Aafrika surnud süda koondab kõiki mandri muresid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ida-Tšaadis tegutseb mitu põgenikelaagrit, kus elab sadu tuhandeid nii naaberriikidest kui ka Tšaadi enda konfliktikolletest pagenud inimesi. See Habile laagris elav naine saabus sinna Kesk-Aafrika Vabariigist.

FOTO: AFP/SCANPIX

Seaduslik mitmenaisepidamine, korruptsiooniedetabeli tipp ja tuhanded põgenikud – see iseloomustab Eesti kaitseväelaste Tõenäoliselt esimeseks Aafrika-missiooniks saavat Tšaadi, kirjutab Evelyn Kaldoja.

Tšaad sai nime järvelt, mis on selle riigi suurim ja kogu Aafrika suuruselt teine. Asukoha tõttu kutsutakse seda üsna kõrbelise kliimaga keset Musta Mandrit ja merest kaugel asuvat riiki teinekord ka Aafrika surnud südameks. Ülevaade Tšaadi probleemidest on kui kokkuvõte kõigist võimalikest erinevaid Aafrika riike vaevavatest hädadest.

Nii usuliselt kui etniliselt on Tšaad äärmiselt kirju. Seal elab üle 200 rahvuse. Pisut üle poole rahvast on moslemid, rohkem kui kolmandik kristlased, peale nende elab seal ka käputäis animiste ja ateiste. Et võimulolev hõim on islamiusku, siis on ka teistsuguse usutunnistusega tšaadlased tihtipeale sunnitud järgima moslemite tavasid.

Ametlikeks keelteks on prantsuse ja araabia, neist viimasest on saanud tänu ärimeestele tegelik lingua franca.

Naiste piinamine

39 protsenti Tšaadi naistest elab seaduslikus polügaamses abielus. Nimelt sätestab kohalik perekonnaseadus, et mees võib endale võtta rohkem kui ühe naise, kui just noorpaar pole juba enne paariminekut kokku leppinud, et see suhe on monogaamne.

Kuigi seadused keelavad naiste genitaale ümber lõigata ja kinni õmmelda, on internetientsüklopeedia Wikipedia andmeil selle protseduuri läbinud koguni 45 protsenti tšaadlannadest. Ka Freedomhouse’i maailmaraport tunnistab, et sealmail on igasugune naistevastane vägivald ja diskrimineerimine laialt levinud.

Kogu Tšaadi poliitilise süsteemi keskmes on president Idriss Déby. Kindral Déby tuli võimule nii nagu enamik Tšaadi juhte juba selle maa esimestest iseseisvusaastatest alates – riigipöördega. Ometi näitas ta alguses üsna positiivset palet, taastades mitmeparteisüsteemi ja saades 1996. aastal valimistega presidendiks.

Teisel viieaastasel ametiperioodil aga hakkas riigijuhtimine Débyle nii väga meeldima, et ta otsustas mängureegleid oma maitse järgi pisut kohandada. 2005. aastal loobuti piirangust, mille järgi võib president olla võimul vaid kaks järjestikust ametiaega.

Aasta hiljem võitis Déby kolmandat korda presidendivalimised. Tõsi, opositsioonierakonnad ja arvestatav hulk valijaskonnast boikoteerisid seda hääletust ning lisaks teravdasid olukorda valitsusvastaste mässuliste rünnakud pealinnale.

Riigiaparaadi olulisemaid kohti mehitavad enamasti presidendi rahvuskaaslased zaghawad. 2005. aastal tunnistas Transparency International Tšaadi maailma kõige korrumpeerunumaks riigiks. Möödunud aastal oli olukord mõnevõrra paranenud – korrumpeerunud riikide pingereas oldi 163 maa seast 156. kohal.

Hoolimata sellest, et Tšaadi on õnnistatud suure hulga loodusvaradega, kuulub see riik ikkagi maailma vaeseimate ja vähemarenenuimate hulka.

2004. aastal kutsus Tšaadi korrale Maailmapank. Et viimaselt edasi laenu saada, lubas riik, et investeerib edaspidi 80 protsenti oma naftatuludest arenguprojektideks ja paneb 10 protsenti tulevaste põlvede tarbeks kõrvale.

Seda lubadust siiski pidada ei suudetud ja nii lõpetas Maailmapank kaks aastat hiljem kuni uue sarnase kokkuleppeni Tšaadile laenamise.

Kuigi Tšaadil endalgi leidub probleeme rohkem kui ühe riigi tarbeks, peavad nad lisaks kandma osa naaberriik Sudaani Darfuri kriisi raskusest.

Möödunud aasta lõpuks elas Tšaadis üle 300 000 põgeniku, kellest suurem osa pärines Darfurist, neile lisandusid lõunanaabriks olevast Kesk-Aafrika Vabariigist tulnud ning ka tšaadlased ise, kes olid sunnitud hülgama oma riigisisestele konfliktidele jalgu jäänud kodu. Darfuri põgenikelaagreid turvama lähevad tõenäoliselt järgmise aasta alguses Põhjala lahingugrupi koosseisus ka Eesti sõdurid.

Põgenikelaagritest kasvab lisaks üldisele ebastabiilsuse suurenemisele välja veel üks Aafrikale tüüpiline valupunkt – lapssõdurid.

Laagrites elavad teismelised poisid on kergeks saagiks Tšaadi armee värbajatele, kes läkitavad Darfurist pagenud noorukeid tagasi kättemaksuoperatsioonidele Sudaani. Peale riigiarmee leiavad sealt lapsvõitlejaid teisedki relvastatud üksused.

Tapetud londilised

Tšaad ei paku laialdast tööpõldu aga mitte ainult inimõiguslastele, abiorganisatsioonidele ja rahuvalvajatele, vaid ka keskkonnakaitsjaile.

Lõuna-Tšaadis asuva Za-kouma rahvuspargi aladel elas veel 30 aastat tagasi umbes 300 000 aafrika elevanti.

Tunamullu kutsus Tšaadi valitsus kohale lääne eksperdi, et too loeks Zakouma kaitsealused londilised üle. Too pakkus loomade arvuks vaid 3885. Elevandiluud jahtivad salakütid olid aastate jooksul teinud oma töö.

Mullu toimus järeluuring, mille käigus selgus, et alles on vaid 3020 looma. Kole tõde selgus siis, kui eksperdid hakkasid asja uurima ning lendasid rahvuspargi lõunapiirile. Kuigi rahvuspark on iseenesest väga põhjalikult turvatud, on elevantidel komme liikuda vihmaperioodil pargialadelt välja.

Pisut pargi lõunapiirist väljast, piiri pealt ja osaliselt ka selle seest leidsid uurijad viis elevantide tapapaika.

Kohati ka salakütte, kellest mõned avasid lääne looduskaitseekspertide lennuki pihta automaaditule.

Tšaadi tee kolooniast diktatuuriks

Suurem inimeste rändamine toimus praeguse Tšaadi aladele 7000 aastat enne Kristust. Esimesel aastatuhandel enne Kristust jõudis selles üle Sahara kõrbe viivatele kaubateedele jäänud piirkonnas tekkida ja langeda mitu impeeriumi ja riiki. Tänu nendele on Tšaad siiani üks Aafrika arheoloogilisi varakambreid.

1920. aastaks sai sellest territooriumist Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrika osa. Prantsuse koloniaalvõimud piirkonna arendamise nimel eriti ei pingutanud. Nende jaoks oli see põhiliselt odava tööjõu ja puuvilla allikas. Kui välja arvata riigi lõunaosa, oli prantslaste võim Tšaadi üle üsna nominaalne.

Pärast Teist maailmasõda andis Pariis sellele kolooniale ülemereterritooriumi staatuse ning kohalikele elanikele õiguse valida Prantsuse Rahvusassambleed ja Tšaadi assambleed. Riik iseseisvus 11. augustil 1960.

Tšaadi esimeseks presidendiks sai maa toonase tugevaima erakonna, lõunaosas tekkinud Tšaadi Progressiivse Partei liider François Tombalbaye. Kaks aastat pärast võimuletulekut keelustas värske riigipea opositsioonierakonnad.

Tombalbaye autokraatlik valitsemisstiil ja aina kasvanud rahvuspinged viisid juba 1965. aastal maa kodusõtta. 1975. aastal president kukutati ja tapeti ning 1979. aastaks oli kogu riigisüsteem sealmail kokku varisenud.

Prantslaste mõjuvõimu kahanemist kasutas ära Tšaadi põhjanaaber Liibüa, kuid viimase armee sunniti selle maa territooriumilt lahkuma 1987. aastal, kui taas Pariisi toel tõusis presidendiks Hissèssene Habré.

Habré umbes 40 000 inimohvrit nõudnud vägivaldne valitsemisperiood lõppes aastal 1990, kui tema kukutas kindral Idriss Déby. Alguses rahva suure toetusega võimule tõusnud ja mitmeparteisüsteemi tagasi toonud Déby diktaatorikalduvused ilmnesid tema teisel ametiajal, 2003. aastal, kui ta tühistas omal algatusel presidentide kahe ametiperioodi piirangu.

Mullustel valimistel, mida opositsioon boikoteeris, võitiski Déby mandaadi kolmandaks viieaastaseks ametiajaks. (PM)

    Tagasi üles