De-Phazz küttis tantsupõranda kuumaks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
De-Phazzi solist Pat Appleton astus lavale särav-valges õhtukostüümis.
De-Phazzi solist Pat Appleton astus lavale särav-valges õhtukostüümis. Foto: Mihkel Maripuu

Septembri viimasel laupäeval Rock Cafesse siirduja ootused olid põhjendatult kõrgel. Makroconcert, kes varemgi Eestisse tähelepanuväärseid muusikuid on meelitanud, tõi nüüd Tallinna Saksa bändi De-Phazz.

Õhus oli pinget – võrgus kirjutatakse neist kui «parimast asjast peale Michael Schumacherit, millega sakslased on hakkama saanud». Pealegi on De-Phazzi suguste elektroonilist ja akustilist muusikat segavate esinejate puhul pärast plaatide kuulamist alati põnev teada saada, kuidas nad seda laivis teevad.

Muusikaline polüglott

Varased tulijad näevad De-Phazzi nägusat naisvokalisti Pat Appletoni tähelepandamatus tumedas mantlis üle saali jalutamas. Kolmveerand tundi hiljem astub ta lavale juba särav-valges õhtukostüümis, mida on raske mitte märgata. Eestimaalaste südamete vallutusretk on alanud.

«True North» on De-Phazzi avapala, show sissejuhatuseks igatahes parim mõeldav valik. Ja kohe algusest peale on näha, et Saksa pundil Tallinna publikule mingit hinnaalandust kavas teha ei ole.

Nii Appleton kui ka tema vastassoost partner, vähemalt sama sensuaalne vokalist Karl Frierson, on hoos ja flirdivad publikuga. Frierson esitab oma hingeminevalt sooja vokaaliga Lõuna-Ameerika rütmidest inspireeritud loo «Looks», mis pärit bändi 2002. aasta plaadilt «Daily Lama».

Appleton vastab sellele värske albumi materjaliga «My Society». Esitusele tuleb ka «Jazz Music», mida on peetud üheks De-Phazzi kuulsamaks palaks üldse. Ja nii muudkui edasi.

Pat Appleton, kes välimuselt meenutab väga Brand New Heaviese solisti N’Dea Davenporti, jõuab õhtu jooksul korduvalt tualetti vahetada. Frierson mõjub oma lavalise käitumisega kui tõeline professionaalne meelelahutaja.

Ansambli idee autor Pit Baumgartner jääb teistega võrreldes reserveeritumaks, ent tal on niigi piisavalt tegemist lavale kuhjatud elektroonika valitsemisega. Ühel kitarristidest jagub lavaesistele usinatele tantsijatele nii malbeid naeratusi kui ka saladuslikke väikesi meeneid, mida ta, küllap superstaaride kombeid järgides, aeg-ajalt publiku sekka viskab.

Kui marulises tempos kulgeval kontserdil on kätte jõudnud hingetõmbepaus, pajatab Karl Frierson lavalt: «Eesti keelt me ei oska, küll aga valdame mitmeid muusikalisi keeli. Sealhulgas džässi keelt.» Nii ongi. Džässi kõrval valdavad nad veel natuke souli, pisut rokki. Ning ka kantrimuusikat ja koguni reggae’t.

Muusikastiilid ei ole De-Phazzi jaoks midagi sellist, mille piiridesse tuleb end piinliku täpsusega mahutada, vaid millest tuleb üle olla. Kõike kokku miksides valmib täiesti omalaadne kokteil.

Oma ala meister

Mõned kriitikud kirjutavad, et De-Phazzi viimane plaat «Days of Twang», mille repertuaar siiski kontserdil arvatust väiksemat osa etendas, ei kannata võrdlust nende eelmiste albumitega, jäädes oluliselt lahjemaks ja igavamaks.

Laupäeva õhtu põhjal võib õigustatult küsida: no ja mis siis? Laivis suudavad nad ikkagi kogu oma loomingu kuulajale vägagi talutavaks mängida. Vahet pole, on see siis vanem või uuem kraam.

Kontserdi lõpetanud lisalugude järel arvas ilmselt nii mõnigi eufooriasse sattunud kuulaja, et tegu ongi «parima asjaga peale Michael Schumacherit, millega sakslased on hakkama saanud».

Üks parimatest omal alal on De-Phazz kindlasti.

Kontsert

De-Phazz (Saksamaa)

29. septembril Tallinnas

Rock Cafe's

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles