Roy Strider: elu hirmu tähe all
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läbi ajaloo on inimeste käitumise suurimaks mõjutajaks olnud hirm. Aegade hämaruses domineerinud kartused nälja, mahalöömise või nahkapistmise ees on kaasaegses maailmas asendunud tuhandete uute ning isegi laastavamate hirmudega. Ah et elada on meil päris hea?
Vastupidi- kaasaegne mugavusi ning näilist turvalisust pakkuv kapitalistlik ühiskond peidab endas üha suurenevat hirmude arsenali, mis dikteerib kõiki, nii üksikisiku kui kollektiivi poolt tehtavaid otsuseid. HIV, globaalne soojenemine, biorelvad, saaste, majanduskriis, truudusetus, vargused, kartus teha osteldes valesid valikuid- kollidearmee kasvab inflatsioonist kiiremini.
Kurbus, rõõm, üllatus, vastikus, viha: ükski teistest peamistest tundmustest ei suuda lükata troonilt õhtumaa inimese isandat- Hirmu.
Arvan, et Eesti ühiskonnas ei ole anomaalselt palju kartusi, kuid tänu ajaloolisele taustale ja kiiretele muutustele on hirmu tase ebanormaalselt kõrge. See on hirm, mis täidab maanteed surmaratsanikega. Pelgus viis Tõnismäelt minema pronkssõduri. Hirm varastas teie autost stereo, süstis ennast trepikojas, loopis mustanahalist välistudengit kividega.
Ning paljuski on just hirm see, mis teeb tütarlastest tibid ja noorukitest jõmmid, emadest hüsteerikud, ajab isad jooma ning langetab rahva keskmise eluea madalaimaks Euroopas. Ja vaadates tulevikku, tundub, et selle rongi hädapidur on lukku pandud ja võti kadunud.
Taasiseseisvumisel aset leidnud järsud muutused ühiskonnas ei andnud paljudele inimestele aega uute kartuste tõrjumiseks vajaliku jõu tekkeks. Liiga tugev ja kaua kestev hirm tekitas süveneva ühiskondliku tõve. Kardetavasti ujub selline muutuste mudel kõigi liberaalsete ideoloogiate kiiluvees.
Hirmu eristatakse peamiselt neljas põhivormis: skisoidne, depressiivne, sunduslik ja hüsteeriline. Julgen väita, et tänase Eesti ühiskonna võib liigitada skisoidseks-hüsteeriliseks. See tähendab, et ühiskonna peamisi probleeme on pelg armastuse, andumise, endastandmise ees, mida asendab ülevõimendunud enesesäilitamise, teistest eraldumise ja enda geniaalseks pidamise vajadus.
Skisoidsus tekitab agressiivsust, on seotud eluloolise taustaga, kajastab emotsionaalset vaegust, turvalisuse tegelikku puudumist. Plahvatuslik narkootikumide, rahustite ja antidepressantide tarbimine annab märku vajadusest põgeneda oma sisemaailma, eralduda, egotseda.
Vägivald koolides, kodus ja tänaval leiab aset ühiskondliku padujoomisega samal põhjusel: hirm homse, enda, maailma ja teiste ees. Samas võimendab hüsteeriline suund vajadust luua vaenlase kuju ning tarbida tarbimisühiskonna poolt pakutavaid hüvesid nüüd ja kohe.
Sellega on seotud eestlaste aukartust äratav laenukoorem ja ksenofoobia, samuti silmapaistvalt ülevõimendatud uhkuse-, võimu ja omanditaotlus. Kui majanduskriis süveneb, võivad hirmuvormid kalduda depressiiv-sunduslikeks. Kuid kuigi hirm on elamise vältimatu osa, tuleb sellega ikka ja jälle võidelda.
Et eristada loomulikke alalhoiuinstinkte, tuleb tänapäeval ära märkida pelgamise eriliigina võltshirmud. Jah, paljud inimesed saavad palka selle eest, et konstrueerida pidevalt juurde ka kunstlikke kartustundeid. Süsteemile on kasulikum kartmine, hirmunud inimest on kergem juhtida.
Hirm suurendab tarbimist, mis suurendab käivet, mis suurendab kasumit, mis suurendab hirmude konstrueerimist, mis suurendab tarbimist ... Sõda Iraagis ja Afganistanis kaitseb inimkonda idamaade õudse ja paratamatu pealetungi eest? Biomeetriliste passideta lasevad terroristid planeedi õhku? Aga tegelikult?
Suuremad hirmud nõuavad suuremat kontrolli. On peaaegu võimatu välja murda meedia abil üha kiiremini pöörlevast kuradirattast, isegi kui teemat käsitletaks näiteks sotsiaalministeeriumi poolt esitletava ühiskondliku psühhoteraapia kampaaniana.
Himaalaja mäestikus asub Kõuedraakoni kuningriik- Bhutan, mille kuningas Jigme Khesar Namgyal Wangchuck seadis 35 aastat tagasi võimule tulles paika uue elukvaliteedi mõõdiku, siseriikliku õnne koguprodukti Gross National Happiness (GNH).
Tavapärasest elukvaliteedi mõõtmise süsteemist, rahvusliku sisemajanduse koguproduktist ehk SKPst erineb kõvasti kõmu tekitanud Bhutani süsteem palju. Jah, Druki kuningriigi alamad on Euroopa mõistes vaesed, keelatud on suitsetamine, kilekottide kasutamine, alles hiljuti oli keelustatud televisioon ja muud läänemaailmale omased lõbud.
Kuid erinevate uuringute kogusumma näitab, et tegemist on maailma ühe õnnelikuima rahvaga.
Eesti, muideks, asetseb oma paljukiidetud laenumajandusarengule vaatamata eelmisel aastal Leicesteri ülikoolis valminud maailma esimesel globaalse õnnelikkuse kaardil tagapool Kamerunist, Birmast, Botswanast, Nigeeriast, Nepaalist, Kambodzhast, Kongost, Iraanist, Vietnamist ja Kuubast.
On kindel, et igapäevast hirmu saab vähendada õnne suurendamisega. Ehk tasuks Eestilgi astuda nende riikide ritta, kes kaaluvad oma otsuste tegemisel kompassikursi vahetamist SKP suunalt GNH peale.