Tõde imeb ehk Pinocchio dilemmast

Eestlased saavad otsa, mida ette võtta? «Gep ehk Garjatšije estonskije parni» tegeleb eestlaste ja eestluse küsimusega. Foto: Ene-Liis Semper

Millega tuleb arvestada ühel teatril, kui tema varjamatuks sihiks on kaasa rääkida ühiskondlik-poliitilistel teemadel. Mida, kuidas ja miks üldse, küsib NO99 dramaturg Eero Epner.

Mõned nädalad tagasi viibis teater NO99 gastrollidel Hamburgis, kus festivalil Projektion EU anti kaks etendust lavastusega «Nafta!». Läks kenasti, tunti huvi ja tuldi isegi juttu rääkima.

Mõned ütlesid, et neid ajab segadusse see, miks sädeleva vormi all peidavad end konservatiivsed väärtused. Miks usuvad lavastajad endiselt asjadesse, mis on ammu korrumpeerunud ning tuleks hüljata: rahvusesse, kollektiivi jõusse, julge liidri võimetesse?

Üks vasakpoolse ajalehe TaZ närvilisi korrespondente nimetas aga teatrit natsionalistide pundiks, kes ei mõista, kui oluline on olla «individual». Kuigi kohalikud püüdsid teda hiljem nimetada «tüüpiliseks alamakstud vasakpoolseks luuseriks», ei kõlanud kummagi sõnad eriti veenvalt.

Hoopis huvitavam oli aga kuulda ühe kohaliku kunstiajaloolase arvamust, kes enda sõnul nägi laval 70ndate idealismi, mis saksa kultuuris on ammu kaotanud igasuguse kõlajõu, kuid millega on kaotatud ühtlasi empaatiavõime ja siirus.

Saksa teater, mis torkab silma oma erksa sotsiaalse närvi, aga ka kohatise ülepolitiseeritusega, ei tegelevat seetõttu enam ammu «suurte teemadega», vaid naiivsotsiaalsuse võtmes väikeste valupunktidega, nagu töötus, getohirmud või väikekodanluse labasused. Idealism ja usk Suurtesse Narratiividesse on tema sõnul saanud võrdlemisi lõplikult vastu koonu, mis osaliselt tuleneb kahtlemata ka sellest, et igasugused suured jutustused on 20. sajandi jooksul näidanud oma kõige süngemat palet.

Kuid samas on koos musta pesuveega välja lennanud ka idealismiimik ise ehk – nagu kirjutab Peeter Linnap – nüüdisaja kunstnikel puudub empaatia kunsti poliitilise toime suhtes. Uute põlvkondade jaoks on «ükskõik milline eelmiste põlvkondade (seni) idealistlik strateegia hea või halb ainult selle taustal, kas see müüb või mitte, kas sellel on tarbija» («Kes millist pilti kardab?», Sirp 10.02.2006).

Viimase poolteise aasta jooksul on teatris NO99 esietendunud kaks lavastust («Nafta!» ja «GEP»), mille varjamatuks pretensiooniks on näppida teatud ühiskondlikke teemasid. Kuna poliitiline kunst on muutunud tõmbelauseks, millega vehivad ka need, kes veel mõni aeg tagasi seisid vapralt inimhinge keerukuste kaitsel, siis on paljud rõõmustanud sotsiaalse kunsti õiepungade üle.

Ent teisalt on tehtud nii viljakaid kui ka totraid etteheiteid, millest mõned vastavad kahtlemata tõele (nt etteheide populismis ja avangardi vaimu hülgamises), kuna teised esitavad põhimõttelise küsimus, milline peaks olema see teater, mis tegeleb ühiskondlike teemadega. Ehk täpsemalt: millega Teater kui säärane ennast üleüldse õigustab, kui ta hakkab võrgutama poliitikat ning võtab endale eetilise majaka rolli?

Nii «Nafta!» kui ka «GEP» peidavad endas lisaks tahtele olla sotsiaalsed ka tahet loobuda klassikalisest sotsiaalse teatri vormirõivast. Dokumentaalse asemel ollakse demagoogiline, autentse asemel võltsitakse, argumentide asemel laulab Madonna ning kokku on miksitud kabaree ja kamasuutra, litrid ja rahvariided, mis on pigem iseloomulikud nn kapustnikutele kui tõsisele mureteatrile.

See on kaasa toonud märkimisväärse hoiaku kriitikas, kus heidetakse ette, et NO99 «poisid ja tüdrukud» (ühe kriitiku pedagoogiline retoorika) ei mõju veenva ning usaldusväärsena. Nii tundubki, et paljude jaoks iseloomustavad «sotsiaalset teatrit» mõisted nagu «tõde», «usaldusväärsus», «analüüs» või «kriitilisus». Tundub iseenesest ju loogiline, õige ja puhas. Ent ometi. Paneb õigupoolest kummastama, kui kõneldakse sellest, et laval räägitakse lihtsustatult, kasutatakse demagoogilisi hädavalesid või libisetakse üle majandusloogika keerdkäikudest, mistõttu lavastused ei ole ausad, tõesed ega usaldusväärsed.

Jah, ei olegi. Ent seda kõike sel juhul, kui hoida endiselt hindamispõhjaks säärast sotsiaalse teatri mudelit, mis ei soovi näha laval mitte kunstilisi kujundeid, vaid ausat ja kunsti poolt rikkumata kodanikupositsiooni. Näib, et siin peegeldub pettumine kunstis eneses, milleks on tõepoolest ka põhjust. Pole midagi äratrukitumat «puhta vormi» nautimisest, see on õõnes ja peidab enda selja taga suutmatust, oskamatust ja valet.

Ent teiselt poolt on mudel, mis kaotab piiri teksti ja esitaja vahelt ning nõuab teatris täielikku autentsust ja tõde, kaotanud oma huvitavuse ja jõu. Ma ei eita tõe tähtsust, muidugi. Kuid ma väidan, et tõde ei ole teatris enamasti saavutatav, ning kui ka on, siis praeguses publikusituatsioonis see enam lihtsalt ei tööta.

Loomulikult hakkasin just laiama. Kahtlemata on «tõde» teatris saavutatav ning see pole mitte ainult ebamääraselt poeetiline «kunstiline» tõde, vaid ka objektiivne teadmine asjade seisust. Kahtlemata. Kuid ometi tundub mulle, et suur osa teatri katseid saavutada kaine usaldusväärsus on rikutud naiivsuse, demoniseerimise, stereotüübista-mise ja teadmatuse poolt.

Lugesin hiljuti ühest saksa teatriajakirjast järjekordset väitlust teemal «teater ja poliitika», kus vanem härra ning liialdatud meigiga daam, kelle näos oli näha 60ndate revolutsiooni aeglast murenemist, vaidlesid. Jutt oli võrdlemisi ümmargune, kuigi naine – nagu hiljem selgus – on «mitmete vastavateemaliste raamatute» autor ning omab märkimisväärset pretensiooni teatri ja poliitika vaheliste suhete kohta nii mõndagi teada.

Nii jõudiski ta üpris ruttu väiteni, mida ta pidas endastmõistetavaks: teater peab õpetama poliitikuid, sest viimased on idiootidest kõlupead, samas kui Teater on poliitilises mõttes korraga nii neitsilikult süütu kui ka raugalikult elukogenud.

Loomulikult pole säärane eeldus mitte ainult edev ja rumal, vaid ka fašistlik ning lõhesid süvendav. Teater, mis peaks olema mitte moraali-, vaid empaatiaasutus (kui üldse asutus olla), ei saa kunagi väita, et ta teab olemuslikult maailma asjade kohta tõde ning poliitikud, ärimehed, kapitalistid jt kunstivõhikud ei tea seda. Nii ei ole.

Teatrikooli lõpetamine või teatris töötamine ei garanteeri ühelegi inimesele (sh ka siinkirjutajale) avaramat pilku, moraalsemaid käitumismustreid või suuremat teadmistepagasit, mis lubaksid tal võtta endale eetilise majaka rolli. Seetõttu on ka arusaamine teatrist kui moraaliasutusest juba ammu lõplikult aegunud.

Ometi ollakse endiselt sellesse mõttesse narrilt kiindunud ning enamgi veel: näib, et see hoiak on paljude jaoks enesestmõistetav ning lavastusi või rolle õigustav. See puudutab ka kriitikat, mis leiab, et kunstiline kujund kahjustab poliitilise teatri tõsiseltvõetavust.

Kuid olgem ausad: kes võtab poliitilist teatrit tõsiselt? See on illusioon ning kui on valida jõulise kujundi, mis on hea, kirglik ja aitab muu hulgas paremini teadvustada probleemi, ning tukunuiade pühapäevase pikniku vahel, eelistan ma kahtlemata esimest.

Teiseks oluliseks etteheiteks on olnud see, et näitlejad näitlevad. Täpsemalt öeldes: poisid ja tüdrukud ei ole oma loominguga ideoloogiliselt ühtsed, nad teesklevad ja tsiviilis sõidavad autoga, eelistavad Pepsit sojakastmele ning nende laste keskmine arv on alla seitsme. Sellelt aluselt laideti «Nafta!-t» ning kiideti «GEPi» ja mõlemal juhul mõjus see veidralt.

Näitlejad laval ja lavastaja lava taga peaksid eelkõige jagama mingit abstraktsemat tunnet, mida võime nimetada hoolivuseks või empaatiaks ja mis on tunduvalt suurem ja raskestisaavutatavam asi kui «teadmine». Kahtlemata lähevad teatud teemad neile rohkem korda ja võib-olla on tõesti «GEPi» suurema tunnustatuse põhjus see, et näitlejaid puudutab eestlaste kahanemine vahetumalt kui nafta lõppemine, ent veel kord: see on teater ja siin on rollid.

Tean mitmeid näitlejaid, kes pärast proovisaalist lahkumist teevad väikese füüsilise žesti, mis rebib nad lahti teatrist ja suunab tagasi argipäeva. Ma leian, et see on ainult hea ning suurendab teatri tõsiseltvõetavust. Liigagi tihti hakkab kriitika ise looma oma objekti, nõudma mingeid kunstiväliseid autoripositsioone, unustades ära liiga romantilisena ning aegununa tunduvad inimlikud ja kunstilised mõõtmed.

Kõik katsed teha üdini autentset ja kriitilist teatrit on ideaalsel juhul tõesti ka õnnestunud, kuid liigagi sageli on need siiski naiivsed ja rumalad katsed näida targana, meenutades odaviskaja sattumist filosoofiaringi. Seetõttu mõjuvad kõik katsed öelda teatris publikule, et «täna õhtul me ei mängi, sest täna õhtul mõtleme me kõike tõsiselt», läbikukkununa ja võltsina.

Just seetõttu on mõttetu küsida, kas NO99 lavastajad ja näitlejad on ikkagi ka ise in corpore polügaamidest marurahvuslased, kes muretsevad fossiilsete kütuste arutu raiskamise ja ühiskondliku ringkäenduse pärast. Loomulikult nad ei ole – aga nad ei peagi olema, sest mitte see ei ole säärase teatri point. Küsimus on ju veenvuses ja sõnumi jõulisuses, aga mitte teadmises. Sest just mäng on see, mis korvab teatri puudujäägid analoogide ja paraboolide osas.

Ometi on igas etteheites oma iva. Tõepoolest, teater, millel on täiesti pohhui ümbritsevast, peaasi et saaks teha poppi poliitteatrit ja rublad tasku panna, on kuidagi eriti nõme. Midagi võiks ju siiski loota.

Ehk siis: kui me nõuame poliitilist teatrit, siis saame nõuda ausust ja hoolivust. Aga! See «ausus» ja «hoolivus» ei ole kuidagi olemuslikult erinev sellest aususest ja hoolivusest, mis on nn mittepoliitilises teatris. Näitlejapositsioonis ei ole mingit põhimõttelist vahet, kas näidatakse Mart Laari kõrbemist peaministrina või Raskolnikovi verise kirvega. Kui näitleja ei suuda mängida ühte, ei suuda ta mängida ka teist.

On aga kurb tõsiasi, et siinses teatrimaailmas näibki endiselt valitsevat veendumus, et hea näitleja on see, kes mängib salapärase ja sõnulseletamatu «ürgandega», samas kui targad ja intelligentsed näitlejad mõjuvad kuidagi kuivalt. Nonoh. See müüt püsib tõesti uskumatu visadusega ja on tõeliselt arusaamatu, meenutades klassikalist Pinocchio sündroomi, kellel oli teatavasti valida: kas selleks, et tsirkusesse saada, tuleks aabits maha müüa või mitte? Ja liigagi sageli eeldatakse esimest.

Ent ikkagi. Mis legitimiseerib NO99 katsed teha poliitilis-ühiskondlikku teatrit? Sellele mõeldes meenus üks vestlus Kaido Olega, kus ta tunnistas pärast «GEPi» vaatamist, et tema arvates on igasugune sotsiaalne kunst juba ette kaotatud lahing, kuid ometi lahing, mida tuleb pidada. (Olgu märgitud, et arutelu toimus rohelises rajoonis asuva individuaalelamu pehmel diivanil.)

Ma arvan, et tonnisele küsimusele saab vastata vaid kilose vastusega: kõik katsed muudab seaduspäraseks üksikisiku kohusetunne ja t a h e kõneleda siis, kui on vaja kõneleda. See õigustab. Mitte tundmine ennast erilisena, sest ollakse teatraal, vaid tundmine ennast solidaarsena, sest ollakse nagu teisedki. Mitte lugeda moraali, vaid tunnistada ka enda nõutust. Mitte arvata, et teatakse, kui tegelikult ollakse poolpädevad, aga mitte ka arvata, et mitteteadmine on tore ja kunstipärane. Ja olla enesekriitiline.

Eestis ilmub lugematul arvul õlalepatsutavaid teatriraamatuid, pilguheite möödanikku, teatriheiastusi, portreesid – kõike sellist, mis on küll tore, kuid mis müüb teatriinimestele ikka ja jälle petukaupa: kõik on hästi, sest me oleme ju kõik koos Teatris. Sest poliitilise teatri ainus võimalus on jääda inimesega kahekesi. Ehk siis: teha seda, mida nn pärispoliitika kunagi ei julge.

Ideaalsest poliitilisest teatrist peaks huvituma kapo

Merit Kask küsis Von Krahli näitlejalt ja kunagise skandaalse Esto TV meeskonna liikmelt Juhan Ulfsakilt, mida tema poliitilise teatri all mõistab.

Poliitilist teatrit võiks vaadelda tema mõju järgi. See võiks olla teater, mis on mingite seisukohtade poolt ja mingite seisukohtade vastu. Ehk sa valid mingi ideoloogia, mis ühtede arvates kindlasti ahendab kunstniku tegevusvälja, teiste meelest on ainuõige.

Ma ei ole Eestis täheldanud teatrit, mis väljendaks ideoloogiliselt kindlaid seisukohti. Pigem on see kõik ambivalentne. Pilt on paari aastaga kõvasti muutunud. Veel mõni aeg tagasi oli selline teater üsna ebatrendikas. Nüüd on märke, et paljud otsivad võimalust kruttida seda teemat.

Teine aspekt on see, mida Eerogi artikkel kirjeldab. Alati võib teatritegijatele selga sõita küsimusega, et keda sa ise valisid, mis autoga sa ise sõidad jne. Ühest küljest tuleb alati meeles pidada, et teater on mäng ja siin antakse etendusi.

Teisest küljest võib asja Marxi järgi vaadata. Kui sa oled tänavamuusik, antakse sulle esinemise eest raha, mille eest sa ostad süüa, järelikult ei teeni sa kasumit kellelegi teisele. Kui on olemas näiteks produtsent, kes maksab sulle esinemise eest palka, siis sa oma etendustega osaled juba aktiivselt kapitalistlikus majandusprotsessis. Toodad rikkust kellelegi kolmandale.

Eestis on selline olukord, et teatri omanikuks võib pidada riiki. Eesti riik maksab teatritöötajatele palka. Mis on Eesti riik? Me võiks ju öelda, et parlamentaarne riik on meie kõigi oma jne, aga tegelikult on Eesti riik ka see, kes on praegu võimul.

Ma ei väida, et selles valdkonnas oleks Eestis tsensuur, aga paratamatult peavad kunstnikud nii teatris kui ka mujal mõtlema oma abirahale ja toetustele, nad sõltuvad teatud hüvedest. See ei ole tsenseerimine, aga asetab inimese siiski sellesse riiklikku süsteemi, kus ta peab tegutsema samade reeglite järgi, nagu toimib ka meie varakapitalistlik riik. See on mõttekoht.

Põhimõtteliselt peaks ideaalne poliitiline teater olema sellisest sõltuvussuhtest vaba. Tõelist poliitilist teatrit võiks oodata kapo uurimine, mitte riiklik kultuuripreemia.

Kuna ka mina olen selle süsteemi osa ja Eesti riik maksab mullegi palka, siis hetkel mulle küll tundub, et ma pole võimeline tegema sellist poliitilist teatrit, mida pidada radikaalseks ning mis asjade olemust sisuliselt muudaks. Mitte et ma seda tingimata tahaksin, aga ma ei saa väita, nagu ma seda teeksin, ilma et tunneksin ennast silmakirjalikuna.

Muidugi pole ükski asi nii mustvalge, ka meie teosed käsitlevad ühiskondlikke valupunkte, näpime ühiskondlikku kliitorit, kui Mihkel Mutti tsiteerida. Aga reaalse poliitilise teatri tulemus võiks olla see, et sellest ei kirjutata mitte lehe tagaosas kultuuriküljel, vaid 2.–3. leheküljel, eesti uudiste, krimiuudiste ja arvamuse leheküljel.