Eestis praegu rahval raha liigub, kõik on maha müüdud!»
«Ma olen endamisi vahel mõelnud, et ei tea, pillimehed vist teenivad päris hästi,» ütles kuninganna. «Või kuidas?»
«No see oleneb,» hakkas Elton keerutama. «Ei saa kurta tegelikult. Aga eks kulud ole kah suured, vaadake kas või kui palju tänapäeval toit ja riided maksavad ja kui suured kommunaalid on. Jumal küll, ma sain just augustikuu veearve ja pidin otsad andma: üle kaheksakümne naela. Täielik «Sacrifice», ma ütlen!»
***
Hilisõhtuse rongiga koju sõites hakkasin mõtlema: võib-olla peaksin ka mina tuurile minema? Käiks mööda maakolkaid, mängiks provintslastele Elton Johni vanu hitte ja raha tuleb.