«Rühma eest, elu eest, poiste eest!» Jaanus Karmi luurerühma traagiline lugu

Viimane foto väina ületamist alustavast luurerühmast. Foto on pärit rühmaülema Jaanus Karmi fotoaparaadist FUJI, mis leiti pärast õnnetust mererannast.

FOTO: repro toimikust

Täna möödub 20 aastat Kurkse tragöödiast, mil õppuse käigus uppus sügisesse merre 14 kaitseväelast. Postimees avaldab sel puhul algselt 2007. aasta 11. septembril, kümme aastat pärast tragöödiat Postimehes ilmunud loo.

Kurkse väina lainemöllus jõu ja ajataju kaotanud luurerühmast on järel riismed. Üksteise ergutamiseks karjuvad külmas merevees elu eest võitlevad surmväsinud rahuvalvajad kooris: «Rühma eest, elu eest, poiste eest!»

Juhuse või saatuse tahtel ei lämbu merehädaliste karjed tormis, vaid kanduvad kaldale. Kurkse sadamakapten Heino Kreintal ja tema poeg Hannes Kuusemäe katkestavad kodus puudelõhkumise ja tõttavad randa. Kuusemäe tõstab binokli silmadele ja näeb kaldast umbes kahe kilomeetri kaugusel lainetes kümnemeetrist kogu. Nagu paat oleks kummuli.

Kreintal jookseb telefoni juurde ja helistab Paldiski politseisse. Kuusemäe tõttab kuuri paadi jaoks bensiini tooma. Umbes viie minuti pärast hüpleb mootorpaat Tormi Janne lainetel binoklist nähtud kogu poole, veerand tundi hiljem tõmmatakse esimesed merehädalised pardale.

Kurkse suurõnnetuse päästetööd.

FOTO: Toomas Huik

Sadamakapten palub raadio teel Paldiski politseist kiiresti abi, sest kõik hädalised neljakohalisse paati ei mahu. Ent aeg surub peale. Neli meest tiritakse paati, siis veel kaks. Ülejäänud neli meest, kes veel vees on, võetakse nööriga sleppi.

Ja veel palub Kreintal raadio teel kiirabi saata. «Kuna oli näha, et nende pilgud olid täielikult klaasistunud ja nad ei reageerinud millelegi /.../ kuuest paadis olnud kaitseväelasest üks tundus olevat koomas,» räägib ta hiljem uurijatele.

Mõnekümne minuti pärast kihab Kurkse sadam kiirabiautodest, politseinikest, päästjatest ja sõjaväelastest. Avalikkuse ette jõuavad peagi sõnumid Eesti kaitseväe rahuaja traagilisimast õnnetusest – luurerühma 22 liikmest kaks on hukkunud ja 12 kadunud.

Pääsenud on kiirabiga haiglatesse viidud. Külmast lõdisev rühmaülem nooremleitnant Jaanus Karm on ainus, kes võtab kiirabiarsti loal sadamatöötaja pakutud pudelist suutäie viina. Teel Keila haiglasse ei lausu ta sõnagi.

Kurkse suurõnnetuse päästetööd.

FOTO: Toomas Volmer

Pea kaks aastat hiljem seisab teenistuskaaslaste silmis kõrgelt hinnatud Karm kohtu ees süüdistatuna võimu kuritarvitamises, mis viis surma 14 sõdurit.

Mis siis ikkagi juhtus BaltPati rahuvalvajatega 11. septembril kümme aastat tagasi? Kohtutoimikute abil taastab Postimees traagilise õnnetusega lõppenud sündmusteahela.

9. september

Luurerühma 22 sõdurit jõuavad Karmi juhtimisel kahe sõjaväeautoga Paldiski põhjasadamasse, kust piirivalvelaev Torm mehed Pakri saartele viib. Seal on plaanis läbi viia ellujäämisõppus «Vilets elu». Karm täpsustab laeva kapteniga maabumiskohti Pakril ning lisab, et tagasi tullakse oma jõududega. Kaptenis selline soov imestust ei tekita, sest kõik mehed on treenitud ja pikka kasvu.

Kell 16.45 väljub Torm sadamast. Luurerühm toimetatakse kaldale kummipaatidega ja mehed pannakse maha seitsme grupina eri kohtades.

Järgmised kaks päeva tegelevad luurerühma liikmed Pakri saartel kaardistamise, patrullimise ja laagripaiga leidmisega.

11. september

Kell 7.00 annab Karm korralduse koguneda kell 10.00 Suur-Pakri lõunatipus Suurkülas. Seal teatab ta meestele, et tagasi mandrile tuleb minna jalgsi läbi mere. Karm annab korralduse varustus veekindlalt pakkida.

Kell 11.00 tutvustab Karm marsruuti ja räägib, et randumiskoht on Kurkse sadamast kaks kilomeetrit läänes. Ületada tuleb ligi kolmekilomeetrine veetakistus, kus on rohkesti madalikke. Veesügavus madalike kohal peaks kaardi järgi olema 1,4 meetrit. Veetaseme tõusu arvestades järeldavad sõdurid, et sügavus madalikel ei ületa 1,8 meetrit. Samuti ütles Karm, et ujuda tuleb maksimaalselt 200 meetrit.

Rühmaülem küsib ka meeste ujumisoskuse kohta ning lubab, et kes ujuda ei oska, võib saarele jääda ja hiljem saadetakse talle paat järele. Seersant Maido Saguri teatab ainsana, et ei oska ujuda, kuid temagi liitub meeskonnaga.

Kurkse suurõnnetuse päästetööd.

FOTO: Toomas Volmer

Kell 11.30 annab Karm käsu puhuda täis kaasavõetud 15 kummist veekanistrit, mis toimivad ujukitena, ning ühendada need 30 meetri pikkuse köie külge. Samuti kinnitati köie külge hermeetiliselt suletud seljakotid, mis kergendavad veepinnal püsimist.

Kell 11.55 annab Karm täisvarustuses meestele käsu veetakistus ületada. Ilm on ilus, päike paistab, puhub nõrk loodetuul. Lauri Pussi käekella termomeeter näitab vee temperatuuriks 14,5 kraadi. Kahe tunni pärast loodavad mehed väinast üle olla. Enne teeleasumist pakub Karm meestele pooleliitrisest välipudelist lonksu brändit.

Vees moodustavad mehed paaridena inimketi, iga paari vahel on ujuk. Kõige ees liiguvad Karm ja rühmavanem Janek Välba.

Esimesed 100 kuni 150 meetrit läbitakse käies, seejärel hakkab veetase tõusma. Kui rühm on kaldast ligi poole kilomeetri kaugusel, kaob põhi jalge alt ja meestel tuleb ujuma hakata. Kilomeetri läbimise järel laine kasvab ning hakkab rühma kursilt kõrvale ajama. Laine on tõusnud kõvasti üle meetri.

Kella 13.00 ajal saab eesliikuv Karm teada, et mitu sõdurit on väsinud ning mõni hakkab teadvust kaotama. Ühele rühmaliikmele on kramp jalga löönud. Karm annab käsu koonduda hobuserauakujuliselt, et oleks kergem pinnal hoida ja toetada neid mehi, kes seda ise teha ei suuda. Ka on nii parem teha kunstlikku hingamist teadvuse kaotanud kaaslastele.

Karm otsustab koos rühmavanema Janek Välbaga, et tagasi pöörduda ei saa, sest varustusega ei saa vastutuult ujuda. Samas ei saa rühm ka varustusest loobuda, sest see hoiab mehi vee peal. Esialgsest kursist loobutakse ning suund võetakse Kurkse sadamale.

Karm ja Välba tulistavad õhku üheksa punast raketti. Briti instruktoritelt saadud raketid lendavad ligi 30 meetri kõrgusele, kuid neid ei märgata.

Kurkse suurõnnetuse päästetööd.

FOTO: Toomas Volmer

Karm teeb ühele relvavennale kunstlikku hingamist ja hoiab teda siis ise pinnal. Selleks hetkeks on kõige tähtsamaks saanud veel püsimine, mida aga paljud ei suuda.

Kella 12.30 paiku jõuavad luurerühma liikmed Roomet Rikand ja Ramil Sadikov kahe autoga Kurkse sadama lähistele kohtumispaika, kuhu Karm oli neil käskinud õppustelt naasvatele meestele vastu tulla. Mõlemad teavad, et rühm tuleb jalgsi läbi mere.

Kuna rühma näha pole, sõidab Sadikov Kurkse sadamasse ja pärib sõdurite kohta sadamakapten Heino Kreintalilt. Sadamakapten on imestunud, kui kuuleb, et sellise tormiga tahetakse väina ületada.

Rikand ja Sadikov ootavad kokkulepitud kohas veel tunni ja sõidavad siis tagasi 30 kilomeetri kaugusele Paldiskisse Rahuoperatsioonide Keskusesse raadiojaama järele.

Kella 14.30 paiku on külmas vees ujuvatel meestel ajataju kadunud. Karm on juba poolteist tundi ühte võitluskaaslast veepinnal hoidnud. Kuna eest tuleb teade veel ühe kaaslase nõrkemisest, annab Karm mehe teistele üle. Karm tulistab automaadist vähemalt kaks üksiklasku õhku.

Kella 15.00 paiku jõuavad Rikand ja Sadikov tagasi Kurksesse ja püüavad rühmaga raadio teel ühendust saada, kuid tulutult. Sõduritel kaasas olnud raadiosaatjad vees ei tööta. Rikand ja Sadikov kuulevad laske, kuid ei seosta neid rühmaga. Arvates, et tormi tõttu loobuti väina ületamisest, sõidavad nad tagasi Paldiskisse.

Kurkse suurõnnetuse päästetööd.

FOTO: Toomas Huik

Samal ajal, kella 15.30 paiku, tabab merehädalisi suurem kriis: üks võitleja hukkub, sest teda vee peal hoida püüdnud kaaslastel on endalgi tegemist, et lainetele vastu panna. Mehed hakkavad üksteise järel põhja vajuma. Seersant Priit Paulus palub Karmilt luba ujuda kaldale abi järele, kuid pöördub peagi tagasi, sest jalga lööb kramp. Reamees Eero Kurjamaa ja nooremseersant Veiko Tonberg ujuvad seejärel ise vabatahtlikult kalda poole abi järele. Mõlemale mehele antakse kaasa ujuk. Kurjamaa ujub sadama suunas, Tonberg lõunasse. Neid enam ei nähta.

Rühmaliikmed karjuvad vees üksteise ergutamiseks kooris: «Rühma eest, elu eest, poiste eest!» Samuti karjutakse rühmaülema «üks-kaks-kolm» lugemise peale «luurerühm!». Veel kaks rahuvalvajat upub.

Kella 16.00 paiku kuulevad sadamakapten Kreintal ja tema poeg Hannes Kuusemäe merelt kostvat kisa. Nad toovad paadis kaldale kuus sõdurit, neli meest veetakse kaldale paadi järele seotud köie otsas. Üks luurerühma liige jõuab kaldale surnult, teine sureb sadamavahi majas pärast tulutuid elustamiskatseid.

Kella 16.40 ajal jõuavad Rikand ja Sadikov piirivalvekordonisse, kus nad saavad teada, et rahuvalvajatega on juhtunud õnnetus. Nad sõidavad koos piirivalvuritega sadamasse, paat päästetutega on selleks ajaks juba muuli ääres.

Kadunud sõdurite leidmiseks käivitatakse päästeoperatsioon nii maal, merel kui õhus, kuid tulemusteta. Abi pole ka Soomest tellitud soojuskaameratega varustatud kopterist.

13.–22. september

Leitakse 12 kadunuks jäänud kaitseväelase surnukehad.

28. juuni 1999

Harju maakohtu kohtunik Ardi Šuvalov mõistab Karmi süüdi teenistusvolituste ületamises. Karistus neli aastat ja kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. «Eirates ülema Ain Rekkandi (Balti Rahuvalvepataljoni staabi- ja tagalakompanii ülem – toim) käsku ja andes luurerühma ülemana käsu tegevuseks, mida luurerühmale polnud seni õpetatud, pani Jaanus Karm ohtu rühmaliikmete elu ja tervise ja nii saigi võimalikuks 14 rühmaliikme hukkumine,» seisab kohtuotsuses.

20. oktoober 1999

Karmi kaitsja taotleb õigeksmõistmist, väites, et õnnetus juhtus ilma järsu muutumise tõttu, mitte rühmaliikmete kogenematusest. Tallinna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu mõistetud karistuse ning Karmi karistatakse üheaastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas.

25. jaanuar 2000

Riigikohus jätab karistuse jõusse.

16. veebruar

President annab Karmile armu.

17. juuni

Karmi omaaegne ülemus Ain Rekkand, keda Karmi kaitsjad pidasid samuti Kurkse tragöödia eest vastutavaks, saab presidendilt aukõrgendust, tõustes leitnandist kapteniks.

Jõustub kaitseväeteenistuse seadus, mis keelab tahtlikult toimepandud kuriteo eest karistust kandnud inimestele töötamise sõjaväelasena.

21. november

Kaitseväe juhataja vabastab Karmi teenistusest. Luurerühma endise juhi nimi jõuab taas avalikkuse ette aastaid hiljem seoses ellujäämiskursusi korraldava firmaga Kirvevars Oli Sitkest Kasest, mille looja ja instruktor ta oli.

Kurkse suurõnnetuse päästetööd.

FOTO: Toomas Volmer

Pääsenud

Pääsenute teenistuskäik

•Jaanus Karm – teenis viimati üksik-vahipataljonis, töösuhe lõpetati 2000. aastal seoses süüdimõistmisega.

•Priit Paulus – teenis viimati Pärnu üksik-jalaväepataljonis, lahkus 2006. aastal omal soovil.

•Innar Lilleorg – teenis viimati Rahuoperatsioonide Keskuses, lahkus omal soovil 2000. aastal

•Rain Saprika – teenis viimati Rahuoperatsioonide Keskuses, lahkus 2002. aastal ja põhjuseks toob kaitsejõudude peastaap: lihtsalt ei ilmunud enam teenistusse.

•Jaak Kiisman – teenis viimati Rahuoperatsioonide Keskuses, lahkus 1998. aastal ja põhjuseks toob kaitsejõudude peastaap: lihtsalt ei ilmunud enam teenistusse

•Igor Proskin – teenis viimati Rahuoperatsioonide Keskuses, lahkus 2000. aastal ja põhjuseks toob kaitsejõudude peastaap: lihtsalt ei ilmunud enam teenistusse.

Kaheksast päästetust teenib kaitseväes praegu üksnes kaks:

•Vanemallohvitser Margus Truu – Rahuoperatsioonide Keskuse koosseisus, tuli augusti alguses välisoperatsioonilt Afganistanist.

•Vanemallohvitser Tormi Jõemaa – teenib Belgias NATO Euroopa Liitlasvägede peakorteris.

•Mitmed Karmi ja Pauluse endised teenistuskaaslased ja kolleegid väitsid, et nende andmetel peaks mõlemad mehed olema praegu eraviisiliselt «missioonil» Iraagis, kus töötavad sealsetes eraturvafirmades.

Allikas: kaitsejõudude peastaap/PM

Loe ka neid

Tagasi üles