Miks see kell jälle kumiseb…

Muidugi, ma tean, kust ma tean Kaljo Kiiska, kus ma teda esimest korda kohtasin. Eks ikka Paunvere kiriku kellatornis. Kõnelemas sellest, et kõik siin elus, mis sa teed, teed endale. Ja kõik need teised sõnad.

Need sõnad olid lausutud viisil, mis lubas mul – ja ma olen kindel, et mitte ainult mul – uskuda, et need ei olnud määratud mitte ainult «Kevade»-Arno kõrvadele, vaid ka mulle, kes ma istusin kodus televiisori ees.

Selles lühikeses, ühe poisikese ja temast palju-palju vanema mehe dialoogis sisaldus sel määral rahulikku, loomulikku, kuidagi enesestmõistetavat mõistmist ja soojust, et olen seda hiljem päriseluski aina leida tahtnud, kohata ja kogeda lootnud. Ja mõnel hetkel tõesti ka kohanud. Sest tänu Kiisa Liblele olen ma teadnud, mida otsida. Ma olen selle ära tundnud. Ja ma olen kindel, et mitte ainult mina…

Aga mul pole aimugi, kust Kaljo Kiisk teadis mind. Lihtsalt ühel hetkel me hakkasime tervitama. Õieti oli tema see, kes mulle naeratades äratundvalt viipas. Hiljem ajasime kohtudes mõnikord juttugi. Ma hakkasin neid juhuslikke kohtumisi ootama. Muidugi on see tagantjärele mõte, kuid mulle tundub, et proovisin nende kohtumiste järel olla natuke parem inimene. Rahulikum. Loomulikum. Mõistvam. Soojem.

Üks armastus oli meil tõesti ka ühine: Gailit ja «Nipernaa-di». Usun teadvat, mis oli Gailiti enese jaoks Nipernaadi puhul olulisim – see, mis temas esmapilgul varjule jääb. Soojus. Mõistvus. Hoolivus. Ja mitte hoolimatus, nagu pealtnäha paista võib. Usun teadvat, et need jooned Nipernaadis olid olulised ja omased ka Kiisale. Sest need on filmis olemas ja alles. Küll mitte otse esil. Aga kindlasti olemas. Ja alles.

Anne Maasiku lauldud Ernst Enno, nii, nagu ta «Nipernaadi» filmis kõlas, on muusika, mida ma praegu oma kõrvus kuulen. Ja paraku ka Anne Maasiku lauldud «Miks see kell jälle kumiseb…», luuletus, mille Kalju Lepik kirjutas August Gailitile järelehüüdeks.

Aga kui ma olen need laulud ära kuulanud, mõtlen ma sellele, et nüüd, kus ma ise sagedaminigi kui tahaksin, olen kellegagi kõneldes see «palju–palju vanem mees», et ma nüüd ei unustaks, kui tähtis ja määravgi oli nende sõnade sisu ja toon, millega kellamees Lible mind kunagi ammu kõnetas. Jah, ma tean, et tegelikult ju mitte mind. Vähemalt mitte ainult mind. Aga mind ka. Kindlasti. Kõigi teiste hulgas.

Selles oligi tema suurus.