/nginx/o/2020/03/26/13027588t1h190e.jpg)
Argipäev vihmutab, poritab ja loodab, et loen vaid briife ja Exceli tabeleid, priskemaks palaks vahele ka tarbimiskäitumise uuringuid, aga võta näpust ikkagi õnnestub ajuti oravarattast välja põigata ja sõõm ilukirjandust tarbida. Vana indiaanlane teab, kuidas!
Ostsin antikvariaadist ranitsatäie vanu luulekogusid paksupaberilisi ja vanaemalõhnalisi köiteid, millest ühtedel veel lehed lahti lõikamata, teistel readki ammu nuudliteks loetud ja kaaned rottidest freesitud. Mõned näited: Arthur Adson «Wana Laterna», 1919; Johannes Barbarus «Fata-Morgana», 1918; Villem Ridala «Ungru Krahv ehk Näckmansgrund», 1915; August Alle «Üksinduse saartele», 1918.
Inimesed on ikkagi, tahavad või ei taha nad, samad ullikesed, ja maailm on endiselt seesama laavaga täidetud ja probleemidega kaetud korvpall, mille Kolmanda Maailma lapstööliste usinad käed kokku õmblevad.
Aga kui vanaisade luule liiga kauge tundub, võib alati lugeda ka Richard Bransoni «Screw it, lets do it!» eks seegi ole mingis mõttes lüürika. Mind suutis see köita kaheks õhtuks ja puha. Font oli nii suur, et raamatut sai lugeda ka suletud silmi.