Tavaliselt kaovad riigid maamunalt revolutsioonide ja sõdade tõttu, ent Eestis on karta, et pensionärid hukutavad riigi.
Ants Kask: eakad riiki kukutamas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba praegu on tunda kahetsusenoote, et vanakestele on lubatud liiga palju, sest nagu nüüd ilmneb, on valitsusliidus kavandatud pensionitõus surm riigi säästudele ja tulevikus jätkub küllaga peamurdmist, kust võtta lisa, et lubadusi täita.
Nii võib riiki oodata pankrot, sest üha alanev majanduskasv ja suurenev riigivõlg sunnivad minema isegi riigi stabilisatsioonireservi kallale.
Kõlavad protsendid
Vanakeste osakaal ühiskonnas suureneb ja et järelkasvuga ei saa kiidelda, hakkab paratamatult töökäsi nappima. Egas asjata pakkunud Reformierakond pensioniea tõstmist.
Sellest võiks tõesti tulu tõusta, sest arstiabi aeglase kättesaadavuse tõttu võib pensionile pürgijate hulk oluliselt väheneda paljud, eriti meeskodanikud, surevad enne pensioniikka jõudmist.
Sääraseid ettepanekuid võivad teha ainult need, kes pole midagi sulepeast raskemat käes hoidnud.
Usun, et seitsmekümnele läheneva eaka elus läbilöömine pole meelakkumine, sest eelnevad keerulised ja pingelised ajad on neist ammutanud eluks vajalikke mahlu ning töötamine võib paljudele osutuda sunnitööks.
Kõik eluvaldkonnad vajavad olemasoluks raha ja riigi kohus ongi tagada kõigile kodanikele normaalse elu võimalus.
Praegune vähemkindlustatute järeleaitamine väärib tunnustust, kuid erinevalt kõrgepalgalistest ei toida neid kõlavad protsendid, mis lisanduvad liiga madalatele sissetulekutele.
Iga koolijütski teab, et korrutades tuhandeid ja kümneid tuhandeid ühe ja sama protsentarvuga, saame kasvusummaks hoopis erineva tulemuse nii ei paranda need mõned sajad kroonid väikse sissetulekuga kodaniku eluolu kuigi palju.
Ka kavandatud 700800-kroonine keskmine pensionitõus aastas ei tee üleöö rikkaks, sest suurema osa sellest rahast neelab ära pidevalt tõusvate hindadega kaasnev inflatsioon. Seega annab riik nii palju lisa, et enam-vähem saaks kaetud iga-aastane elukalliduse tõus.
Aluseks keskmine palk
Huvitav on see, et kui peetakse arvestust kulutuste kohta kaupadele, teenustele, eluasemele, meelelahutusele jne, siis tihtipeale unustatakse ära eakate ja puuetega inimeste hädavajalikud kulutused ravimitele, mis on nende büdetis vägagi olulisel kohal.
Vaatamata ravimihindade pidevale ja pidurdamatule tõusule on puuetega inimeste toetamine täielikult ära unustatud. Tõbistele, kellel tuleb kroone ravimite ostuks näpistada leivakannika jaoks hoitud rahast, on see sageli ka elu ja surma küsimus. Selline hoolimatus hirmutab.
Mis saab Eesti riigist veel siis, kui ta peaks arvestama pensione riigi keskmisest palgast, nagu tehakse Euroopa Liidus, kuhu meiegi teadupärast kuulume?
Juba aastaid tagasi lubasid riigijuhid eakatele 40-protsendilist pensioni keskmisest palgast, nüüd aga moodustab see vaevu 32 protsenti, mis meeletus palkade tõstmise kampaanias võib veelgi langeda. Samas on juba praegu selge, et isegi 40 protsenti keskmisest palgast ei korvaks tänapäeva elukalliduse juures kõiki normaalseks eluks vajalikke kulutusi.
Paljud eakad, kellel pole laste toetust, peavad enne mingit ostuotsust kroone kümneid kordi näppude vahel veeretama.
Keskmise palgaga manipuleerimine sobib riigijuhtide palkade arvestamisel, lähtudes Euroopa Liidus propageeritava võrdse kohtlemise vajadusest oleks aga aeg juba lähemas tulevikus mõelda pensionide arvestamisele keskmist palka aluseks võttes.
Tulevik teadmata
Meie ettevõtjad ja riigijuhid pole iseseisvusaastate jooksul leidnud oma Nokiat ja seega pole meil ka tuntavat lisaväärtust tootvat majandusharu, millega võiks maailmaturul kasu lõigata ja oma eluolu siseriigiski kindlustada.
Iga loodusõnnetus või rohkemat raha nõudev tehing mõjub halvavalt riigi rahakotile ja paneb alustalad värisema. Seda enam peaks valitsus mõtlema riigi säästlikumale majandamisele.
Mõistlik oleks hakata piirama riigi haldamise kulusid, mida on pea iga erakond riigikogu valimistel ka lubanud. Kahjuks on tegelikkus kujunenud hoopis vastupidiseks. Nähtavasti ei taha valitsejad vähendada oma tulusid, sest lihtsam on ju sirutada käed reservide järele.
Kindlasti rõõmustab valitsuse otsus, mis eakate majanduslikku tulevikku mingilgi määral kindlustab pigem varblane peos kui vares katusel. Aga tänapäeval kiiresti liikuvas arengus pole isegi päevad vennad, rääkimata aastatest, ja seega ei oska ei tänased ega ka vist 2011. aastani elavad eakad arvata, kuidas siis selle taevast kukkunud 6800 krooniga ära elada.
Vaevalt oskavad ka pensionitõusu kavandanud eakatele rahuldavalt selgitada, milline väärtus on siis sellel rahapatakal. Tõenäoliselt me sellal eurodega veel ei arvle, määravaks saab krooni kurss ja ostuvõime nii väga tahaks loota, et paki margariini ostmiseks ei pea kulutama kogu pensioni.