Lehtovuori: Eestist võib saada rahvusvahelise tähtsusega arhitektuurilabor

Tallinnas asuva City Plaza puhul tõsteti esile julget vormi, millega saavutati efektne tulemus. Autorid Andres Alver, Tiit Trummal, Tarmo Laht, Indrek Rünkla, Martin Melioranski, Ulla Saar.

FOTO: Tiit Veermäe

Milline on eesti ehituskunsti tervislik seisund? Ülemaailmse arhitektuuripäeva eel jagavad oma muljeid Eesti ehituskunstist arhitektid Hollandist, Ameerikast ja Soomest. kiituse ja kriitika põhjal teeb üldistusi arhitektuuriteadlane Triin Ojari.

Eesti pealinna valu ja võlu on tema muutumises, kraanades, kakofoonias – ei mingit kahtlust, just selle noodi leiavad meie keskkonnas üles kõik korrastatud Lääne-Euroopast (ja kaugemaltki) siia vaatama tulnud arhitektid.

Tallinn on oma kontrastides ebatavaline – nagu ka näiteks müürijärgne Berliin, ainult skaala on teine. «Urbanismi Tallinna moodi» suurel sõbral arhitekt Panu Lehtovuoril on õigus, kui ta ütleb, et igal üksikul heal majal on siinses linnaruumis kanda tähtis osa – kindlakäelise planeerimistraditsiooni puudumisel peavad üksikobjektid seda ruumi looma, tekitades valgustuslikke saarekesi keset kohati üsna metsikut keskkonda.

Kriitiliseks punktiks Tallinna kesklinna edasise arengu seisukohast on oskus seni puhtalt erahuvide taktis kujunenud keskkonda istutada ka ühiskondlikku väärtust, avalikku ruumi, pelgast kommertshuvist irduvaid isendeid.

Hollandi arhitekti Christopher Mölleri meelest saaks sellist istandust korraldada piirkondades, mis jäävad suburbia ja disniländistuva vanalinna vahele – Koplis näiteks. Sellega haakub kesklinna servas asuvate vanade tööstushoonete arendamine, meil on juba Fahle-maamärk, kohe valmivad ägedat industriaalset elamistihedust loovad Rotermanni elamud, üsna ühese funktsiooniga elamukvartal saab ka endisest Lutheri vabrikust Vana-Lõuna tänaval.

Vaikselt tõmbab end käima Kultuurikatel linnahalli kõrval. Selliseid ajalooliste tehaste-ladude ümbersünniprojekte toetatakse kogu maailmas ja tihti seotakse uus programm märksõnaga kultuur – võlusõnaga, mis tagab majandusedu moodsas hiliskapitalistlikus linnas, kus pole enam võimalik müüa standardset toodangut (praegusel rabedal Eesti kinnisvaraturul on see ideevaese masstoodangu seismajäämine eriti selgelt näha).

Tallinnas on seda industriaalajastu kihti palju, ja vägagi, kesklinnas. Sama trend kehtib ka teise Tallinna spetsialiteedi, üsna autentselt säilinud puitrajoonide kohta, mis targal arendamisel võiks pakkuda alternatiivset elukeskkonda linnale aina suuremat peavalu valmistavatele ärakolivatele uusäärelinlastele. Vähemalt osale neist.

Erinevalt keskkonnakaost nautlevatest välismaalastest teame meie kohalikena ka maju, mis võinuks olla, ning paiku, mille arengus võiks ajaloo tagasi pöörata – näiteks sadamaala teostamata võimalused, vägikaikavedu uue linnavalitsushoone asukoha ümber, lammutatud Sakala ja vaikselt lagunev linnahall...

Kas välismaalaste silmis nii hinnaline kollaažlikkus, mida kohalik publik vaevalt samavõrd hindab, on linnaruumis püsiv väärtus või kustub see ehitusbuumi jätkudes vähemalt kesklinna piirkonnas mõnekümne aastaga? Tallinnast ei saa iial ühtlaselt normatiivset Helsingit või Photoshopi-arhitektuuriga Shanghaid, siinne linnaruum jääb ilmselt kauaks võnkuma reaalse ja imaginaarse kokkupuutepunktis.

Ehk nagu on arvanud Rumeenia päritolu kunstnik Čalin Dan, kes siin lehel küll sõna ei võta, ent kes linnahalli uurides tegeles siinse kihilise keskkonnaga laiemalt: «Tallinna mastaap on kohalikku keskkonda mitte tundva võõra jaoks enam-vähem haaratav, kuid võimaldab ka avastamisrõõmu. Halvasti toimiva ja probleemse keskkonna protsent on õige, see tähendab, et linn ergutab uurima ja reageerima, ilma et liiga palju vaesust, rumalust või ilu seda segaks.»


Šokeeriv rusuhunnik Sakala asemel

Marie Alice L’Heureux

Kansase ülikooli arhitektuuriprofessor

Iga aastaga on Eesti füüsiline keskkond muutunud – uued ehitised, kihavam elu, rohkem liiklust. Eriti vaimustab mind see, kuidas arhitektid on muutnud paljusid hirmsaid nõukogudeaegseid hooneid Tallinna südalinnas üksnes nende välimust ümber tehes, mitte neid maha lõhkudes. See on säilitanud tänavate mõõtkava, parandades samas linna ilmet.

Klaastornid, mis nüüd Tallinna siluetil kirikutornidega võistlevad, on võib-olla pigem tagasihoidlikud, kui võrrelda neid teiste selliste võimu- ja rahasümbolitega, aga urbaansest seisukohast ei muuda nad midagi. Viru väljaku ja ostukeskuse bussiterminal on suurepärane saavutus, mis muutis hotelli ja Viru keskuse aktiivseks linlikuks (ehkki peamiselt kommertskasutusega) ruumiks.

Ma loodan, et kinnisvaraarendus Coca-Cola Plaza (kehv nimetus Tallinna keskseima koha jaoks, eriti kuna see pole eriti mingi plaza) ja Rotermanni soolalaos asuva arhitektuurimuuseumi vahel annab linnale positiivse linliku ruumi ja parandab ühendust Tallinna merepiiriga, mis on sadama sellest küljest kurvalt hooletusse jäetud. Eesti arhitektuurimaastikule on lisandunud palju uut – näiteks Viimsi uus keskkool on suurepärane hoone, mis tõendab seda, kuidas kogukond haridust väärtustab: linn lisas isegi uue bussipeatuse, et õpilastel parem oleks. Tartu jõeäärne roheala ja jalakäijate sild aitavad avaturgu ja bussijaama kesklinnaga ühendada, pakkudes linnakodanikele ja turistidele meeldiva jalutusringi.

Ma loodan, et eestlastel õnnestub edasistes ehitustes kaitsta oma pärandit ja luua samas elav ehituskeskkond. Minu jaoks oli šokeeriv näha rusuhunnikut seal, kus varem seisis Sakala keskus.

See tänav Estonia teatri ja välisministeeriumi hoone vahel on kesklinna seisukohalt oluline ühendustee ning kõik, mis sinna nurgale Sakala keskuse asemele ehitatakse, annab linnakeskkonnale loodetavasti midagi juurde; elujõuliste linlike avalike ruumide loomise seisukohalt on see väga oluline: avalikes kohtades inimesed, kes saavad tänavatel vabalt suhelda, aitavad kaasa terve demokraatliku ühiskonna loomisele.

Eksperimenteerimise vaim on siiani alles

Panu Lehtovuori

Helsingi Tehnikaülikooli linna- ja regionaaluuringute keskuse direktor

Suurimaks üllatuseks on Tallinna väga kiire muutumine. Varastel aastatel ilmusid uued hooned nagu erksavärvilised täpid halli sotsialistlikku linna. Põhijoonteks olid eristumine, erilisus ja eksperimenteerimine, see mõjus Soome ja suurema osa Euroopa taustal väga värskendavalt.

Mäletan oma imestust, nähes ratsionaalselt voolujoonelist sinist maja, mille autoriks olid 3+1 arhitektid, ja Puusepa erksaid autokauplusi.

Nüüd, 15 aastat hiljem, on uudne linlik ehitusmaastik üsna täis. Tallinna on üsna põhjalikult uuendatud, nii et domineerivad uued hoone- ja linnaruumikihistused. Eesti arhitektuuri juures meeldib mulle iseäranis see, et eksperimenteerimise vaim on senini alles.

Tallinna, Tartu, Kuressaare ja teiste paikade parimad hooned on elegantsed ja kunstipärased, reageerivad keerukale linnakontekstile uudsel moel, oskuslikult, irooniliselt ja mänguliselt.

Parimatele projektidele on eelnenud korralik analüüs, neil on ergas kontseptsioon ja oivaline teostus, mis teeb neist kultuuriobjektid, mitte üksnes funktsionaalsed sarad. Laiapõhjaline analüüs on oluline, sest tugeva üldplaneerimise puudumisel kannavad üksikprojektid suurt vastutust linnamaastiku kujundamisel ja avaliku ruumi tekitamisel.

Seda vastutust ka kuritarvitatakse, nagu näitavad Tallinna linnasüdame kommertsehitised. Uus-Sakala saatus on kurikuulsaim näide.

1992. aastaga võrreldes on Eesti arhitektuur määratult arenenud. Mängulisele värvi- ja materjalikasutusele lisandub nüüd julge vorm, söakas konstruktsioon ja hübriidne ruumiprogramm (mõelgem City Plaza, Lootsi tänava või Okupatsioonide muuseumi peale).

Tõeliselt urbaanse arhitektuuri ja pideva eksperimenteerimise liini jätkates võib Eestist saada rahvusvahelise tähtsusega arhitektuurilabor.

Vanalinnast on saanud turistide Disneyland

Christopher Möller

arhitekt, Holland

Esimest korda Tallinna külastades torkas mulle silma hotell Viru – 1993. aastal oli see nõukogulik torn nagu pistik, mis oli torgatud vanalinna stepslisse, omamoodi ülijuht, ümber mille kihas linnaelu ja kus oli võimalik saada kontakti välismaailmaga. Omapärased olid ka tollased kioskid, mis andsid tänavaelule ergast inimlikku värvingut ja mida võis leida kõikjalt, nii vanalinnast kui ka äärelinnadest.

Nüüd on kioskid kadunud – kurb, sest need andsid tänavaelule kõvasti vürtsi juurde. Praegu katsetavad noored arhitektid kõike ja mida iganes, teiste, vanemate Euroopa riikidega võrreldes puhuvad väga optimistlikud tuuled, aga suurem osa energiat on läinud äärelinna elamuehitusse või kesklinna büroopilvelõhkujatesse, vanalinnast on saanud turistide Disneyland.

Äärmuste, kesklinna urbaanse perifeeria ja Kopli-suguste kohtade vahel haigutab lõhe, just sellel vahetsoonil on kõige suurem potentsiaal muutuda läbimõeldud ja hübriidseks, erinevateks kasutusotstarveteks mõeldud linnakeskkonnaks, kus vana ja uus saavad hõlpsalt koos eksisteerida – eriti fantastilist industriaalkeskkonda silmas pidades.

Jahmatavalt kommertslik Tallinn

Klaske Havik

arhitektuuri abiprofessor,

Delfti ülikool, Holland

Minu esimesed muljed Tallinnast pärinevad merelt. Keskseid kirikutorne ääristasid mõlemast servast mutandid: keskmest lääne pool vabrikukorstnad, ida pool klaasist pilvelõhkujad. Need pilvelõhkujad paistavad suurel kiirusel paljunevat, iga kord kui ma sadamasse saabun – nii umbes aastaste vahedega –, on püstitatud paar uut torni. Tallinn on pidevas muutumises. Uue linnasüdame igal tänavanurgal on mõni ehitusplats.

Kohati on ajaloolised kihistused peaaegu üksteise otsa liimitud, näiteks selles uues kommertslikus linnasüdames, kus läikivad pilvelõhkujad pisikesed puukirikud nahka pistavad. Vahel on Tallinna erinevad paled pööratud sissepoole ning neid lahutavad suured tühermaad.

Kust alustada, et kirjeldada Tallinna keerukat ruumilist ja ajalist olemust? Kas tuleks alustada ajaloolisest tuumast, ühest Euroopa kõige paremini säilinud keskaegsest hansalinnast? Või tuleks külastada Okupatsioonide muuseumi, mille autor, noor naisarhitekt, lahendas skulpturaalse betoon- ja klaasehitisena, mis meenutab paljudele kaasaegset Hollandi arhitektuuri? Ehk tuleks sõita läbi lõppematu nõukogudeaegsete paneelrajoonide maastiku või minna Koplisse, et jalutada kõdunevate puumajade ja lagunevate tehasehoonete vahel?

Tallinna fragmenteerunud olemus, mis ei seisne esmapilgul üksnes ruumilises lahenduses, vaid ka planeeringus ja kehtivates määrustes, põhjustab ühest küljest katastroofilise olukorra, ent võimaldab teisalt tulla lagedale uute arhitektuuriliste ja urbanistlike ideedega.

Jahmatav on vaadata, kui palju võimu paistab olevat maaomanikel ja arendajatel, kuivõrd kommertsialiseerunud on see linn, seda ka oma arhitektuuris ja linnaplaneeringus. Sadam, mis minu silmis on linna

jaoks väga oluline paik, ehitatakse täis kaubanduskeskusi ja hotelle, seda ei ühendatagi ülejäänud linnaga. Viru väljakust on avaliku ruumi asemel saanud ohjeldatud ja videovalvega varustatud tarbimisplats.

Kuid väga positiivse aspektina tuleb võtta seda, et arhitektid, ka noored arhitektid, saavad palju ehitusvõimalusi. Viimase aastakümne jooksul on ehitatud mitmeid väga kõrge arhitektuurilise kvaliteediga eramaju ning nüüd hakkavad linnas nähtavaks muutuma ka suuremad, arhitektuurselt huvitavad projektid.Vallneri ja Peili Okupatsioonide muuseum, ka Rotermanni piirkond, mis varsti valmis saab... Karakteersete paikade erisuse ja noorte Eesti arhitektide juba avalduda jõudnud jõulise väljenduslaadi kombinatsioonis peitub suur potentsiaal.

Pilvelõhkujad annavad Tallinnale uhke silueti

Mark Gottdiener

arhitektuuriõppejõud, USA

Külastasin Tallinna 2000. aastal, 21. sajandi vahetusel. Olin tollal Helsingi ülikoolis urbanistika külalisprofessor. Esimese asjana nägin ma kesklinna pilvelõhkuja katusel kõrguvat tühja kolmnurka.

Helsingis pole pilvelõhkujad lubatud. Tallinnas oli selle kõrghoone arhitekt valinud «kiire» postmodernistliku võtte: tühja kolmnurga. Oli see selleks, et viia hoone vastavusse vanalinna sissepääsul seisva esimese lääneliku globaalkapitalismi märgi, uue McDonald’si kiirtoidurestoraniga? Üks hea märk 2000. aastal oli see, et kraanasid kerkis linnas kõikjale. Need näitasid, et võimalik progress on tulekul.

Oktoober 2007. Külastan uuesti Tallinna, kuna ülikool näeb vaeva, et viia sisse moodsat urbanistika õppekava ja mind on kutsutud loenguid andma. Tühi kolmnurk on ikka veel püsti. See on hea. Aga ma näen ka palju teisi moodsa arhitektuuri näiteid. Ma ei oska ehitisi nimetada, sest ma ei tea veel nende nimesid, ent need on ilusad ja ma tahan nendega tutvust teha. Need meeldivad mulle. Kesklinn on nüüd segu vanast, vananevast ja uuest. Ehituslik mitmekesisus on hea. Tallinna reisisadama läheduses on üks ilus elamu, mille esimesel korrusel asuvad kaubanduspinnad. Sügavamale linna sisse jalutades näen ma hästi planeeritud ja hea paigutusega hooneid.

Linnal on tekkinud uus tekstuur. Põhjamaades keelatud pilvelõhkujatega kõrgustesse püüdlemine annab Tallinnale uhke silueti, mis on alles arenemas. Lõunatan koos professorist sõbraga maitsekalt projekteeritud ärihoones, mille ülemisel korrusel on restoran Vertigo. Sealt avaneb meile suurepärane panoraamvaade, mis on Helsingis samuti keelatud. Naudime sööki ja vaadet. Huvitav, mis tunne on istuda seal hämaruses, kui linnatuled süttima hakkavad.

Naudin siin praegu sellist urbanismi, mis mulle meeldib – see on poolel teel tegelikkusesse ja pooleldi kujuteldav.

Tagasi üles