Ants Kask: suvalised muudatused röövivad kindlustunde

Ants Kask Foto: Postimees.ee

Planeerimise korraldamine linnas on omavalitsuse pädevuses, kuid seda ei saa teha ilma asjast huvitatud isikuid arvestamata.

Seega eeldab ühisesse linnaruumi rajatava objekti planeeringu kehtestmine kokkulepet ja kooskõlastust asjaosalistega (planeerimisseaduse § 4 p 2), kusjuures rahva poolt heaks kiidetud regioonide üldplaneeringud on detailplaneeringute aluseks.

Iga omavalitsus peab olema nii pädev ja tark oma territoriaalset arengut kaugemas tulevikus ette nägema, et kaoks tarvidus juba kooskõlastatud dokumenti pidevalt muuta. Et elame kiiresti muutuvas ja arenevas ajas, siis võiks veel kuidagi lubada üldplaneeringu muutmist äri-, tööstus- või ühiskondliku kasutusega aladel, kuid mitte mingil juhul elamumaal. Seal peavad küll olema kindlad ja rahvaga aastakümneteks kooskõlastatud piirid. Kui seda ei ole, pole ka inimestel turvatunnet tuleviku suhtes.

Just selles on viimasel ajal meie linnas tunda vajakajäämist. Linn ei pea kinni juba kinnitatud ja kooskõlastatud normidest ning piiridest. Perspektiivsete detailplaneeringute aluseks olevat üldplaneeringut tihtipeale muudetakse, ka asumis elavate kinnistuomanike tahte vastaselt.

Rikutud miljöö

Paljud linnakodanikud on endale soetanud elamise vaiksetesse linnaosadesse, lootes elada rahulikus väikeelamute miljöös. Rahurikkujaks või koguni hingelise trauma tekitajaks võib aga osutuda arendaja, kes hakkab samasse asumisse või vahetusse lähedusse ehitama korterelemuid.

Ja linnavalitsus on kohe varmas üldplaneeringut muutma, nagu juhtus rohelise tule andmisega Vahi tänava city’le, kus maa oli kuni 2005. aastani ette nähtud väikeelamute ehitamiseks. Vaatamata Kummeli tänava ja lähedusse jääva Tartu valla elanike protestile see planeering mõningate mööndustega ikkagi kehtestati.

Ka Turu-Raua-Saekoja-Vase tänavaga piirneval alal peab linna ja arendaja tahtel väikeelamumaa kaduma. Varematest aegadest asus sel alal ainult üks korterelamu, linn aga andis üldplaneeringu vastaselt ja mitmete kohalike elanike vastuseisust hoolimata arendajale loa ehitada Purde tänavale terve rühm neljakorruselisi elamuid – nüüd ongi kavas muuta see maa üldplaneeringus korterelamumaaks.

Seadusega on lubatud teha üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud ettepanekuid, kuid selleks peab olema läbi viidud keskkonna strateegiline hindamine – kui hindamise tulemusel tihendamine parandab elukeskkonda ja säästab loodust, on muutmine õigustatud.

Ärimeeste soovil

Pahatihti on aga vastupidi: kaob miljööväärtus ja alanevad väikemajaomanike kinnistute turuhinnad, mida ei korva ei linn ega arendajad. Eriti taunitav on see, et harva on hindajaks erapooletu inimene, vaid tavaliselt arendaja ise, mistõttu tuleb kahelda hindamise objektiivsuses.

Tundub, et linnavalitsus pole peremees oma territooriumil ja otsustamine käib rohkem ärimeeste ja arendajate soovi kohaselt. Tihtipeale võime linnavalitsuse eelnõudest lugeda, et detailplaneeringu algatas arendaja või mingi huvirühm, mitte aga linnavalitsus ise.

Kui linna ruumiline arendamine käib ainult arendajate algatud planeeringute kaudu ja linn annab ainult nõusolekuid, siis pole see linnapoolne arendamine ja planeerimine. See on ärimeeste ja arendajate tahtele allumine.

Maakasutust ja ehitamist tuleb aga reguleerida nii, et ei arendajad ega huvirühmad saa oma soovidega muuta linna elukorraldust ülemäära kalliks või isegi võimatuks. Praegune nn city väljaehitamine Emajõe ääres tundub aga just selline olevat: ärimehed panevad oma hooned püsti, kogu infrastruktuuri (sillad, teed, tänavad ja osaliselt parklad) ehitamine ja korrashoid ning liikluskorralduse ja ühistranspordi organiseerimine on aga linnavõimude mure.

Tartu-suguse väikelinna rahakott ei pane sellisele valule vastu. Jätkuvas hindade tõusus pole napi rahaga võimalik kogu vajalikku infrastruktuuri ajakohaselt ning tulevikku vaatavalt rajada ja nii ollaksegi elul pidevalt jalus.

Linn rajab maksumaksja rahaga ettevõtjatele infrastruktuuri, samas jääb vajaka hädavajalikust toetusest haridusele, kultuurile, sotsiaalabile, hoolekandele jpm eluliselt vajalikule. Oluliselt kannatab äärelinna infrastruktuuri väljaehitamine ja sealsetel poristel tänavatel tuleb tulevikus veel mitmel põlvkonnal käia kalosside ja kummikutega.

Emajõe kaldaalad

Paljud linnakodanikud tunnevad tõsist muret, et kadumas on rohelusse uppuv väikelinn, sest iga väiksemgi roheline maatükike püütakse täis ehitada ja asfaldiga katta.

Kõige tihedam tihendamine pikuti, laiuti ja kõrgusse toimub aga kesklinna läheduses ja Emajõe kallastel, kuigi praegu kehtivas üldplaneeringus pole poole sõnagagi viidatud kõrghoonestusaladele linnas. Eriti üllatav, et linnavõimud lubavad kõrghoonete ehitamist Emajõe ürgorgu, mis peab säilima kesklinna õhuvahetuse koridorina – just seetõttu ei luba üldplaneering Emajõe kaldaaladele, eriti aga kesklinna piirkonnas rajada kõrghoonestust.

Miks ei võiks ärimehed oma ambitsioonide rahuldamiseks valida äärelinna või lähivaldade kõrgemaid alasid, kuhu oma esinduslikud kõrghooned ja tornid püsti ajada? Sinna oleks võimalik rajada ka sellisele cityle asja- ja ajakohased trotuaarid, avenüüd ja promenaadid. Madalas Emajõe orus ei saavuta need hooned kunagi vajalikku imposantsust ja neile ligipääseminegi on raskendatud.