Naudinguid jagus festivalil nii kõrvale kui ka silmale

Y-galerii suurimat ruumi täitis umbes pool tundi installatsioon, mille aegu võisid huvilised vaadata alasti meeste ja naiste kuvatud moefotode ja -tekstide juppe. Taustaks tõid saamilikke helisid kuuldavale installatsiooni autorid Anna Hints ja Maria Rõhu. Foto: Lauri Kulpsoo

Eclectica 2007 oli veidi vähem glamuurne ja hoogne kui varasemad, aga sellevõrra ka tõsiseltvõetavam ja isegi huvitavam.

Eelmistest Eclecticatest erinevalt polnud seekord suuremat vabaõhuüritust, polnud üldse suurt tuhandepealise publikuga pidu. Aga see ei tähenda, et kõrvanaudingust väheks jäi. Vastupidi.

Suurepäraseid kontserte oli nii mitu, et kuidagi ei jõudnud neid kõiki kuulama.

Üritusel «Seksound Goes Total Lo-Fi» 2. septembril Genialistide Klubis läksid hästi peale folk-indie meister Kago koos Liis Keerbergi ja Mari Kalkuniga, koba-indie ponnistaja Bad Apples (titeootel laulja pakkus rohkem silmailu) ja kvaliteet-indiepopi lipulaev Honey Power oma trimmis-trammis esitusega.

Suurimad staarid

Järgmise päeva üritus «Discoordinated» klubis Kellele Ei Meeldiks Johnny Depp? vääris oma nime, sest Saksa DJ-rühmituse Minimal liikmed olid hüpnotiseeritud house-tymacast ega tahtnud electroonikuid Kiwat ja Barthol Lo Mejorit kuidagi lavale lasta.

Suurimad staarid ilmusid «Eclectica Britannica» lavale Illusionis: A Guy Called Gerald, Adam Sky (seesama Adamski, kes 1990 avastas laulja nimega Seal) ja eesti-briti DJ Rhythm Doctor.

Veidraim seltskond

Veidraim seltskond oli kindlasti kolmapäeval Depis «Sümbolistikal». Esinesid jazz-rockbänd BF Projekt, sõgemetal-duo Neoandertals ja satanismihuvilise Mihkel Kleisi juhitud fusioonbänd Luarvik Luarvik.

Eclectica üldjuht Berk Vaher pidas kogu festivali tipphetkeks hoopis neljapäeval klubis Rock & Roll toimunud «Eclectica@Rock&Rolli», kus austraallane Ben Frost pani tervelt kuus eesti meest kitarridest hirmsat kära tootma.

Mulle pakkus rohkem elamusi siiski laupäevane «HUH@

Eclectica», kuigi Tallinna trio 3Pead ajas oma üliuimase esitusega alguses une peale.

See-eest suutis trumme, käsiorelit ja viiulit ning kristalseid naishääli kasutav trio Kirtana Rasa kirgastust tekitada ka kõige pahuramal iroonikul. Moskvalaste trio Volga tegi aga elektrooniliste masinatega hirmsat teknot ja valget müra, millega võistlesid toeka Angela Manukjani leelod ja jaaled. Sealjuures väga edukalt.

Viimase päeva kontsert «Eclectica Kiixuca» oli Athena kinos, kus esimesena esinenud Soterios meenutas USA kiiksuansamblit B-52´s.

Omaette elamuse andsid kinosaalis Nõost pärit Plixid. Asi polnud alaealistes neidudes (kaks lauljat, trummar-laulja ja klahvitoksija), vaid ikkagi muusikas, mida nad tegid: see oli üks kõige lihtsamaid ja samas geniaalsemaid, mis eales kuuldud – eraldatud oli kõvasti rohkem kui liigne.

Alternatiivse filmi keskus

Chris Hales ütles pühapäeval, et Tartu on Baltimaade interaktiivse filmi keskus. Võib aga ka öelda, et Taaralinn on Eesti alternatiivse kinematograafia keskus.

Eclectical sai Tartu alternatiivse kino päevade raames Y-galeriis näha Andrus Lauringsoni kapaskoopi, mis on samuti interaktiivne kinematograafiline seade. Samuti Ahhaa keskuse hologramme, kus vaataja liikumisele vastavalt hakkavad justkui kolmemõõtmelised pildid elama.

Ja juba ammu pole Tartus avalikult näidatud unenäolisi 8-millimeetrilisi n-ö tselluloidfilme.

Sealjuures juhtus teisipäeval Genklubis tehnilistel põhjustel nii, et üks osa publikust nägi Andy Marshi, Jerzy Mey ja Michel Carmicheli tänapäevaseid 8 mm filme DVD-lt, teine osa Genfilmi tööd «Sümbolid ja allegooriad» (1992) otse filmilindilt koos autori Ivar Põllu väga elusa esitusega (kinomehaaniku amet võib ka loominguline olla) ja kolmas iidvanu 8 mm kodufilme koos temaatilise loenguga.

Mis puutub Chris Halesi õpitoa tulemustesse, siis huvitavam osa neist sundis publiku kaasa elama, karjuma, lehvitama, aga ka vehkima ja kargama, nagu Vallo Toomla «Emotions». Aga oli ka intiimseid kunstipäraseid videoid, nagu Henri Küti ja Helen Vinogradovi «Perhaps».

Eclectica ajal topiti eklektilist kunsti täis nii Y-galerii kui ka lastekunstikooli galerii. Viimases on Enn Tegova kureeritud «Eclectilised tõsiasjad» tõesti eklektiline, kuid mitte väga tõsine. Igatahes teoseid on Marliin Kindsiko teekannudest Enn Tegova elektriliste installatsioonideni, ideoloogiaid rahvuslusest modernismini, autoreid Peeter Lauritsast Erkki Hüvani.

Areng jätkub ja loodetavasti on selle festivali hiilgeajad veel ees.